kodutunne
soojus
meelerahu
arm ja
kindlus
neljapäev, detsember 30, 2010
kolmapäev, detsember 29, 2010
üks kelluke, mis heliseb
Andsin endale väikese uusaastalubaduse...tegelikult see polegi nii väikene. Kokku võttes päris suur ettevõtmine, kuid selle võiks täitsa ellu viia. Peab vaid väheke rohkem endasse uskuma. End peab väheke tagant torkima, et ma laiskuse tumedasse koopasse ei laskuks. Peale selle peaks väheke läbirääkimisi tegema, et kas ma olen selles üksi või kaksi. Heh, nõnda kõneledes kõlab see millegi suurena, nagu ma hakkaks millegi üüratuga tegelema. Tegelikult mängivad määritud sõnad vaid tühist vingerpussi. Ja muideks, vingerpussi on tõsiselt imelik sõna. Lihtsalt, et te teaks...
Vahel tuleb tõuge täiesti ootamatust paigast. Sa võid lihtsalt sattuda, kellegi blogile, kellegi sellise blogile, keda sa tegelikult ei tunnegi, pole temast sootuks midagi varem kuulnud. Ometi võib ta muuta sinu mõtlemist ja anda sulle jõudu ikka edasi minna, ning midagi paremini ja suuremini teha.
Imelised on need inimesed, kes tulevad ja oskavad täiesti aimamata öelda õigeid asju. Nad ei tea, et sa vajad just neid sõnu, et olulised on just need mõtted, aga siiski päästavad nad su päeva.
See on nii hea, kui ma ise tean, mida mul vaja on, aga mida ma teha ei suuda või paluda ei suuda, sest selleks liiga nõrk olen, kuid siis see teine inimene tuleb ja teeb pahaaimamata just seda, mida mul vaja on. Jah, mul on raske, sest ma olen selleks kõigeks liiga nõrk, kuid mul on nii tohutult hea meel, et ma vahel ise ka ei tea, kui tugevad inimesed tegelikult olla võivad.
Palju keerulist juttu.
Ja mul on üks kelluke, mis helisedes mulle alati Kedagi head meenutab. :)
Vahel tuleb tõuge täiesti ootamatust paigast. Sa võid lihtsalt sattuda, kellegi blogile, kellegi sellise blogile, keda sa tegelikult ei tunnegi, pole temast sootuks midagi varem kuulnud. Ometi võib ta muuta sinu mõtlemist ja anda sulle jõudu ikka edasi minna, ning midagi paremini ja suuremini teha.
Imelised on need inimesed, kes tulevad ja oskavad täiesti aimamata öelda õigeid asju. Nad ei tea, et sa vajad just neid sõnu, et olulised on just need mõtted, aga siiski päästavad nad su päeva.
See on nii hea, kui ma ise tean, mida mul vaja on, aga mida ma teha ei suuda või paluda ei suuda, sest selleks liiga nõrk olen, kuid siis see teine inimene tuleb ja teeb pahaaimamata just seda, mida mul vaja on. Jah, mul on raske, sest ma olen selleks kõigeks liiga nõrk, kuid mul on nii tohutult hea meel, et ma vahel ise ka ei tea, kui tugevad inimesed tegelikult olla võivad.
Palju keerulist juttu.
Ja mul on üks kelluke, mis helisedes mulle alati Kedagi head meenutab. :)
esmaspäev, detsember 27, 2010
nii ma avastangi, mis õnn väärt on!
saan iga kord kui kaikaga vastu pead, kui mõistan kui palju mul on
teise hoobi annab mulle enesehinnang.
kas olen ma seda kõike väärt?
mida inimene on väärt?
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada...Rituaale on vaja."
Sellesse väikesesse lõiku on peidetud nii palju..
Vahel mõni mõte ei jäta
Vahel mõni mõte jääbki
Vahel mõnest mõttest lahti ei saa
Miks nii kindlalt jõlgud minus?
teise hoobi annab mulle enesehinnang.
kas olen ma seda kõike väärt?
mida inimene on väärt?
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada...Rituaale on vaja."
Sellesse väikesesse lõiku on peidetud nii palju..
Vahel mõni mõte ei jäta
Vahel mõni mõte jääbki
Vahel mõnest mõttest lahti ei saa
Miks nii kindlalt jõlgud minus?
reede, detsember 17, 2010
esmaspäev, detsember 13, 2010
teisipäev, detsember 07, 2010
kannab minema
Ma olin juba unustanud kui hea on istuda kõrvaklapid peas ja lihtsalt kuulata muusikat. Varem võisin ma varaste hommikutundideni istuda vaikselt oma toas, kõrvu kostumas muusika, mille kuulamist ma ei suutnud lõpetada. Täielik omaette olek. Ja ei hoolinud, et järgmine päev ei jaksanud olla. Uuel ööl uuesti, sest muusika oli see, mis mind laadis. Häbiväärne, et olen enese sisemuses unustanud muusika akusid laadiva toime. Lihtsalt jämmin oma rohelises toolis. Ja täitsa perses, kuidas ma seda naudin!
Tunnen, et nii väga tahaks praegu Dub FX'i kontserdile. Et see toimuks väikeses ja hämaras paigas, kus vaid muusika ise näitab suurust. Tahan olla seal rahva keskel, panna silmad kinni ja lasta muusikal end kanda. Lasta oma kehal rütmiga kaasa minna kui see vaid minna tahab. See oleks hetkel ideaalne spa. Ja oi kuidas ma heliseks!
Vahel lihtsalt olengi see mees, kes istub banaanipuu all ja banaanidel lihtsalt olla laseb. Ei tee ühtegi banaani kaubaks, ei aja räiget raha kokku, ei organiseeri mingeid skeeme, vaid lihtsalt võtab puult banaani ja sööb selle ära. Lihtne!
Mind võlub lihtsus....ent keerukus paelub mind.
Isegi kui Dub FX oma helidega mind hetkel suvve kutsub, ning päikese lämmatavat kuumust igatsema paneb, jumaldan ma talve. Mulle meeldib sumada läbi lume. Mulle meeldib hämarus. Mulle meeldib kuuvalgus. Mulle meeldib vaikus. Mulle meeldib rahu. Mulle meeldib jõuluvalgus. Mulle meeldib tänavavalgustuse valgel sadav lumi. Meeldib jõuda külmast sooja. Meeldib pugeda salli. Meeldib lume krudin taldade all. Meeldib lumehelves mu ninal. Meeldib punapõskne nägu. Meeldib talv. Kõik jubeda unustan ära. Mulle meeldib talv.
Ja Dub FX kannab mu minema...
Tunnen, et nii väga tahaks praegu Dub FX'i kontserdile. Et see toimuks väikeses ja hämaras paigas, kus vaid muusika ise näitab suurust. Tahan olla seal rahva keskel, panna silmad kinni ja lasta muusikal end kanda. Lasta oma kehal rütmiga kaasa minna kui see vaid minna tahab. See oleks hetkel ideaalne spa. Ja oi kuidas ma heliseks!
Vahel lihtsalt olengi see mees, kes istub banaanipuu all ja banaanidel lihtsalt olla laseb. Ei tee ühtegi banaani kaubaks, ei aja räiget raha kokku, ei organiseeri mingeid skeeme, vaid lihtsalt võtab puult banaani ja sööb selle ära. Lihtne!
Mind võlub lihtsus....ent keerukus paelub mind.
Isegi kui Dub FX oma helidega mind hetkel suvve kutsub, ning päikese lämmatavat kuumust igatsema paneb, jumaldan ma talve. Mulle meeldib sumada läbi lume. Mulle meeldib hämarus. Mulle meeldib kuuvalgus. Mulle meeldib vaikus. Mulle meeldib rahu. Mulle meeldib jõuluvalgus. Mulle meeldib tänavavalgustuse valgel sadav lumi. Meeldib jõuda külmast sooja. Meeldib pugeda salli. Meeldib lume krudin taldade all. Meeldib lumehelves mu ninal. Meeldib punapõskne nägu. Meeldib talv. Kõik jubeda unustan ära. Mulle meeldib talv.
Ja Dub FX kannab mu minema...
kolmapäev, november 24, 2010
Tasapisi harjub inimene ikka kõigega ära. Mul on juba pikemat aega üsna kiire olnud ja alguses tundus, et on võimatu jõuda kõike õigeks ajaks ära teha. Nüüd aga, nädalate möödudes, on see tormamine mulle nii igapäevaseks saanud, et mu sisemus on maha rahunenud ja nüüd ma mõistan, et on küll võimalik kõik ära teha. Lihtsalt, maha peab rahunema, ei ole vaja tõmmelda, sest tõmblemine võtab veel enam aega kui rahulikult olemine. Ei, aga jonnida on ju tore.
Cill.
Lumi on muidu päris tore. Jeii!
Cill.
Lumi on muidu päris tore. Jeii!
teisipäev, november 16, 2010
kui tervet ei jõua, siis tee pool
ma vajasin seda roosat tapeeti. need tähed, need tähed, need tähed olid nii sügavad ja tumedad ja...nii rusuvad. hea, et sellega nüüd ühel pool on. :P
ainult vinguks. mul on siiralt ja südamest kopp ees sellest, et mul pidevalt mingi tähtaeg vastu pead taob. ma tahan heita voodisse pikali, vahtida lakke ja öelda, IGAV ON, tahaks midagi teha. kuid ei, praegu ma viskan voodile pikali, mu nägu muutub täiesti ilmetuks ja ma kordan peas kõiki neid asju, mis mul teha vaja on ja mida ma üldse teha ei taha. tegelikult pole mul nende asjade tegemise vastu midagi, analüüsimist on palju (äkki mu oskused ka arenevad!) ja see on huvitav, aga ma olen väsinud sellest, et ma pean nii palju kiirustama, nii palju, et ma lausa oma kallid inimesed sellega närvi ajan ja siis nüüd end nii sitasti tunnen selle pärast. olen väsinud kiirustamast, olen väsinud, et ei saa teha seda, mida ma tahan, olen väsinud end tõestamast. njah. vabandust paluda ma ka ei oska. nõrk. AGA ma tegin oma pereökonoomika kodutöö õigeaegselt ära ja raamat on ka õigeaegselt läbi loetud (kuigi analüüsi veel pole), aga dude, kui sa tervet ei jõua, siis tee pool! :D
jap. ma jooksen praegu täiega läbi kibuvitsapõõsa. oksad peksavad vastu vahtimist, nätaki ja nätaki....ja noh, seisma jääda pole kahmõtet, sest olen keset põõsast ja välja tahaks ju saada, aga seismine ei vii mind välja, kuigi oksad siis ei peksa nätaki, kuigi siis need torgivad lihtsalt vastu ihu...ikka jooksen edasi. :D impossible is nothing!
ja eelmise postituse jätkuks. nende kohta, keda me enim armastame....nad ei räägi meile ainult heast. nad räägivad ka sellest, mida endis enim vihkame. sõltub vaid, kui hästi sa ise endast arvad. sellest see tulebki, et vihkamine ja armastamine on naabrid.
ainult vinguks. mul on siiralt ja südamest kopp ees sellest, et mul pidevalt mingi tähtaeg vastu pead taob. ma tahan heita voodisse pikali, vahtida lakke ja öelda, IGAV ON, tahaks midagi teha. kuid ei, praegu ma viskan voodile pikali, mu nägu muutub täiesti ilmetuks ja ma kordan peas kõiki neid asju, mis mul teha vaja on ja mida ma üldse teha ei taha. tegelikult pole mul nende asjade tegemise vastu midagi, analüüsimist on palju (äkki mu oskused ka arenevad!) ja see on huvitav, aga ma olen väsinud sellest, et ma pean nii palju kiirustama, nii palju, et ma lausa oma kallid inimesed sellega närvi ajan ja siis nüüd end nii sitasti tunnen selle pärast. olen väsinud kiirustamast, olen väsinud, et ei saa teha seda, mida ma tahan, olen väsinud end tõestamast. njah. vabandust paluda ma ka ei oska. nõrk. AGA ma tegin oma pereökonoomika kodutöö õigeaegselt ära ja raamat on ka õigeaegselt läbi loetud (kuigi analüüsi veel pole), aga dude, kui sa tervet ei jõua, siis tee pool! :D
jap. ma jooksen praegu täiega läbi kibuvitsapõõsa. oksad peksavad vastu vahtimist, nätaki ja nätaki....ja noh, seisma jääda pole kahmõtet, sest olen keset põõsast ja välja tahaks ju saada, aga seismine ei vii mind välja, kuigi oksad siis ei peksa nätaki, kuigi siis need torgivad lihtsalt vastu ihu...ikka jooksen edasi. :D impossible is nothing!
ja eelmise postituse jätkuks. nende kohta, keda me enim armastame....nad ei räägi meile ainult heast. nad räägivad ka sellest, mida endis enim vihkame. sõltub vaid, kui hästi sa ise endast arvad. sellest see tulebki, et vihkamine ja armastamine on naabrid.
reede, november 05, 2010
mis meis on head
Me vihkame teistes seda, mida iseendas vihkame.
Järelikult.
Me armastame kõige enam seda inimest, kes näitab meile kõige selgemalt, mis meis on head.
Järelikult.
Me armastame kõige enam seda inimest, kes näitab meile kõige selgemalt, mis meis on head.
kolmapäev, november 03, 2010
muinasjutt
Tea, mispärast inimesed ennemini ikka halba usuvad ja kõigesse heasse nii suure umbusuga suhtuvad. Kas tõesti vaid sellepärast, et lihtsal inimesel on lihtne uskuda halba, sest nii on kõik kukkumised kergemad...
Avastasin ennastki ükshetk mõtlemast asjade varjulisele poolele. Aga teate, mulle meeldivad varjud kaa. Võib-olla on minus väheke massohisti....jumal seda teab. :D Olgem ausad, ma olen terve oma senise elu, ja ilmselt olen ka edaspidise, üks suur unistaja. Ma armastan muinasjutte ja mul on kombeks neisse uskuda. Ja noh, kui ma juba nendesse usun, siis usun ma ka sellesse, et kusagil on mõned kurjad nõiad ja tuld purskavad lohed, ning kohe kindlasti on kusagil üks hurmav prints kahel jalal, kes mind, väikest printsessi, ikka päästma tuleb!
Sellesse peab uskuma, sest muidu ma ei näeks, et just selline see elu ongi! :)
"Kuid vahel tunnen, et see mis ma tunnen,
ja vahel tunnen, et see mis ma näen,
ja vahel tunnen, et see mis ma kuulen,
et see on muinasjutt.
Ja me naeratame,
olen rõõmus ja sees on hoog,
et ilmsi oli kõik see,
on mu muinasjutu epiloog."
-Kruuv "Muinasjutt"
Avastasin ennastki ükshetk mõtlemast asjade varjulisele poolele. Aga teate, mulle meeldivad varjud kaa. Võib-olla on minus väheke massohisti....jumal seda teab. :D Olgem ausad, ma olen terve oma senise elu, ja ilmselt olen ka edaspidise, üks suur unistaja. Ma armastan muinasjutte ja mul on kombeks neisse uskuda. Ja noh, kui ma juba nendesse usun, siis usun ma ka sellesse, et kusagil on mõned kurjad nõiad ja tuld purskavad lohed, ning kohe kindlasti on kusagil üks hurmav prints kahel jalal, kes mind, väikest printsessi, ikka päästma tuleb!
Sellesse peab uskuma, sest muidu ma ei näeks, et just selline see elu ongi! :)
"Kuid vahel tunnen, et see mis ma tunnen,
ja vahel tunnen, et see mis ma näen,
ja vahel tunnen, et see mis ma kuulen,
et see on muinasjutt.
Ja me naeratame,
olen rõõmus ja sees on hoog,
et ilmsi oli kõik see,
on mu muinasjutu epiloog."
-Kruuv "Muinasjutt"
kruuv kruuv
Ja kui ilm on sitt
ning sa küsid endalt miks
siis tähtsust pole muul
lihtsalt...
las kõrvu kostub kruuv
Selline muusika teebki mul meele rõõmsaks! :D
Enamasti ikka nii, et kui midagi on halvasti, siis saab ainult paremaks minna. Minu unenäod on ka paremaks läinud. Muidugi, nüüd võiks olla nii, et ma üldse und ei näeks, siis ma teaks, et ma korralikult puhkan. Igatahes, ma nägin unes kuidas tehti vanadest vinüülidest üliägedaid kõrvarõngaid. Igasugused ägedad värvilised. Kahjuks sai mu uni selle koha peal läbi, kus mulle hakati seletama, kuidas neid tehakse. Oleksin seda huviga vaadanud! Tean vaid seda, et kuidagi seda vinüüli kuumutati ja sulatati.... Jama nende unenägudega! :D
esmaspäev, november 01, 2010
ei taha magada
Ma ei oska seletada, millest see sõltub, kuid ma olen taas üsnagi häirivate unenägude lainel. Juba kolmel järjestikusel ööl on pildid mu peas häirivad. Need on täis kõike ebardlikku, mis inimeste maailmas leidub. Ja sinna vahele on peidetud mõningad ilusad seigad ja tunded, kuid mis selle kõige frigiidse kõrval tundub nii halenaljakas ja ümberpöördult haiglane....
Esimene öö....Hullumaja. Mingi kauge koht, millest välja ei näe. Kõikjal on kõrged seinad, trööstitud värvid, tilkuv vesi, rooste.... Maja on täiesti kaoseline, selles puudub isagusune kord. Lihtsalt lõputu uste ja käikude jada. Ja igal pool on hullud. Vaimse- ja psüühilise hälvega inimesed. Ja ma tahan põgeneda. Ma saan selleks võimaluse. Ma jooksen läbi puuride. Igal pool on trellid. Puurides, mida ma läbin, on kümnete kaupa igas kasvus kiilakaid suuri ja väikeseid inimesi. Mida kaugemale ma jooksen, seda väiksemaks muutuvad inimesed. Lõpuks olen päris laste puuris. Keegi neist pole terve....nad ei räägi selget juttu, ainult ägisevad, ila voolab nende suudest, nad aelevad kõikjal.....Ja ma jooksen, jooksen ikka veel, kuni jõuan ühe imeilusa sportautoni. Ma istun sellesse ja sõidan läbi seina, maandun kõrval seisva maja katusele, sõida edasi, lendan ühelt maja katuselt teisele...põgenen, põgenen, põgenen...
Teine öö. Põhimõtteliselt on mul hambapsühholoog. Ja ühel hetkel mu keha kaob ja sellest saab õhus heljuv liiv. Mu hing lihtsalt astub eemale. Terve tund hambapsühholoogi kabinetis. Ja ma nii tahtsin ära, kartsin nii väga, et ma ei pääsegi....
Kolmas öö. Kõik, mis maailmas tähendab korda, lihtsalt lagunes. Ma ärkan ja märkan, et pildid mu toa seintel on ümber tõstetud, seintele kleebitud imelikud kleebised, mis ei kuulu mulle, kuid mis ometi nii tuttavad tunduvad. Tunnen seesmiselt, et miski pole enam endine. Õues läheb juba valgeks, kuigi kell on vaid kaks öösel. Ajan Holgeri ülesse, kes mu kõrval magab. Astun uksest välja ja näen oma ema telekat vaatamas. Küsin: "Noh, kas sul pole und?" Ta ei vasta, ta ainult nutab. Siis ta lausub "Miski pole enam endine!". Pööran pilgu telekasse ja näen otsevõtteid sündmuskohtadelt üle maailma....tuhanded ja tuhanded tornaadod...Kõik hävineb, millelgi pole tähtsust, kõik mis varem oli oluline, on nüüd tühine. Maailm on üleni hall. Vesi hävitab kõik. Ja ma nutan... Ja siis ma sõidan välismaal maailma suurima purjeka peal. Tantsupidu on. Holger võtab mu sülle ja keerutab mind. Kõik on rõõmsad - Mare, Meelis, Pia, Villem, Kati, Rando - nad kõik tantsivad ja tunne on, nagu vaid mina teaks, et miski pole enam oluline...
Ma vist ei taha enam magada...
Esimene öö....Hullumaja. Mingi kauge koht, millest välja ei näe. Kõikjal on kõrged seinad, trööstitud värvid, tilkuv vesi, rooste.... Maja on täiesti kaoseline, selles puudub isagusune kord. Lihtsalt lõputu uste ja käikude jada. Ja igal pool on hullud. Vaimse- ja psüühilise hälvega inimesed. Ja ma tahan põgeneda. Ma saan selleks võimaluse. Ma jooksen läbi puuride. Igal pool on trellid. Puurides, mida ma läbin, on kümnete kaupa igas kasvus kiilakaid suuri ja väikeseid inimesi. Mida kaugemale ma jooksen, seda väiksemaks muutuvad inimesed. Lõpuks olen päris laste puuris. Keegi neist pole terve....nad ei räägi selget juttu, ainult ägisevad, ila voolab nende suudest, nad aelevad kõikjal.....Ja ma jooksen, jooksen ikka veel, kuni jõuan ühe imeilusa sportautoni. Ma istun sellesse ja sõidan läbi seina, maandun kõrval seisva maja katusele, sõida edasi, lendan ühelt maja katuselt teisele...põgenen, põgenen, põgenen...
Teine öö. Põhimõtteliselt on mul hambapsühholoog. Ja ühel hetkel mu keha kaob ja sellest saab õhus heljuv liiv. Mu hing lihtsalt astub eemale. Terve tund hambapsühholoogi kabinetis. Ja ma nii tahtsin ära, kartsin nii väga, et ma ei pääsegi....
Kolmas öö. Kõik, mis maailmas tähendab korda, lihtsalt lagunes. Ma ärkan ja märkan, et pildid mu toa seintel on ümber tõstetud, seintele kleebitud imelikud kleebised, mis ei kuulu mulle, kuid mis ometi nii tuttavad tunduvad. Tunnen seesmiselt, et miski pole enam endine. Õues läheb juba valgeks, kuigi kell on vaid kaks öösel. Ajan Holgeri ülesse, kes mu kõrval magab. Astun uksest välja ja näen oma ema telekat vaatamas. Küsin: "Noh, kas sul pole und?" Ta ei vasta, ta ainult nutab. Siis ta lausub "Miski pole enam endine!". Pööran pilgu telekasse ja näen otsevõtteid sündmuskohtadelt üle maailma....tuhanded ja tuhanded tornaadod...Kõik hävineb, millelgi pole tähtsust, kõik mis varem oli oluline, on nüüd tühine. Maailm on üleni hall. Vesi hävitab kõik. Ja ma nutan... Ja siis ma sõidan välismaal maailma suurima purjeka peal. Tantsupidu on. Holger võtab mu sülle ja keerutab mind. Kõik on rõõmsad - Mare, Meelis, Pia, Villem, Kati, Rando - nad kõik tantsivad ja tunne on, nagu vaid mina teaks, et miski pole enam oluline...
Ma vist ei taha enam magada...
teisipäev, oktoober 26, 2010
vahel
Vahel ma mõtlen ja vahel ma tunnen, et tahaks kõik kuradile saata. Vahel tundub, et teisiti enam ei olegi võimalik. Vahel lihtsalt inimesed ei hakkagi teisiti mõistma kui halvaga. Jäta inimesed ilma nende mugavusest, võta ära neilt nende eelised ja sa näed, kuidas nad abituses visklevad, kuidas kogenematus neis krambitab... Vahel ma nii tahaks näha paanikat nende silmis, näha neid tegutsemas, oma individuaalsuse esimesi samme astumas...
Aga jällegi....siis ma mõtlen, et kas see kõik ikka on väärt minu närve. Inimesed ju ei muutu, kui mina neid muuta tahan. Minu jaoks muutuvad asjad ainult siis, kui ma sellest kõigest välja astun...füüsiliselt või vaimselt, vahet ei ole, lihtsalt astun minema..
Aga jällegi....siis ma mõtlen, et kas see kõik ikka on väärt minu närve. Inimesed ju ei muutu, kui mina neid muuta tahan. Minu jaoks muutuvad asjad ainult siis, kui ma sellest kõigest välja astun...füüsiliselt või vaimselt, vahet ei ole, lihtsalt astun minema..
esmaspäev, oktoober 25, 2010
Sel nädalal kooli pole ja nüüd on tunne, nagu ma teeks midagi valesti. Jõudsin ära harjuda selle tundega, et pidevalt on vaja midagi teha, et ei saagi täiesti mõtlemata vedeleda. Ja nüüd....nüüd ma ei oska olla. Loodan, et läheb ruttu üle, muidu läheb küll see vaba nädal raisku...
Ja õues on nii trööstitu ilm. Külllllllm.
Ja õues on nii trööstitu ilm. Külllllllm.
kolmapäev, oktoober 20, 2010
esmaspäev, oktoober 18, 2010
"Kus Ta on?"
"Väljas. Sai kellegagi kokku."
"Kellega?"
"Ma ei tea. Keegi uus tuttav. Uued inimesed on ikka huvitavad, tead ju isegi."
"Nojaa....aga kas sa siis ei tunnegi huvi, mis ta teeb või kellega suhtleb?"
"Ikka tunnen, kuid eks ta räägib ise, kui seda vajalikuks peab. Ma ei pea õigeks teda üle kuulata... Mul on kombeks teda usaldada."
"Mina küll nii ei saa. Ma olen vist siis armukade inimene. Mul lööb kohe iseloom välja kui mu kallis mulle aega ei pühenda ja seda mingitele uutele inimestele kulutab. Jah, jah, ma tean, seal pole midagi halba juhtumas, aga ma ei saa sinna midagi parata."
"Nojah, eks ta ole, inimesed on erinevad."
"Aga kas sa igatsed?"
"Jah, väga."
"Välja küll ei paista."
"Heh, mis ma sest ikka välja näitan. Igatsemine ei too igatsetut lähemale. Teeb teisel vaid ka olemise raskeks..."
"Njaa..."
"Mulle meeldivad linnud."
"Mismõttes?"
"Vabadelgi lindudel on oma pesapuu. Pärast pikka äraolekut on neil ikka koht, kuhu nad alati tagasi lähevad. Ja nii hea meelega lähevad nad sinna. Aga puurilinnud, nemad tahavad välja, vabadusse. Las Ta lendab, küllap ta teab, millal tulla, küllap ta teab, kuhu tulla. Küllap ta teab kus puhata. Ja see tulemine on ilus. Seda ma armastangi."
"Väljas. Sai kellegagi kokku."
"Kellega?"
"Ma ei tea. Keegi uus tuttav. Uued inimesed on ikka huvitavad, tead ju isegi."
"Nojaa....aga kas sa siis ei tunnegi huvi, mis ta teeb või kellega suhtleb?"
"Ikka tunnen, kuid eks ta räägib ise, kui seda vajalikuks peab. Ma ei pea õigeks teda üle kuulata... Mul on kombeks teda usaldada."
"Mina küll nii ei saa. Ma olen vist siis armukade inimene. Mul lööb kohe iseloom välja kui mu kallis mulle aega ei pühenda ja seda mingitele uutele inimestele kulutab. Jah, jah, ma tean, seal pole midagi halba juhtumas, aga ma ei saa sinna midagi parata."
"Nojah, eks ta ole, inimesed on erinevad."
"Aga kas sa igatsed?"
"Jah, väga."
"Välja küll ei paista."
"Heh, mis ma sest ikka välja näitan. Igatsemine ei too igatsetut lähemale. Teeb teisel vaid ka olemise raskeks..."
"Njaa..."
"Mulle meeldivad linnud."
"Mismõttes?"
"Vabadelgi lindudel on oma pesapuu. Pärast pikka äraolekut on neil ikka koht, kuhu nad alati tagasi lähevad. Ja nii hea meelega lähevad nad sinna. Aga puurilinnud, nemad tahavad välja, vabadusse. Las Ta lendab, küllap ta teab, millal tulla, küllap ta teab, kuhu tulla. Küllap ta teab kus puhata. Ja see tulemine on ilus. Seda ma armastangi."
meri
Visklen abitult elumere vahustes lainetes. Ühel hetkel on meri mind matnud. Tunnen, kuidas igast nurgast voolavad lakkamatult peale uued ülesanded ja kohustused. Ma üritan püüda kõiki laineid, aga asjatult, ikka laksuvad need minust üle, tirides mind üha sügavamale vee alla. Ja nii ma vaid näengi, kuidas lained minust üle, minust mööda lähevad, kuidas ma neist lootusetul maha jään, kuidas enam ei suudagi kokku lugeda palju neid laineid nüüd olnud on, kui pikalt selles meres viselnud olen. Ühel hetkel ma enam ei taju kui palju ja mida mul teha vaja on...lihtsalt meri....lõputu meri. Vahel harva satun hetkeks madalikule, saan tõust ja suruda oma väsinud ja värisevad jalad mere kollasesse liiva, sirutuda taeva poole, tõmmata hetkeks hinge....tunda kuidas külm tuul teeb selgeks, et liiga palju on seda merd ja et ma enam ei jaksa. Viivuks tundub mere pind nii sile ja hele, aga ei, see vesi on vaga, kuid selle põhi on sügav. Ja siis! Ja siis tuleb päike! Paitab hellalt mu pead, silitab iga kehakumerust, nii magusalt õrnad on päikese käed! Jaa ooo, kuidas ma andun! Kõik ununeb, kehal sädelev merevesi kuivab, meresool pudeneb maha ja mu jalgades on jälle jõud! Vaatan elu sädelevat virvendust, enda voolavat peegeldust sellele ja sukeldun! Nii kutsuv on see meri, nii pehmed selle lained! Üks hetk, teine hetk, üks tõmme, teine tõmme...vesi, vesi mu kurgus, vesi mu sees, vesi mu peas, mis tahab lõhkeda....vesi igal pool. Hingata ei saa! Ja taas loen ma laineid ja juba ammu olen unustanud, palju neid juba möödas on...
Täielik perde! Ma pole ammu tundnud, et mul nii palju teha oleks vaja! Mulle näib, et ma ei tee väga midagi, aga samas on ikka nii palju, mida on vaja teha. Nii palju väikeseid ja tühiseid ülesaindeid, mis kokku teevad midagi olulist. Iga osa on oluline. Fakk! Ja ilmselgelt on kõik asjad ühel ja samal ajal! Ning mul on vaid iseendaga õiendada...
Kuid mul on mu Päike! :)
Täielik perde! Ma pole ammu tundnud, et mul nii palju teha oleks vaja! Mulle näib, et ma ei tee väga midagi, aga samas on ikka nii palju, mida on vaja teha. Nii palju väikeseid ja tühiseid ülesaindeid, mis kokku teevad midagi olulist. Iga osa on oluline. Fakk! Ja ilmselgelt on kõik asjad ühel ja samal ajal! Ning mul on vaid iseendaga õiendada...
Kuid mul on mu Päike! :)
esmaspäev, oktoober 04, 2010
reede, oktoober 01, 2010
elukool
Elus on kahte sorti tarkust. Üks on see, mida raamatutest õpid. Teine on see, mida elu sulle õpetab.
Ja olgem ausad.... Raamatud ei anna sulle pooltki sellest, mida elu sulle õpetada võib.
Ja olgem ausad.... Raamatud ei anna sulle pooltki sellest, mida elu sulle õpetada võib.
kolmapäev, september 29, 2010
reede, september 17, 2010
neljapäev, september 16, 2010
kolmapäev, september 15, 2010
kukkudes tõusta - selles peitub kogu kunst
Raskesti seletatav väsimus on mind haaranud. Ühest küljest tahaks ikka tõusta, minna ja teha, aga samas ei leia ma endas seda jõudu, kuigi nii väga tahan. Imelik olukord. Iseenesest need tunded peaksid teineteist välistama, olema üksteisele alguseks või lõpuks, aga ma kuidagi kogen neid samaaegselt.. Eks tuleb uskuda mõtet, et terves kehas elab terve vaim (See on nii mõnusalt mõlemast otsast loetav mõte...). Viimastel päevadel ongi just mu keha mind alt vedanud. Ja ei leia mu vaim selles asu, otsib, aga ei leia, nagu mina, kes ma vahel õhtuti voodis rahutult külge pööran, leidmata õiget asendid uinumiseks. Sama püsimatult pöörleb vaim mu sees, liig sobimatu ja ebamugav tundub mulle mu keha. Oeh, saaks siis sellest ihu vahele pugenud külmkurikaelast lahti, oleks taas rahulikum uni. Ehk ongi mu süüks see, et ma liialt pingsalt varem mõtlesin sellele, et kui tore on olla terve ja kõike head nautida. Seegi vastab tõele, et liiga palju ei ole kunagi hea. Tuleb end ikka kõiges väheke tagasi hoida, vähekene piinata selles küündimatuse õlis.. või siis otse vastupidi, nautida seda miinustesse langemist, pärast igat elult saadud orgasmi. Mäest ikka üles ja siis jälle alla. Eks selleks, et tõusta, on vaja ju langeda.
Heh, ja väiksena maitsesid Tutti-Frutti kommid palju paremini. Nüüd on neil küll üdini seebi maitse..
Kuidagi jälle kergem ja lihtsam on olla pärast seda suhteliselt seosetut ja segast tekstimõtlemist. :)
Heh, ja väiksena maitsesid Tutti-Frutti kommid palju paremini. Nüüd on neil küll üdini seebi maitse..
Kuidagi jälle kergem ja lihtsam on olla pärast seda suhteliselt seosetut ja segast tekstimõtlemist. :)
esmaspäev, september 13, 2010
sära mu südames, silmis - hingepeeglites
Täpselt ei oskagi öelda, millest mu hing nii särab, nõnda puhtalt heliseb. Ei oskagi öelda, kuidas rõõm nii puhkes, kus nii pikalt uneles. Ei mõistagi öelda, kui armas oled mul. See ainsaks süüks ongi Sul!
säran, säran, säran,
hinges rõõm vaid kärab
säran, säran, säran,
hinges rõõm vaid kärab
esmaspäev, september 06, 2010
Ja teine kursus ongi käes. Pean tõdema, et minu esimene koolipäev möödus üsnagi pettumustvalmistavalt (iseenda jaoks). Uinusin eile heas usus, kuid juba hommikul ärgates tundsin, et miski on korrast siiski ära. Kooli jõudes ja suundudes oma selle aasta esimesse loengusse, tundsin tohutut vastumeelsust igasuguse loengus viibimise vastu... Ega ma ennast sundima ei hakanud ja veetsin hoopiski meeldivad kaks tundi ülikooli kohvikus teed juues ja kursaõdedega vesteldes.
Paistab, et vajan uuele kursusele sisse elamiseks veel väheke aega. Loodan, et homme olen edukam ja jõuan ka oma esimesse loengusse...
Aga muidu ilm on ilus! :)
Paistab, et vajan uuele kursusele sisse elamiseks veel väheke aega. Loodan, et homme olen edukam ja jõuan ka oma esimesse loengusse...
Aga muidu ilm on ilus! :)
neljapäev, september 02, 2010
kolmapäev, september 01, 2010
teisipäev, august 31, 2010
neljapäev, august 26, 2010
hinga
Lase oma tahtmised vabaks ja saad kõik, mida soovid.
Lase oma ootused vabaks ja nad kõik lähevad täide.
Lase oma unistused vabaks ja sa elad neis...
Ära klammerdu, ära klammerdu oma soovide külge, need veavad sind alt, tirivad põhja, tühja põhjatusse välja...
Ära klammerdu..
Hinga
üks... kaks.. kolm...
Hinga
Hinga
Lase oma ootused vabaks ja nad kõik lähevad täide.
Lase oma unistused vabaks ja sa elad neis...
Ära klammerdu, ära klammerdu oma soovide külge, need veavad sind alt, tirivad põhja, tühja põhjatusse välja...
Ära klammerdu..
Hinga
üks... kaks.. kolm...
Hinga
Hinga
neljapäev, august 19, 2010
teisipäev, august 17, 2010
kolmapäev, august 11, 2010
Katie Melua - The Flood
Kuulan ja kuulan, ning ikka küllalt ei saa..
Why'd you feel you have to hold on? Imagine if you let go...
oh, armas, mu armas
oh, armas, mu armas
puista heldelt huulilt sõnu
ära vaibu
voola minust üle ja
räsi väsinuks mu rind
oh, armas, mu armas
vea õrnalt karme käsi
ära pelga
hoia jõuga naise keha
südamega hällita mind
oh, armas, mu armas
hoia vaos hetk veel end
sind palun
piina kiusatuses mind
ei taha mõelda veel
otsa saavad hetked need
puista heldelt huulilt sõnu
ära vaibu
voola minust üle ja
räsi väsinuks mu rind
oh, armas, mu armas
vea õrnalt karme käsi
ära pelga
hoia jõuga naise keha
südamega hällita mind
oh, armas, mu armas
hoia vaos hetk veel end
sind palun
piina kiusatuses mind
ei taha mõelda veel
otsa saavad hetked need
esmaspäev, august 09, 2010
suvi
Suvemuru maja taga...
Oli torm...
On Tema... 
Ikka on Tema...
Loomaaias on kalad....
Ja aias on putukad...
Ja vigurid...
Suvetee...
Ja vigurid...
Suvetee...
Ja magusad trühvlid...
Suvi!
Suvi! neljapäev, juuli 29, 2010
õhk pärast vihma
Mõtlesin täna pikalt, et kas religioon on territoriaalne... kord sattusin vestlusesse inimesega, kes pidas imelikuks seda, et nii paljud ihkavad sõita Indiasse ja seal hakata kummardama Buddhat, ning mis veel kõige hullem, pärast seda kõike tagasi tulla oma sünnipaika ja hakata siin elama Indias saadud õpetuste järgi. Säärane talitusviis tundus mu vestluskaaslasele äärmiselt väär. Sest kui sa juba kord oled sündinud eestlasena, kui sa oled oma sünnilt pagan, siis on imelik ühel hetkel avastada, et nüüd budism (või ükskõik milline teine religioon) on palju õigem.
Pean tunnistama, et säärane lähenemine hakkab mulle nii mõneski mõttes vastu. Enne kui keegi hakkab mulle midagi väitma, siis ma lisan, et ma hetkel täiesti sihilikult ja teadlikult vaatan mööda sellest, kuidas teoloogias on asju kirjeldatud. Ühest küljest sellepärast, et ma ei tea piisavalt palju kõikidest religioonidest ja teisalt jätan ma endale vabaduse läheneda asjadele täielikult vaid enda vaatenurgast ja luban oma ajul väheke tööd teha (ma lihtsalt armastan seda, kui inimesed kasutavad oma aju!)
Niisiis... ma ei usu, et religioonid on kindla territooriumiga piiratud. Ehk oleks õigem öelda, et ma ei usu, et see õige on. Ei saa ju inimesi sundida mingisse religiooni pühenduma vaid selle pärast, et nad näiteks Indias sündisid...See lihtsalt tundub nii ebainimlik ja täiesti loomuvastane. Sama moodi ei saa ma öelda kellelegi, et ta ei tohi budistiks hakata, sest ta on sündinud Eestis...natukene nagu kahtlane lähenemine.
Teine huvitav asi, mis mulle sellest ammusest vestlusest mõttesse kõlkuma jäi, oli idee, et kui inimene on juba näiteks 40 aastat olnud ühes usus, et siis ta ei saa ega tohi oma usku vahetada, sest on liialt kaua juba olnud ühes usus. Jah, võiks ju öelda, et mis sest enam vahetada, kui sa siiani selles usus hakkama oled saanud. Kuid ma siiski leian, et kunagi pole liiga hilja liikuda millegi parema poole. Inimolendil on vaja eesmärke, mille poole minna. Ja palun, pole vaja minust valesti aru saada. Ma ei ütle, et üks religioon on teisest parem, et üks on vägevam kui teine. Ei. Kõik religioonid on võrdsed, nad on lihtsalt erinevad (ja tegelikult kõik nii ühesugused). Lihtsalt, kui inimesele tundub, et mõni teine religioon, millel on teistsugune sõnastus ja väljendus, aitab tal paremini iseennast teostada, siis ta peabki oma usku vahetama. Ja ei ole ühtki teist teed. Tobe on ju ennast mingi usuga piinama jääda, kui tegelikult oled seesmiselt leidnud, et miski muu on Sinu jaoks palju parem, ning vaid seetõttu, et oled midagi siiani liiga pikalt uskunud... Sisemiseks valgustuseks (vahet pole, et see kõlab eriti imalalt, aga eesti keeles on paljud sõnad eelarvamuste tumeda loori all) ei ole kunagi liiga hilja! Ja kui sa kord juba oled ennast leidmas, siis tuleb endaga lõpunti tuttavaks saada. ;)
Niiet, ma usun, et kui keegi sõidab Indiasse ja leiab seal enda mõnes teises usus, siis see on väga hea ja minul, kes ma ehk istun kurvalt oma rutiinis ja ootan, et mingid asjad minuni jõuaks, julgemata astuda samme iseendale lähemale, kartes ühiskonna halvakspanu, ei ole mitte sittagi kommenteerida! See on lihtsalt kadedus, mis meid halva pilguga vaatama paneb. Ja me kadestame seda, et teised julgevad ja meie mitte. Me kõik kadestame midagi (ja samas kadestame ikka seda ühte ja sama...)
Mulle meeldib õhk pärast vihma. Rahu. Puhtus.
:)
Pean tunnistama, et säärane lähenemine hakkab mulle nii mõneski mõttes vastu. Enne kui keegi hakkab mulle midagi väitma, siis ma lisan, et ma hetkel täiesti sihilikult ja teadlikult vaatan mööda sellest, kuidas teoloogias on asju kirjeldatud. Ühest küljest sellepärast, et ma ei tea piisavalt palju kõikidest religioonidest ja teisalt jätan ma endale vabaduse läheneda asjadele täielikult vaid enda vaatenurgast ja luban oma ajul väheke tööd teha (ma lihtsalt armastan seda, kui inimesed kasutavad oma aju!)
Niisiis... ma ei usu, et religioonid on kindla territooriumiga piiratud. Ehk oleks õigem öelda, et ma ei usu, et see õige on. Ei saa ju inimesi sundida mingisse religiooni pühenduma vaid selle pärast, et nad näiteks Indias sündisid...See lihtsalt tundub nii ebainimlik ja täiesti loomuvastane. Sama moodi ei saa ma öelda kellelegi, et ta ei tohi budistiks hakata, sest ta on sündinud Eestis...natukene nagu kahtlane lähenemine.
Teine huvitav asi, mis mulle sellest ammusest vestlusest mõttesse kõlkuma jäi, oli idee, et kui inimene on juba näiteks 40 aastat olnud ühes usus, et siis ta ei saa ega tohi oma usku vahetada, sest on liialt kaua juba olnud ühes usus. Jah, võiks ju öelda, et mis sest enam vahetada, kui sa siiani selles usus hakkama oled saanud. Kuid ma siiski leian, et kunagi pole liiga hilja liikuda millegi parema poole. Inimolendil on vaja eesmärke, mille poole minna. Ja palun, pole vaja minust valesti aru saada. Ma ei ütle, et üks religioon on teisest parem, et üks on vägevam kui teine. Ei. Kõik religioonid on võrdsed, nad on lihtsalt erinevad (ja tegelikult kõik nii ühesugused). Lihtsalt, kui inimesele tundub, et mõni teine religioon, millel on teistsugune sõnastus ja väljendus, aitab tal paremini iseennast teostada, siis ta peabki oma usku vahetama. Ja ei ole ühtki teist teed. Tobe on ju ennast mingi usuga piinama jääda, kui tegelikult oled seesmiselt leidnud, et miski muu on Sinu jaoks palju parem, ning vaid seetõttu, et oled midagi siiani liiga pikalt uskunud... Sisemiseks valgustuseks (vahet pole, et see kõlab eriti imalalt, aga eesti keeles on paljud sõnad eelarvamuste tumeda loori all) ei ole kunagi liiga hilja! Ja kui sa kord juba oled ennast leidmas, siis tuleb endaga lõpunti tuttavaks saada. ;)
Niiet, ma usun, et kui keegi sõidab Indiasse ja leiab seal enda mõnes teises usus, siis see on väga hea ja minul, kes ma ehk istun kurvalt oma rutiinis ja ootan, et mingid asjad minuni jõuaks, julgemata astuda samme iseendale lähemale, kartes ühiskonna halvakspanu, ei ole mitte sittagi kommenteerida! See on lihtsalt kadedus, mis meid halva pilguga vaatama paneb. Ja me kadestame seda, et teised julgevad ja meie mitte. Me kõik kadestame midagi (ja samas kadestame ikka seda ühte ja sama...)
Mulle meeldib õhk pärast vihma. Rahu. Puhtus.
:)
teisipäev, juuli 20, 2010
lihtsus on keeruline
su lihtsus on mulle
keeruline
kas sa ei tahaks olla
lihtsam
aga sa ei taha
mis seal ikka
keeldu pealegi lihtsusest
ma keeldun keerulisusest
mõlemad oma arust kõvad
jonnipunnid
lükka keeruline pikali
ta ajab püsti
lükka lihtne pikali
ta jääbki pikali
ütleb väga hea
on olla pikali
kas tuled ka
see pole keeruline
- Peeter Sauter
Lihtsus on keeruline. Vahel meeldivad inimesed, kes lihtsalt võluvad oma olemisega. Vahel on asju, mis lihtsalt meeldivad. Ja iga kord on sama jama, et sa ei oska seletada, miks need sulle meeldivad. Lihtsust ei saagi sõnadega kirjeldada. Sa lihtsalt tunned seda, sest lihtsuses peitub jõud.
keeruline
kas sa ei tahaks olla
lihtsam
aga sa ei taha
mis seal ikka
keeldu pealegi lihtsusest
ma keeldun keerulisusest
mõlemad oma arust kõvad
jonnipunnid
lükka keeruline pikali
ta ajab püsti
lükka lihtne pikali
ta jääbki pikali
ütleb väga hea
on olla pikali
kas tuled ka
see pole keeruline
- Peeter Sauter
Lihtsus on keeruline. Vahel meeldivad inimesed, kes lihtsalt võluvad oma olemisega. Vahel on asju, mis lihtsalt meeldivad. Ja iga kord on sama jama, et sa ei oska seletada, miks need sulle meeldivad. Lihtsust ei saagi sõnadega kirjeldada. Sa lihtsalt tunned seda, sest lihtsuses peitub jõud.
esmaspäev, juuli 05, 2010
räägime suvest
Suve kõige magusam osa on maasikad. Kõige magusam ja kõige valusam. Olen kaks päeva järjest maasikaid puhastanud ja sõtkunud. Olen õnnelik, et ei pidanud neid ise korjama. Kuid mida suurem on vaev, seda magusam on maasikas. :)
Suvi on kaunis aeg!
Maasikaid!
reede, juuli 02, 2010
raske olukord
ma ei saa sind suudelda
avalikus kohas
liivakastis
liiga väikese liumäe serval
rohelisel pingil
ma ei saa sind suudelda
iga kord
tunnen sulamise kleepuvat hõngu
huultel huulte
tungivat jõudu
ma ei saa sind suudelda
oh jumal, võta mind!
avalikus kohas
liivakastis
liiga väikese liumäe serval
rohelisel pingil
ma ei saa sind suudelda
iga kord
tunnen sulamise kleepuvat hõngu
huultel huulte
tungivat jõudu
ma ei saa sind suudelda
oh jumal, võta mind!
kolmapäev, juuni 30, 2010
Miks unes ja mitte ilmsi?
Olete te kunagi istunud šokolaadikommile selga ja sellega sõitnud nagu mootorrattaga? Olete te kunagi üritanud kahel šokolaadikommil hullunud rekkajuhilt eest ära sõita? Mina igatahes proovisin järgi ja asi isegi toimis. Šokolaadikommidega annab täitsa sõita. Pealegi kasvab neid põllul nagu muda, seega võib igaüks neid sealt noppida ja enda otstarbeks ära kasutada. Mina oskan neid nüüd ka mootorratta pähe ära kasutada.
Ma pole kunagi varem ühelegi sünnipäevale nii palju hilinenud. Anna andeks Kädi, aga me tõesti ei suutnud Piaga leida 4 km jooksul ühtegi head tagasipöörde kohta... Ja Pia palus ka selle pärast juba andeks, et sulle kingituseks mõeldud iluvõileiva vahele jäi ka ta näts. Ups. Aga seda oli ilmselt väga vaja sinna, sest ega 4 km jooksul, mis me mööda sõitsime ja pärast 4 km šokolaadikommidel tagasi sõitsime, ei olnud üldse mitte rahulikud. Iluvõileib suutis mitu korda ära laguneda. Lihtsalt nii palju hullunud juhte oli, ning ma ei olnud ammu manuaaliga sõitnud. Pia Opelist oli kahju, sest see läks täitsa katki. Kuid sünnipäevale me jõudsime ja kui lõpp on hea, siis ongi kõik juba hea...
Kas head asjad on selleks, et näidata, kuidas neid meil ei ole? Nii mõnus oli ärgata. Läbi hommikuse vaikuse kostus Sinu hellitav hääl, mis nii hoolsalt voolis mu nime. Sa silitasid nii õrnalt ja vaikselt, nii suure hoole ja armastusega mu väikest väsinud pead, mis sellest lihtsalt puudutusest kohe mitmekordselt kirkamaks muutus. Ainult mesimagus suvine õhk ümbritses veel meid ja ma oleks soovinud, et see hetks poleks eales lõppenud... Ja oi kui kibedaks see kõik muutus, kui taipasin, et ma seda vaid unes näen...
Ma pole kunagi varem ühelegi sünnipäevale nii palju hilinenud. Anna andeks Kädi, aga me tõesti ei suutnud Piaga leida 4 km jooksul ühtegi head tagasipöörde kohta... Ja Pia palus ka selle pärast juba andeks, et sulle kingituseks mõeldud iluvõileiva vahele jäi ka ta näts. Ups. Aga seda oli ilmselt väga vaja sinna, sest ega 4 km jooksul, mis me mööda sõitsime ja pärast 4 km šokolaadikommidel tagasi sõitsime, ei olnud üldse mitte rahulikud. Iluvõileib suutis mitu korda ära laguneda. Lihtsalt nii palju hullunud juhte oli, ning ma ei olnud ammu manuaaliga sõitnud. Pia Opelist oli kahju, sest see läks täitsa katki. Kuid sünnipäevale me jõudsime ja kui lõpp on hea, siis ongi kõik juba hea...
Kas head asjad on selleks, et näidata, kuidas neid meil ei ole? Nii mõnus oli ärgata. Läbi hommikuse vaikuse kostus Sinu hellitav hääl, mis nii hoolsalt voolis mu nime. Sa silitasid nii õrnalt ja vaikselt, nii suure hoole ja armastusega mu väikest väsinud pead, mis sellest lihtsalt puudutusest kohe mitmekordselt kirkamaks muutus. Ainult mesimagus suvine õhk ümbritses veel meid ja ma oleks soovinud, et see hetks poleks eales lõppenud... Ja oi kui kibedaks see kõik muutus, kui taipasin, et ma seda vaid unes näen...
teisipäev, juuni 29, 2010
teisipäev, juuni 22, 2010
revolutsionääride tänav
Tõsine film oli.
Nii sageli me usume, et õnn ongi see, kui me oma eesmärgi täidame, kui me päris lõppu välja jõuame.
Tegelikult on õnn kulgemises. Võimaluses kogeda erinevaid asju ja nende asjade ilu seisneb selles, et need saavad kord otsa.
Igal asjal on oma algus ja lõpp. Niisamuti ka õnnel. Kuid keegi ei ütle, et õnne ei võiks mitut moodi kogeda.
Hoidkem oma lapsemeelsust!
Nii sageli me usume, et õnn ongi see, kui me oma eesmärgi täidame, kui me päris lõppu välja jõuame.
Tegelikult on õnn kulgemises. Võimaluses kogeda erinevaid asju ja nende asjade ilu seisneb selles, et need saavad kord otsa.
Igal asjal on oma algus ja lõpp. Niisamuti ka õnnel. Kuid keegi ei ütle, et õnne ei võiks mitut moodi kogeda.
Hoidkem oma lapsemeelsust!
neljapäev, juuni 17, 2010
ei taha
Ma ei taha ära harjuda Sinu lähedusega. Ma ei taha uskuda Sinu olemasolusse. Sest mida enam ma harjun, mida enam ma usun, seda raskem on taluda Sinu puudumist.
Mida lähemal oled Sa mu südamele, mida sügavamal oled Sa mu hinges, seda suurem on valu Sinu eemalolekust.
Sa oled ja ei ole.
Ma olen ja ei ole.
On ja ei ole.
Mida lähemal oled Sa mu südamele, mida sügavamal oled Sa mu hinges, seda suurem on valu Sinu eemalolekust.
Sa oled ja ei ole.
Ma olen ja ei ole.
On ja ei ole.
i feel good
Nii kerge on olla. Ma justkui heljuks läbi elu. Õrnalt, siidkergelt...lihtsalt voolaks tuulevoogudes. Tuule vallatud iilid sasivad mu juukseid, ning suve muretu kergus kannab mind edasi, edasi, edasi.... Ja see kõik on tulnud niisama kergelt. Kergus kergendab mind. See lihtsalt ongi nii, et kõik mida sa vajad, tuleb su juurde. Tuleb su juurde ja saab su osaks. Täiesti varjatud kujul...kerge, kerge, kerge...
I feel good
I know that I would
I feel good
I know that I would
I feel nice
Like sugar and spice
I feel nice
Like sugar and spice
Ma üllatan iseend
I feel good
I know that I would
I feel good
I know that I would
I feel nice
Like sugar and spice
I feel nice
Like sugar and spice
Ma üllatan iseend
esmaspäev, juuni 14, 2010
läbi
tungid minust läbi
penetreerid iga keharakku
ja fakk...
ma ei talu seda
sa pole ikka
piisavalt
lähedal
penetreerid iga keharakku
ja fakk...
ma ei talu seda
sa pole ikka
piisavalt
lähedal
kolmapäev, juuni 09, 2010
sinust
tunne sinust
vajub minust läbi
täiega põhja
maani välja
...
lihtsast puutest saadud värin
vibreerib
mu südant
vajub minust läbi
täiega põhja
maani välja
...
lihtsast puutest saadud värin
vibreerib
mu südant
kire kärss
kus see on?
kahe keha võnkepunktis
ihude kohtumises
mis see on?
kahe keha magus kõrbemine
kire kärss...
kahe keha võnkepunktis
ihude kohtumises
mis see on?
kahe keha magus kõrbemine
kire kärss...
esmaspäev, juuni 07, 2010
kolmapäev, juuni 02, 2010
sessväss
Olen peaaegu oma pea ära kaotanud. Kuid miskit on siiski veel alles.
Sess on peaaegu üle elatud. Kui väga täpne olla, siis on kolm eksamit veel jäänud. Kui mitte nii täpne olla, siis on üks eksam jäänud. See sess on eelmisest kergem, sest eksamigraafik on sõbralikum. See sess on eelmisest raskem, sest õues on ilusamad ilmad ja keskenduda on raskem. Aga kohe on see üle elatud....ehk mu peast jääb ka miskit alles...
See on lausa imetabane, kuidas mõni täiesti tavaline puudutus, võib sisemuse põlema panna.
Sess on peaaegu üle elatud. Kui väga täpne olla, siis on kolm eksamit veel jäänud. Kui mitte nii täpne olla, siis on üks eksam jäänud. See sess on eelmisest kergem, sest eksamigraafik on sõbralikum. See sess on eelmisest raskem, sest õues on ilusamad ilmad ja keskenduda on raskem. Aga kohe on see üle elatud....ehk mu peast jääb ka miskit alles...
See on lausa imetabane, kuidas mõni täiesti tavaline puudutus, võib sisemuse põlema panna.
teisipäev, mai 25, 2010
Ühest seitsmeni
Esimene
T ahtejõulisus
A usus
E htsus
V ägevus
A ustus
S iirus
nagu taevas
mille pilved ei kanna
ja kust sa ikka ja jälle
läbi
kukud
Teine
astu uksest välja
astu taevale
kõnni selle argisel pinnal
nuusuta betoonil kasvavaid lilli
ja lase maja seinale soditud genitaalil sulle kõnelda tõelisest elust
astu uksest välja
astu taevale
kõnni elus eneses
Kolmas
vahel ma tõesti ei tea
milleks seda kõike on vaja
vahel ma ei tahagi teada
milleks seda kõike on vaja
siis vaatan ülesse
ja näen taevast
pilves pilvituid pilvi
näen iseend
taevast
Neljas
tõde on taevas
ja taevas on tõde
pilvitu on see taevas
mida sa alati vaatad
aga mitte kunagi ei näe
Viies
tilk
tilga
haaval
tilgub
taevas
pilvelt
alla
tilk
tilga
haaval
tilgub
hing
südamest
välja
taevas sulab ära
Kuues
iga päev
ühtmoodi
unustad sa ära
et iga päev
ühtmoodi
taevas on sinine
Seitsmes taevas
taevas on helge
puhas
ja lõputult sügav
taevas on Sinu silmad
täiesti hülgehall meri
millesse ma ikka ja uuesti
upun
T ahtejõulisus
A usus
E htsus
V ägevus
A ustus
S iirus
nagu taevas
mille pilved ei kanna
ja kust sa ikka ja jälle
läbi
kukud
Teine
astu uksest välja
astu taevale
kõnni selle argisel pinnal
nuusuta betoonil kasvavaid lilli
ja lase maja seinale soditud genitaalil sulle kõnelda tõelisest elust
astu uksest välja
astu taevale
kõnni elus eneses
Kolmas
vahel ma tõesti ei tea
milleks seda kõike on vaja
vahel ma ei tahagi teada
milleks seda kõike on vaja
siis vaatan ülesse
ja näen taevast
pilves pilvituid pilvi
näen iseend
taevast
Neljas
tõde on taevas
ja taevas on tõde
pilvitu on see taevas
mida sa alati vaatad
aga mitte kunagi ei näe
Viies
tilk
tilga
haaval
tilgub
taevas
pilvelt
alla
tilk
tilga
haaval
tilgub
hing
südamest
välja
taevas sulab ära
Kuues
iga päev
ühtmoodi
unustad sa ära
et iga päev
ühtmoodi
taevas on sinine
Seitsmes taevas
taevas on helge
puhas
ja lõputult sügav
taevas on Sinu silmad
täiesti hülgehall meri
millesse ma ikka ja uuesti
upun
reede, mai 21, 2010
Jeii!
Kolm eksamit, kirjutada 20 lk kunstiajalugu, 3 lk esseed, 7 lk referaati, 5 luuletust....ma pole veel millegagi alustanud. Selle asemel lebotan Kadriorus murul ja popsin Pirital vesipiipu....
Jah, minu prioriteedid on paigas....
kaotan oma pead
Jah, minu prioriteedid on paigas....
kaotan oma pead
laupäev, mai 15, 2010
pilved mis ei kanna
Eile õhtul veel mõtlesin, tundsin, et astusin iseenda selle saba peale, mis vehib tuppa negatiivset. Oli mul siis vaja seda teha...
Mulle ei meeldi mu unenäod. Üldse ei meeldi. Ei meeldi, et need on kui vihm selgest taevast. Ei meeldi, et need seisavad tõele lähemal kui reaalsus ise. Ei meeldi, kui need näitavad alasti tõde...
Neil hommikuil ei aita ka paitav päike mitte...
Ja ma tõesti ei tea, millal jõuab kätte see piir, mil ma rebin oma südamest välja kõik need inimesed, keda ma nii väga armastan, aga kes mulle ometi nii palju haiget suudavad teha. Mil ma võtan oma elust pulbitseva, verest punava südame, ning heidan raevunult põrandale, ning lihtsalt peksan sellest välja kõik valusa ja muu pasa.
Isegi unenäos on võimalik haiget saada.
Kuid kas ma üldse pean hoolima? Kui ma siia maailma üksi tulin, siis miks ma pean end üldse selle jamaga vaevama?
see on kui taevas, mille pilved ei kanna
ja kust sa alati
läbi
kukud
Mulle ei meeldi mu unenäod. Üldse ei meeldi. Ei meeldi, et need on kui vihm selgest taevast. Ei meeldi, et need seisavad tõele lähemal kui reaalsus ise. Ei meeldi, kui need näitavad alasti tõde...
Neil hommikuil ei aita ka paitav päike mitte...
Ja ma tõesti ei tea, millal jõuab kätte see piir, mil ma rebin oma südamest välja kõik need inimesed, keda ma nii väga armastan, aga kes mulle ometi nii palju haiget suudavad teha. Mil ma võtan oma elust pulbitseva, verest punava südame, ning heidan raevunult põrandale, ning lihtsalt peksan sellest välja kõik valusa ja muu pasa.
Isegi unenäos on võimalik haiget saada.
Kuid kas ma üldse pean hoolima? Kui ma siia maailma üksi tulin, siis miks ma pean end üldse selle jamaga vaevama?
see on kui taevas, mille pilved ei kanna
ja kust sa alati
läbi
kukud
reede, mai 14, 2010
minasüdasina
Ilusaid ilmasid lihtsalt peab armastama!Hommikuti...ärgates oma mega-giga suures voodis ja nautides aknast langevaid suviseid päikesekiiri, mis nii hellalt kehale pai teevad, on lausa võimatu astuda voodist välja vasaku jalaga. Ma jumaldan selliseid ilmasid, ning andke mulle kõik andeks, kes te minu põhjendamatut vingumist kannatama peate. Aga ju on palav! :P
Kuna viimased ilmad on mu sügavama mõttetegevuse täielikult ülesse sulatanud, siis ei tasu hetkel minult mingeid tõsise sisuga postitusi oodata. Kuidagi päike ja tuul ja sõbrad ja armastus on kõik üheskoos südamesse pugenud, ning sealt kõik murelikud mõtted pühkinud. Neid oleks, alati oleks, aga ilusat armastust on mu hinges hetkel nii palju, et mured on välja kolitud. Naudin seda.
minasüdasina
esmaspäev, mai 10, 2010
laupäev, mai 01, 2010
the end
Lubasin (eelkõige) iseendale, et teen oma möödunud kolmapäevasest teatrikülastusest kokkuvõtte.
Noh, sai siis üksinda teatris käidud. Alguses tundus mõte üksinda teatrisse minna hirmutav, sest kartsin, et vaheajal suren üksindusse, kuid tuli välja, et vaheaega polnudki. Niiet, lõpp hea, kõik hea.
Kuid etendus...mulle täitsa meeldis. Mind ehk väheke häiris, et asja ironiseeriti nii palju, ning kohati ehk ületati hea maitse piir, aga üldiselt oli tükk ülesehituselt ja teostuselt täiesti nauditav. Oleks nad asjale väheke traagilisemalt lähenenud, oleks asi muutunud sügavamaks ja oleks mind ehk rohkem puudutanud. Kuid oleks ja poleks on pahad poisid, seega ma nendega enam ei suhtle.
Näitlejatöö oli muidugi hea. Sitta, nuudleid, jogurtit, kotkaid....kõike lendas. Mulle meeldis, et teema jooksis mitmel tasandil, nii ühiskondlikul kui ka indiviidi omal. Ei, kõik oli väga tore. Leidsin veel ühe huvitava küsimuse, millele vastust otsida...
Kui mind pärast maailma lõppu uuesti ellu äratataks, siis mida ma tahaksin oma möödunud elust mäletada?
Noh, sai siis üksinda teatris käidud. Alguses tundus mõte üksinda teatrisse minna hirmutav, sest kartsin, et vaheajal suren üksindusse, kuid tuli välja, et vaheaega polnudki. Niiet, lõpp hea, kõik hea.
Kuid etendus...mulle täitsa meeldis. Mind ehk väheke häiris, et asja ironiseeriti nii palju, ning kohati ehk ületati hea maitse piir, aga üldiselt oli tükk ülesehituselt ja teostuselt täiesti nauditav. Oleks nad asjale väheke traagilisemalt lähenenud, oleks asi muutunud sügavamaks ja oleks mind ehk rohkem puudutanud. Kuid oleks ja poleks on pahad poisid, seega ma nendega enam ei suhtle.
Näitlejatöö oli muidugi hea. Sitta, nuudleid, jogurtit, kotkaid....kõike lendas. Mulle meeldis, et teema jooksis mitmel tasandil, nii ühiskondlikul kui ka indiviidi omal. Ei, kõik oli väga tore. Leidsin veel ühe huvitava küsimuse, millele vastust otsida...
Kui mind pärast maailma lõppu uuesti ellu äratataks, siis mida ma tahaksin oma möödunud elust mäletada?
kolmapäev, aprill 28, 2010
ILU
elus
on hetki
mis kuuluvad ja samas ei kuulu
inimestele
keda tunned ja eales
tundma ei saa
tunnet
mis korraga valu ja rõõmu toob
valguses
mis ühtaegu pimedaks ja nägijaks teeb
elus
on
see jõud
mis hoiab kõike koos
see on ILU
mida vaid südamega
näed
on hetki
mis kuuluvad ja samas ei kuulu
inimestele
keda tunned ja eales
tundma ei saa
tunnet
mis korraga valu ja rõõmu toob
valguses
mis ühtaegu pimedaks ja nägijaks teeb
elus
on
see jõud
mis hoiab kõike koos
see on ILU
mida vaid südamega
näed
esmaspäev, aprill 26, 2010
pühapäev, aprill 25, 2010
esmaspäev, aprill 19, 2010
Kas me eksime?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
Möödunud reedel nähtud teatritükk ei anna mulle ikka veel rahu. Nähtust/kuuldust ajendatud mõtted ummistavad mu ajukäänakuid.
Ma mõtlen ja mõtlen...kas ma olen paha inimene kui ma millessegi tõsimeelselt usun? Kas ma teen pattu kui ma kõigest hoolimata oma südamele truuks jään ja oma ideaale teenin? Kas poleks kergem sobituda vormi ja elada oma tavalist, sihitut elu?
Reedel teatris...tundub, et tõeliselt õnnelik ei ole see, kes ühiskonna ettekirjutusi truult järgib ja üsna kiirelt kuhugi kasti end ära pakib. See inimene ei ole kunagi tõeliselt õnnelik, ta ei ole eales tõeliselt vaba. Talle jääb alati kujutlus paremast maailmast, milleni ta eales ei jõua, ning mida ta nagu taaka endaga läbi elu kaasas kannab. Piineldes kaose peibutiste ja iseenda ego karjuva vajaduse käes. Leppides sellega, mis talle antud on... Kuid lõpuni õnnelik pole ka see, kes ükskõik mis oma ideaalide poole püüdleb. Kasvõi oma riigi vastu minnes, kasvõi inimesi tappes, aga siiski enda aadete eest väljas. See inimene...ta....ta jääb tahes tahtmata ühiskonna hammasrataste vahele, keegi ei anna talle asu, keegi ei mõista teda. Kuid talle jääb tema ise. Talle jääb ta vabadus. Tal pole piire. Vaid ühiskond on talle raamiks, millest ta nii südikalt välja püüab saada. Ühiskond justkui ei taha lasta sündida neil vabadel, piirideta lastel. Neid peetakse väärastunuteks, nad peidetakse ära, lükatakse sünnituskäikudesse tagasi, neile ei anta valgust...
Vaadates seda etendust...nähes ühel pool kapitalisti ja teisel poolel kommunisti. Üks neist mugandub reeglitega, teine üritab neidsamu purustada. Ometi tärkab nende vahel armastus...ja isegi see ei suuda lõhkuda seda klaasi....nad ei saa eales kokku, sest nad jäävad oma ideaalidele truuks....nad ei loobu oma tõest. Kas nad eksivad?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
Möödunud reedel nähtud teatritükk ei anna mulle ikka veel rahu. Nähtust/kuuldust ajendatud mõtted ummistavad mu ajukäänakuid.
Ma mõtlen ja mõtlen...kas ma olen paha inimene kui ma millessegi tõsimeelselt usun? Kas ma teen pattu kui ma kõigest hoolimata oma südamele truuks jään ja oma ideaale teenin? Kas poleks kergem sobituda vormi ja elada oma tavalist, sihitut elu?
Reedel teatris...tundub, et tõeliselt õnnelik ei ole see, kes ühiskonna ettekirjutusi truult järgib ja üsna kiirelt kuhugi kasti end ära pakib. See inimene ei ole kunagi tõeliselt õnnelik, ta ei ole eales tõeliselt vaba. Talle jääb alati kujutlus paremast maailmast, milleni ta eales ei jõua, ning mida ta nagu taaka endaga läbi elu kaasas kannab. Piineldes kaose peibutiste ja iseenda ego karjuva vajaduse käes. Leppides sellega, mis talle antud on... Kuid lõpuni õnnelik pole ka see, kes ükskõik mis oma ideaalide poole püüdleb. Kasvõi oma riigi vastu minnes, kasvõi inimesi tappes, aga siiski enda aadete eest väljas. See inimene...ta....ta jääb tahes tahtmata ühiskonna hammasrataste vahele, keegi ei anna talle asu, keegi ei mõista teda. Kuid talle jääb tema ise. Talle jääb ta vabadus. Tal pole piire. Vaid ühiskond on talle raamiks, millest ta nii südikalt välja püüab saada. Ühiskond justkui ei taha lasta sündida neil vabadel, piirideta lastel. Neid peetakse väärastunuteks, nad peidetakse ära, lükatakse sünnituskäikudesse tagasi, neile ei anta valgust...
Vaadates seda etendust...nähes ühel pool kapitalisti ja teisel poolel kommunisti. Üks neist mugandub reeglitega, teine üritab neidsamu purustada. Ometi tärkab nende vahel armastus...ja isegi see ei suuda lõhkuda seda klaasi....nad ei saa eales kokku, sest nad jäävad oma ideaalidele truuks....nad ei loobu oma tõest. Kas nad eksivad?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
reede, aprill 16, 2010
suurem kui elu
Teater. Vahel tundub, et see ongi suurem kui elu.
Mitte iga etendus ei läida minus leeki. Mitte iga etenduse järel ei hakka mul sees keerama. Mitte iga etendus ei muuda mu maailma. Kuid see etendus tegi seda kõike. Ja tundub väär sellest kõigest nüüd kõnelda. Tundub väär üritada seda teistele edasi anda. Tunnen, et iga järgnev sõna lämmataks üha enam seda meeldivat, ärevat tunnet minu sees, mis mu meeled nii avali hoiab.
Milleks mulle vooruslik maailm, kui ma ise patuseks jään...
Mitte iga etendus ei läida minus leeki. Mitte iga etenduse järel ei hakka mul sees keerama. Mitte iga etendus ei muuda mu maailma. Kuid see etendus tegi seda kõike. Ja tundub väär sellest kõigest nüüd kõnelda. Tundub väär üritada seda teistele edasi anda. Tunnen, et iga järgnev sõna lämmataks üha enam seda meeldivat, ärevat tunnet minu sees, mis mu meeled nii avali hoiab.
Milleks mulle vooruslik maailm, kui ma ise patuseks jään...
neljapäev, aprill 15, 2010
fantaasialend
On asju, mida ma lihtsalt ei saa jätta lugemata. SEE blogi on igas mõttes väga hea lugemisvara. Vähemasti minu jaoks, kes ma iga teise lause järel tunnen suurt äratundmisrõõmu. Juba autori keelekasutus on nii põnev, et see haarab ja mässib mu imelisse fantaasialendu. Kõik need mõtted, mis on peidetud nende vohavate sõnade taha, on nii väga minu nägu. Lihtsalt väärib lugemist.
kolmapäev, aprill 14, 2010
tühi naer
jaa
mina olengi sensatsioon
suured emotsioonid
ovatsioonid
sürreaalsed distributsioonid
sinu mõistuse ja
südame vahel
kus naer
tühjalt helisema lööb
mina olengi sensatsioon
suured emotsioonid
ovatsioonid
sürreaalsed distributsioonid
sinu mõistuse ja
südame vahel
kus naer
tühjalt helisema lööb
kolmapäev, aprill 07, 2010
ei, mulle ei meeldi kiirus
Mulle ei meeldi kiired asjad, ei meeldi kiirus. Ei meeldi mööda lasta hetki, inimesi nende sees ja tundeid, mis kui pilved vihmasel päeval.
Mulle meeldib võtta aeglaselt. Nautida iga hetke kuni selle maitse kaob ja siis järgmine haugata. Mulle meeldib kõike teha pikalt.
Ja kõige enam meeldib see piinav tunne, et ma tahan, aga seda endale ei anna.
Ei, mulle ei meeldi kiirus.
Mulle meeldib võtta aeglaselt. Nautida iga hetke kuni selle maitse kaob ja siis järgmine haugata. Mulle meeldib kõike teha pikalt.
Ja kõige enam meeldib see piinav tunne, et ma tahan, aga seda endale ei anna.
Ei, mulle ei meeldi kiirus.
teisipäev, aprill 06, 2010
ära maha viska prügi
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
tulge eest, ma ütlen eest
mul sealt seest on vaja üht meest
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
see ju klaab kolmsada kuuskümmend...ja võiks olla veel kuus
siis öelda saan, sul homme sita maitse on suus
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
oota nüüd
oota nüüd
aastaid viisteist, täielik prelüüd
oota nüüd, sa ära trügi
see on minu elu, ära siia nügi
ja kohe kindlasti, ära maha viska prügi
ja siiski, ära maha viska prügi
tulge eest, ma ütlen eest
mul sealt seest on vaja üht meest
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
see ju klaab kolmsada kuuskümmend...ja võiks olla veel kuus
siis öelda saan, sul homme sita maitse on suus
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
oota nüüd
oota nüüd
aastaid viisteist, täielik prelüüd
oota nüüd, sa ära trügi
see on minu elu, ära siia nügi
ja kohe kindlasti, ära maha viska prügi
pidupeootsa
Varsti ma ei mäleta enam, millal mul oli selline nädalavahetus, kus ma oleksin lihtsalt rahulikult kodus istunud ja raamatut lugenud, saateks kõlamas harjumuspäraselt muusika. Juba praegu on raskusi selle meenutamisega. Ja ma ei tea, kuidas on juhtunud, et ma viimasel ajal nii palju väljas käin, ning kõikjale satun. Iseenesest see meeldib mulle. Väga meeldib, sest tore on näha rõõmsaid inimesi. Kuid paraku enamus peod, kuhu ma viimasel ajal sattunud olen, on kuidagi keskpäraseks jäänud. Ei saa öelda, et täielik pask, ei saa ka öelda, et midagi superägedat oleks olnud. Ei, lihtsalt peod. Sellised tavalised, koos tavaliste inimestega, koos täiesti tavalise muusikaga...kõik on nii lõputult tavaline. Õigupoolest ma ei teagi, mida ma siis ootan, et ma neil pidudelt leiaks, millist fantastilist maailma ma nende kutsete taga ette kujutan. Ehk ma võin võtta seisukoha, et peod lihtsalt ei olegi head, ei ole enam sellised, nagu kunagi kuulda sai, et need on. Kuid küllap on asi selles, et peod lähevad koos inimestega. Inimesed loovad peo ja kui ei ole koos karja ülevoolavaid ja energilisi inimesi, kes haaraks oma energiaga kaasa ka kõik teised, väheke tagasihoidlikumad inimesed, siis jääbki pidu olemata. Muidugi, kohtade ja pidude rohkus on nii suur, et valikut tehes läheb silme ees kirjus, aga samas pole siiski mitte kuhugile minna, sest igal pool on kõik ühtviisi tühi, justnimelt energiast tühi. Tundub, et igas paigas on mõni üksik särav inimene, kes lihtsalt manduvad selles tavalisuses, aga kui need erinevad kohad ühendada, kui inimesi rohkem kokku tuua, siis ehk ka süttiks leek... Ja tegelikult on siin tobe rääkida sellest, kuidas inimesed ei sära, sest ka mina ise olen inimeni, vähemasti viimaste andmete järgi olin. Ma võiks ju ise minna ja särada, aga ometi ma seda ei tee. Ikka jääb ka minul midagi puudu. Ja ma ei tea, mis see on....
Nädalavahetusel, jalutades vanalinnas ja möödudes Club 360'st, ning vaadates neid verinoori teismelisi, kes tunglevad ukse taga, et kuidagi sisse saada ja siis end edasi kasti juua...leian end mõttelt, et ehk tänapäeva inimesed ei suudagi enam alkoholita midagi tõeliselt nautida, kuigi ka see sõnastus tundub väär, sest täis peaga sa siiski ei naudi reaalsust puhaste meeltega ja see on tõeline vaid nii palju kui see konkreetselt toimub. Ja ma mõtlen veel edasi, ning siis leian, et alaealised, kellele on alkoholi tarbimine meie seaduste järgi keelatud, naudivad seda mängu vahele jäämisega. Keelatud viljad on ju need kõige magusamad. Ja ma ei mõtle enam lihtsalt konkreetse näite peale, vaid üldiselt, et kui meil on piirid, siis meil on alati soov neid piire ületada, sest see teadmatus siiski tundmatu tagajärje ees on erutav. Kuid mida vanemaks ma saan, mida rohkem areneb ühiskond, mida enam see persse vajub iseendaga, seda vähem on mul piire, mida ületada, millega mängida ja ma muutungi tuimaks, miski ei köida minu meeli, miski ei haara mind, sest ma kasvan 24/7 keskkonnas, kus üks mindfuck käib teise mindfuck'i otsa ja ma olen sellega harjunud. Nii käin ma ka neil pidudel, alati ma loodan, unistan, et nüüd tuleb midagi, mis mingitki moodi aitaks mul mingitest piiridest üle astuda, aga ikka ja jälle jääb see tegemata, ning ma jõuan õhtul koju ja mõtlen, et ah, oli kah.
Muidugi ma ei tea. Võib ju olla, et ma lihtsalt ei oska pidu nautida, et ma lähen sinna valesid asju otsima. Ehk peaksin minema ja lihtsalt nautima sedagi vähest, mis seal pakutakse ja sellest rõõmu tundma. Kuid raske on uskuda, et inimene on selline tühikargaja, kes lihtsalt rahuldub sellega, mis on...Jah, vahel on nii hea, ma isegi teen seda, aga kas tõesti peaks see olema nii iga peo puhul...kas see peakski elu puhul nii olema?
Nädalavahetusel, jalutades vanalinnas ja möödudes Club 360'st, ning vaadates neid verinoori teismelisi, kes tunglevad ukse taga, et kuidagi sisse saada ja siis end edasi kasti juua...leian end mõttelt, et ehk tänapäeva inimesed ei suudagi enam alkoholita midagi tõeliselt nautida, kuigi ka see sõnastus tundub väär, sest täis peaga sa siiski ei naudi reaalsust puhaste meeltega ja see on tõeline vaid nii palju kui see konkreetselt toimub. Ja ma mõtlen veel edasi, ning siis leian, et alaealised, kellele on alkoholi tarbimine meie seaduste järgi keelatud, naudivad seda mängu vahele jäämisega. Keelatud viljad on ju need kõige magusamad. Ja ma ei mõtle enam lihtsalt konkreetse näite peale, vaid üldiselt, et kui meil on piirid, siis meil on alati soov neid piire ületada, sest see teadmatus siiski tundmatu tagajärje ees on erutav. Kuid mida vanemaks ma saan, mida rohkem areneb ühiskond, mida enam see persse vajub iseendaga, seda vähem on mul piire, mida ületada, millega mängida ja ma muutungi tuimaks, miski ei köida minu meeli, miski ei haara mind, sest ma kasvan 24/7 keskkonnas, kus üks mindfuck käib teise mindfuck'i otsa ja ma olen sellega harjunud. Nii käin ma ka neil pidudel, alati ma loodan, unistan, et nüüd tuleb midagi, mis mingitki moodi aitaks mul mingitest piiridest üle astuda, aga ikka ja jälle jääb see tegemata, ning ma jõuan õhtul koju ja mõtlen, et ah, oli kah.
Muidugi ma ei tea. Võib ju olla, et ma lihtsalt ei oska pidu nautida, et ma lähen sinna valesid asju otsima. Ehk peaksin minema ja lihtsalt nautima sedagi vähest, mis seal pakutakse ja sellest rõõmu tundma. Kuid raske on uskuda, et inimene on selline tühikargaja, kes lihtsalt rahuldub sellega, mis on...Jah, vahel on nii hea, ma isegi teen seda, aga kas tõesti peaks see olema nii iga peo puhul...kas see peakski elu puhul nii olema?
pühapäev, märts 28, 2010
totaalne massipsühhoos - ühiselu
nutame koos
nutame koos
üks väikene meri võiks olla selles loos
nutame välja
südamest välja
teiste sisse, ette, taha ja maha
välja oma alaväärsuskompleksid
isa tõusva käe ja ema tühjad silmad
nutame välja
öögime välja
teiste sisse, ette, taha ja maha
välja oma ühiselukompleksid
kõik normitud piirid ja lõputud ootused
nutame välja
sest hiljem hakkab kergem
nutame koos
nutame koos
see totaalne massipsühhoos
nutame koos
üks väikene meri võiks olla selles loos
nutame välja
südamest välja
teiste sisse, ette, taha ja maha
välja oma alaväärsuskompleksid
isa tõusva käe ja ema tühjad silmad
nutame välja
öögime välja
teiste sisse, ette, taha ja maha
välja oma ühiselukompleksid
kõik normitud piirid ja lõputud ootused
nutame välja
sest hiljem hakkab kergem
nutame koos
nutame koos
see totaalne massipsühhoos
kolmapäev, märts 24, 2010
teisipäev, märts 23, 2010
ära
tahaks minna ära
ära
sinna
kus uinub tõde
tõde
mis läbi reaalsuse
tilgub kaugemale
ära
sinna
kus pole mind
tahaks minna ära
ära
sinna
kus pole mind
ära
sinna
kus uinub tõde
tõde
mis läbi reaalsuse
tilgub kaugemale
ära
sinna
kus pole mind
tahaks minna ära
ära
sinna
kus pole mind
esmaspäev, märts 22, 2010
Huvitav. Viimasel ajal pole üldse tuju siia miskit kirjutada.
Olen enda jaoks leidnud kirjutamises mooduse endale asju selgemaks saada. Mooduse asjadest lahti saada. Mooduse oma mõtted vabaks lasta. Paistab, et viimasel ajal on mu elus kõik selge ja loogiline, et pole millegi kallal mõtteid tõsisemalt mõlgutada. Ei teagi nüüd, kas see on hea või halb. Olen ma ehk ühte paika kinni jäänud või olen just leidnud helgema tee, ning hingan vabamat õhku. Ei tea, ei tea.
Avastasin, et mulle meeldib Mimicry muusika.
Olen enda jaoks leidnud kirjutamises mooduse endale asju selgemaks saada. Mooduse asjadest lahti saada. Mooduse oma mõtted vabaks lasta. Paistab, et viimasel ajal on mu elus kõik selge ja loogiline, et pole millegi kallal mõtteid tõsisemalt mõlgutada. Ei teagi nüüd, kas see on hea või halb. Olen ma ehk ühte paika kinni jäänud või olen just leidnud helgema tee, ning hingan vabamat õhku. Ei tea, ei tea.
Avastasin, et mulle meeldib Mimicry muusika.
reede, märts 19, 2010
mu juurde voogas
Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias vaos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind - siis kunas, kunas
kui mitte nüüd?
Ma ootan, kui väikesed tõrud sirgunud
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgunud.
Mu hing jääb truuks.
-Betti Alver
helk laias vaos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind - siis kunas, kunas
kui mitte nüüd?
Ma ootan, kui väikesed tõrud sirgunud
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgunud.
Mu hing jääb truuks.
-Betti Alver
teisipäev, märts 16, 2010
peotäis tolmu
"Igast kriimustusest jääb arm, tilluke ehk, aga siiski arm, ja mitte mingisugune edaspidine südamlikkus ega heasoovlikkus ei pühi seda armi enam aegadegi jooksul olematuks."
"Inimene ei oskagi täiesti õnnelik olla, ikka varjutab seda tulevaste päevade tume vari, ikka mürgitab inimest võimetus olla rahul sellega, mis on. Kirglikult soovib ta saada rohkem ja rohkem, ehkki aimab, et ei saa iialgi kätte pooltki sellest, mida tahaks."
"Väärt naise juurest ei lähe mees kuhugi."
- Mõttesilma külge rippuma jäänud mõtteid Raimond Kaugvere raamatust "Peotäis tolmu".
"Inimene ei oskagi täiesti õnnelik olla, ikka varjutab seda tulevaste päevade tume vari, ikka mürgitab inimest võimetus olla rahul sellega, mis on. Kirglikult soovib ta saada rohkem ja rohkem, ehkki aimab, et ei saa iialgi kätte pooltki sellest, mida tahaks."
"Väärt naise juurest ei lähe mees kuhugi."
- Mõttesilma külge rippuma jäänud mõtteid Raimond Kaugvere raamatust "Peotäis tolmu".
laupäev, märts 13, 2010
suveigatsus
Rääkisime ükspäev Taunoga eesti meestest. Alguses leidsime, et harju keskmine mees on loll. Kuid siis ma mõtlesin ükspäev meie möödunud vestlusele ja siis leidsin, et harju keskmine mees siiski ei ole loll. Olgu, muidugi leidub erakordselt lolle mehi, kuid nemad pole siis enam harju keskmised, eksole. Harju keskmine eesti mees on lihtsalt kultuurisõlteline. Ta kannab maski, sellist, mille talle vorbib ühiskond oma ootustega ja siis mees üritab seda võimalikult sobilikult kanda. Kuid tegelikult peitub nende maskide taga nii mõnigi õrna hingega mees.
Pika ringiga läbi eelarvamusterägastiku jõudsin ikka oma vana tõe juurde tagasi - kõik inimesed on südames head.
Ja köögis lõunat süües ja aknast päikesevalgust jälgides, tekkis minus nii metsik suveigatsus. Tahaks olla maal. Päike paistaks, puhuks õrn suvine tuul. Istuksin trepil, paljad varbad puudutamas kive ja sööksin rabarberit. Mmm, tundub, et vaid see ongi õnnest puudu.
Mulle meeldib see lugu. Pole määrav, et see on meie tänavune eurolugu. Mulle meeldib see lugu. Raskelt.
Pika ringiga läbi eelarvamusterägastiku jõudsin ikka oma vana tõe juurde tagasi - kõik inimesed on südames head.
Ja köögis lõunat süües ja aknast päikesevalgust jälgides, tekkis minus nii metsik suveigatsus. Tahaks olla maal. Päike paistaks, puhuks õrn suvine tuul. Istuksin trepil, paljad varbad puudutamas kive ja sööksin rabarberit. Mmm, tundub, et vaid see ongi õnnest puudu.
Mulle meeldib see lugu. Pole määrav, et see on meie tänavune eurolugu. Mulle meeldib see lugu. Raskelt.
esmaspäev, märts 08, 2010
lennata võiks kuuni
tahan hellitada su meeli
kõlistada hingekeeli
tahan paitada su huuli
iha lõikamas on luuni
ei mõtted küündi muuni
lennata võiks kuuni
kirest joovastunud hing
küsib homme - mis on hind
kõlistada hingekeeli
tahan paitada su huuli
iha lõikamas on luuni
ei mõtted küündi muuni
lennata võiks kuuni
kirest joovastunud hing
küsib homme - mis on hind
pühapäev, märts 07, 2010
jalge ette maha
kui mõtted muutunud on raskeks
katkeb praksatades sõnade habras selg
nii tähed lendavad taeva
kus mustava sameti pinnal
loovad
justkui koovad
öödele sametise teki
mõtted mida sõnad ei kanna
säravad mõttetaeva põhjatus
tumedas
justkui sumedas
nii lõikavas kurvas vaikuses
ja koiduvalge eel
tunnete nõretav pesa
tilgub
päeva jalge ette maha
teisipäev, märts 02, 2010
luleerides irooniliselt
viin - esimene sõber
oh, tõstkem klaasid taevani
ja täitkem peekrid pilgeni!
joogem surnuks kõik me mured
vaat et matustele ikka tuled!
ja korraldagem uhked peied
kirstus viimse sõpruse kandvad reied
möödunud aegade mõttetud meied
ja kummutagem pitsid maetud mehe auks
kel nii sarnaselt viin just oli surmatauks
oh, tõstkem klaasid taevani
ja täitkem peekrid pilgeni!
joogem surnuks kõik me suhted
kaine teadvuse lepitavad tahted
las viinal voolata me vere amazonases
uputagem piirid viru valge selguses
ja tapkem mõtted päevavalge pelguses
viimaks leidkem pikalt vannitatud tõde
-sind ei vaja ka su omaenda õde!
oh, tõstkem klaasid taevani
ja täitkem peekrid pilgeni!
joogem surnuks kõik me mured
vaat et matustele ikka tuled!
ja korraldagem uhked peied
kirstus viimse sõpruse kandvad reied
möödunud aegade mõttetud meied
ja kummutagem pitsid maetud mehe auks
kel nii sarnaselt viin just oli surmatauks
oh, tõstkem klaasid taevani
ja täitkem peekrid pilgeni!
joogem surnuks kõik me suhted
kaine teadvuse lepitavad tahted
las viinal voolata me vere amazonases
uputagem piirid viru valge selguses
ja tapkem mõtted päevavalge pelguses
viimaks leidkem pikalt vannitatud tõde
-sind ei vaja ka su omaenda õde!
lihtsatest asjadest
Pühapäeval käisin üksinda kinos. Pärast jalutasin läbi linna autoni. Hoolimata sellest, et ilm oli ülikehv - taevast sadas midagi vihma sarnast, maapinnal toimus sula tõttu täielik kaos - oli see jalutuskäik ülimõnus. Õhk oli üle pika aja jälle soe, linn oli pühapäevale omaselt vaikne ja rahulik, räästaist tilkus lumesulavett, tekitades omaette taustamuusikat. Kõik oli nii mõnusalt rahulik. Surusin käed sügavale taskutesse, mõlgutasin mõtteid nähtud filmist ja nautisin eranditult kõiki oma uniseid ja aeglaseid, lõõgastunult rahulikke samme, mis mind kodule lähemale viisid.Üksinda kinos käia on minu jaoks sama moodi täiesti omaette nauding, kui ilma hääleta televiisorit vaadata.
Eile. Eile sai üle vägagi pika aja jälle neljakesi väljas käidud. Alles Pizza Americanas sain ma tõeliselt aru, kui väga ma neid ühiseid hetki igatsenud olin.
See on huvitav, kuidas inimesed teevad oma igapäevaseid toimetusi, kui tohin julmalt öelda, siis orjavad kõikvõimalikke norme, mida ühiskond meile ette kirjutab, ja lükkavad ikka uuesti hiljemaks neid tegemisi, mida tegelikult teha ihkavad. Veider, kuidas me endile ise puuri ehitame, sinna sisse poeme ja siis kindlameelselt väidame, et teisiti ei saa.
reede, veebruar 26, 2010
neljapäev, veebruar 25, 2010
iseendast rääkides
"Otsi iseennast!" ei ole üksikutele, väljaspool enamuse kolonni lonkavatele indiviididele mõeldud rehabilitatsiooniprogramm, vaid igaühe asi. Ning paistab, et igaühe esimene asi.
-Vladimir Bibihhin (mulle meeldivad targad mehed ja nende targad mõtted)
-Vladimir Bibihhin (mulle meeldivad targad mehed ja nende targad mõtted)
esmaspäev, veebruar 22, 2010
kolmapäev, veebruar 17, 2010
unistus kollasest majast
Möödudes kollasest majast, mis piilus kõrgete puude vahelt, tundsin, et unistan nii väga ilusast majast looduse keskel, kus elavad minuga koos minu mees, lapsed, kass ja koer, minu kõik materiaalsed vajadused on maksimaalselt rahuldatud. Kõik on ilus ja tore...ning kui maja oli puude taha peitunud, taipasin, et tegelikult on see unistus nii ebaoluline. Tegelikult unistan ma kodust, mis oleks täis mõistmist ja hoolimist, täis rõõmu ja ausust. Me kõik soovime endale sellist kodu, aga miskipärast ikka unistame ilusast kollasest majast, suurest söögitoast ja hiiglaslikust voodist, justkui see olekski õnn. Me unistame kõigest materiaalsest, sest usume, et sellega koos käib lahutamatult kõik hingeliselt hea kaasas. Tegelikult ju ei käi. Me tahame uskuda, et käib. Tahame uskuda, et kui me saame endale ilusa kodu, siis selle sees on ka kõik ilus, et inimesed ja nendevahelised suhted on ilusad ja head. Ja me ei märka kunagi, et ka kõige väiksemas kitsikuses võib olla palju rohkem õnne, kui meie suures elutoas. Ma ei ütle, et nüüd peab kasinalt elama hakkama, et me ei tohiks endale ihaldada suurt ja ilusat kodu. Ei, sugugi mitte, ma ise unistan ju ka nendest asjadest. Kuid inimesed võiksid mõelda, mida nad tegelikult tahavad ja kas nad saavad seda kõike nendest asjadest, mida nad enda ümber kokku krabavad.
Tegelikult ma ei tea, mis ma selle jutuga siin öelda üritan. Vist seda, et see on kurb, kuidas naised unistavad kõigest materiaalsest, sest usuvad, et see tagab ka nende hingelise rahulolu. Kõik teavad, et asjad ei tee meid õnnelikuks, aga keegi ei taha seda tunnistada, sest asju on kergem hankida, kui püüelda hingeliste hüvede poole. Ja naised nii väga unistavad. Mehed jälle vaatavad, et naised nii väga tahavad, et nad suurest hirmust nõrkadena näida, jahivad ka materiaalseid väärtuseid. Kõige kurvemad sõnad, mida ma viimasel ajal ühe mehe suust kuulnud olen: "Ma ei saa, ma pean mõtlema, kuidas raha teenida...". See on nii kurb kuidas me murdume, sest meil pole raha. Jah, raha on oluline, meie maailmas eriti, ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellele vastu hakata. Jah, on oluline, kahjuks. See on nii kurb kuidas materiaalsus on meie prioriteet number üks ja kuidas me selle jahil jätame märkamata metsmaasikad lehtede varjus....
Tegelikult ma ei tea, mis ma selle jutuga siin öelda üritan. Vist seda, et see on kurb, kuidas naised unistavad kõigest materiaalsest, sest usuvad, et see tagab ka nende hingelise rahulolu. Kõik teavad, et asjad ei tee meid õnnelikuks, aga keegi ei taha seda tunnistada, sest asju on kergem hankida, kui püüelda hingeliste hüvede poole. Ja naised nii väga unistavad. Mehed jälle vaatavad, et naised nii väga tahavad, et nad suurest hirmust nõrkadena näida, jahivad ka materiaalseid väärtuseid. Kõige kurvemad sõnad, mida ma viimasel ajal ühe mehe suust kuulnud olen: "Ma ei saa, ma pean mõtlema, kuidas raha teenida...". See on nii kurb kuidas me murdume, sest meil pole raha. Jah, raha on oluline, meie maailmas eriti, ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellele vastu hakata. Jah, on oluline, kahjuks. See on nii kurb kuidas materiaalsus on meie prioriteet number üks ja kuidas me selle jahil jätame märkamata metsmaasikad lehtede varjus....
teisipäev, veebruar 16, 2010
kogemata möödaminnes joonistades
Minu vennatütar küsis, mis on "ebanormaalne". Ma vastasin, et see on midagi, mis ei ole täpselt see, mis see tavaliselt on. Ta ütles selle peale, et mul pilt on ebanormaalne.
Viiese loogika on hea.
esmaspäev, veebruar 15, 2010
jumalat ei ole kodus
Ma ei oskagi seda sõnadega seletada, miks mind nii väga Raimond Kaugvere raamatud köidavad. Võib-olla nende ülimalt inimlik ebainimlikkus. Ma ei tea, ehk need elulised teemad. Kuid mulle meeldivad ja selle vastu ei saa. Mulle tegelikult üldse meeldivad kodumaised kirjanikud. Ma küll loen ka tõlgitud kirjandust, kuid see pole ikka see. Tõlkes läheb nii palju tundeid ja siiraid emotsioone kaduma, et ma ei saa enam täit elamust. Aga kodumaiste raamatutega on teisiti...mulle meeldib see kodune tunne, mis mul tekib. See pidev äratundmine. Mulle meeldib kõndida linnas ja siis mõelda, kuidas raamatutegelased jalutavad mööda samu kive ja külastavad samu kohvikuid, mida minagi. Mulle meeldib see tõelähedus. Ja karakterid on ka inimlikud. Eesti moodi inimlikumad. Sellised külmad ja julmad eestlased. Just sellised, nagu nad meil on, nagu ma ise olen. Ja siiski nii ilusad. Oeh...ma ei tea, kust tuleb minu suur estofiilsus. Ehk sellest, et ema mind kandes Balti ketis osales ja laulval revolutsioonil kohal oli. Ehk ma sain sealt mingi erilisi laksu kätte...ma ei tea, aga mulle ikka metsikult meeldib Eesti värk.
Ma lähen iga kord püha viha täis, kui keegi teatab, et talle ei meeldi tumedanahalised ja siis laob lagedale kõikvõimalikud haledad põhjendused, miks ta ise on nendest parem. Parim, mis ma siiani kuulnud olen, on see, et nad lõhnavad teisiti, kuidagi räpaselt, nagu mulle selgeks püüti teha...See on lausa hämmastav kui kitsastesse raamidesse inimene on iseennast surunud. Ta lahterdab inimesi headeks ja halbadeks selle järgi, kuidas nad lõhnavad... Tundub, et läänemaailmas on inimesed tõesti kaugele arenenud, isegi liiga kaugele arenenud, et muutuvad lausa ebainimlikuks, häirivalt masinlikuks. Kuid jah, iga kord kui keegi toob endas nähtavale rassisti või natsionalisti, siis ma tõesti ärritun. Ma lihtsalt ei usu, et mõni rahvus on eelistatud. Ma ei usu, et mõni nahavärv on toredam kui teine. Me oleme kõik erinevad inimesed. Ühest kohast oleme me alguse saanud. Ma ei mõista, miks me nüüd nii väga piire tõmmata tahame. Jah, me näeme erinevad välja, aga see on kah vaid sellepärast, et oleme erinevates maailma otsades arenenud ja vastavalt keskkonnale kohanenud. See on täiesti tavaline evolutsioon ja kohe kindlasti mitte mingisugune suurem teooria eelistatutest. Meid eristab vaid kultuur. Aga vot inimene ei sünni kultuuriga koos, ta sünnib kultuuri sisse ja selle vastu on keeruline võidelda. Oleks ma sündinud Hiinas, siis elaks ma sealse kultuuri järgi ja hiinlaste vihkajad vihkaks mind täpselt sama palju, kui mõnd teist suvalist hiinlast...
Ei, ma saan aru, inimesel on vajadus iseennast defineerida, enda olemusest aru saada, sest ilma nende teadmisteta ei suuda ega taha eksisteerida. See on lausa julm, kuidas me otsime kõigis teistes vigu, et ennast paremas valguses näidata. Ja kuna üksikisiku püüdlused end parimana näidata on liiga egoistlikud, siis tehakse seda rahvuse tasandil või rassi tasandil. Vaadake vaid, kui ilusad me kõik koos oleme, tõeliselt kaunis nahavärv ja nii ilus keel, palju kaunimad kui teil! Mul on tõeliselt raske väljendada neid siiraid tundeid enda sees, mis tekivad, kui mõtlen sellele kui tagurlikud on nii suur osa inimesi. Kõik nad räägivad maailma parandamisest, aga tegelikult vihkavad teistes seda, mida iseendaski. Jah, kõik me oleme ühesugused, aga keeldume seda mõistmast, sest meil on vaja iseendale mõte anda. Nii, nii tore...
Vahel kui satun kuulma meestevahelist juttu. Oi, kui suurtest asjadest nad räägivad ja kuidas nad samal ajal juba eos lämmatavad võimaluse neid suuri asju teha. Ja kui mõni naine julgeb midagi öelda....oi, see on kole! Jumala eest ärge naised suud lahti tehke, ärge öelge üldse midagi, no, milleks, mehed ju teavad niikuinii kõike paremini...Ah, persse sellega. Ma ütlen nii, nagu on öeldud ka Kaugveri raamatus, et ei ole olemas mehemõistust ja naisemõistust. On lihtsalt mõistus ja sellel ei ole sugu. Mõistus kas on või seda ei ole. Ja mina ei taha vait olla. Ma võin sellega hordide viisi meeste uhkust riivata, panna neid soovima nutta kusagil salaja, et ometi keegi ei näeks. Ma lihtsalt ei kavatse vait olla. Ja kui keegi ütleb, et naise kohus ongi vait olla, siis mina ütlen selle peale, et jumal tänatud, et ma sinu naine pole, sest mina kohe kindlasti vait ei ole.
Jah, mulle ei meeldi rassistid, natsionalistid, geivihkajad ja igasugused teised lahterdajatest egotsentrilised inimesed. Ja tõsi on ka see, et ma ise ei ole sugugi parem. Ma ju moodustan ka omamoodi grupi, keda ma ei või silmaotsaski seedida. Nagu näha....lõppude lõpuks oleme me kõik täpselt ühesugused. Erilised oma sarnasustes. Erilised oma erisustes.
Ja palun, ärge nähke mõtteid seal, kus neid ei ole. Kõik, mis kirjutasin on täpselt nii kuidas tunnen ja midagi enamat selles ei ole. Ära lihtsalt kujuta ette, et seal on veel mingeid suuri tundeid ja et ma seda kõike vihjamisi kirjuan. Ei, valusalt ausalt ja ei midagi enamat. Punkt.
Võimas, neist tunnetest võiks raamatu kirjutada!
Ma lähen iga kord püha viha täis, kui keegi teatab, et talle ei meeldi tumedanahalised ja siis laob lagedale kõikvõimalikud haledad põhjendused, miks ta ise on nendest parem. Parim, mis ma siiani kuulnud olen, on see, et nad lõhnavad teisiti, kuidagi räpaselt, nagu mulle selgeks püüti teha...See on lausa hämmastav kui kitsastesse raamidesse inimene on iseennast surunud. Ta lahterdab inimesi headeks ja halbadeks selle järgi, kuidas nad lõhnavad... Tundub, et läänemaailmas on inimesed tõesti kaugele arenenud, isegi liiga kaugele arenenud, et muutuvad lausa ebainimlikuks, häirivalt masinlikuks. Kuid jah, iga kord kui keegi toob endas nähtavale rassisti või natsionalisti, siis ma tõesti ärritun. Ma lihtsalt ei usu, et mõni rahvus on eelistatud. Ma ei usu, et mõni nahavärv on toredam kui teine. Me oleme kõik erinevad inimesed. Ühest kohast oleme me alguse saanud. Ma ei mõista, miks me nüüd nii väga piire tõmmata tahame. Jah, me näeme erinevad välja, aga see on kah vaid sellepärast, et oleme erinevates maailma otsades arenenud ja vastavalt keskkonnale kohanenud. See on täiesti tavaline evolutsioon ja kohe kindlasti mitte mingisugune suurem teooria eelistatutest. Meid eristab vaid kultuur. Aga vot inimene ei sünni kultuuriga koos, ta sünnib kultuuri sisse ja selle vastu on keeruline võidelda. Oleks ma sündinud Hiinas, siis elaks ma sealse kultuuri järgi ja hiinlaste vihkajad vihkaks mind täpselt sama palju, kui mõnd teist suvalist hiinlast...
Ei, ma saan aru, inimesel on vajadus iseennast defineerida, enda olemusest aru saada, sest ilma nende teadmisteta ei suuda ega taha eksisteerida. See on lausa julm, kuidas me otsime kõigis teistes vigu, et ennast paremas valguses näidata. Ja kuna üksikisiku püüdlused end parimana näidata on liiga egoistlikud, siis tehakse seda rahvuse tasandil või rassi tasandil. Vaadake vaid, kui ilusad me kõik koos oleme, tõeliselt kaunis nahavärv ja nii ilus keel, palju kaunimad kui teil! Mul on tõeliselt raske väljendada neid siiraid tundeid enda sees, mis tekivad, kui mõtlen sellele kui tagurlikud on nii suur osa inimesi. Kõik nad räägivad maailma parandamisest, aga tegelikult vihkavad teistes seda, mida iseendaski. Jah, kõik me oleme ühesugused, aga keeldume seda mõistmast, sest meil on vaja iseendale mõte anda. Nii, nii tore...
Vahel kui satun kuulma meestevahelist juttu. Oi, kui suurtest asjadest nad räägivad ja kuidas nad samal ajal juba eos lämmatavad võimaluse neid suuri asju teha. Ja kui mõni naine julgeb midagi öelda....oi, see on kole! Jumala eest ärge naised suud lahti tehke, ärge öelge üldse midagi, no, milleks, mehed ju teavad niikuinii kõike paremini...Ah, persse sellega. Ma ütlen nii, nagu on öeldud ka Kaugveri raamatus, et ei ole olemas mehemõistust ja naisemõistust. On lihtsalt mõistus ja sellel ei ole sugu. Mõistus kas on või seda ei ole. Ja mina ei taha vait olla. Ma võin sellega hordide viisi meeste uhkust riivata, panna neid soovima nutta kusagil salaja, et ometi keegi ei näeks. Ma lihtsalt ei kavatse vait olla. Ja kui keegi ütleb, et naise kohus ongi vait olla, siis mina ütlen selle peale, et jumal tänatud, et ma sinu naine pole, sest mina kohe kindlasti vait ei ole.
Jah, mulle ei meeldi rassistid, natsionalistid, geivihkajad ja igasugused teised lahterdajatest egotsentrilised inimesed. Ja tõsi on ka see, et ma ise ei ole sugugi parem. Ma ju moodustan ka omamoodi grupi, keda ma ei või silmaotsaski seedida. Nagu näha....lõppude lõpuks oleme me kõik täpselt ühesugused. Erilised oma sarnasustes. Erilised oma erisustes.
Ja palun, ärge nähke mõtteid seal, kus neid ei ole. Kõik, mis kirjutasin on täpselt nii kuidas tunnen ja midagi enamat selles ei ole. Ära lihtsalt kujuta ette, et seal on veel mingeid suuri tundeid ja et ma seda kõike vihjamisi kirjuan. Ei, valusalt ausalt ja ei midagi enamat. Punkt.
Võimas, neist tunnetest võiks raamatu kirjutada!
laupäev, veebruar 13, 2010
helluse hõlmad
Täna tabasin endas helluse, mida tahaks kellelegi jagada. Ma ei oska seda hellust kellelegi pakkuda, aga nii väga tahaks kellegi endale kaissu võtta, õrnalt ta kätt silitada ja mitte midagi öelda. Hoida ja hoolida, jah, just seda ma sooviksin kellelegi anda. See hetk kangastus väga selgelt mu silme ees, kuid kellele ma selle hetke kingiks, ma tõesti ei tea. See tunne lihtsalt õilmitseb mu sees.
neljapäev, veebruar 11, 2010
teadmatuse hoomamatud piirid
Ma ei suuda taluda seda, et asjad on kahe vahel. Kuid täna tärkas minus mõte, et kahe vahel olek on ainus olek, kus on tajuda liikumist, mingit arengut. Kui asi on üks või kui asi on teine, siis mul on paigalseis. Kuid seistes kahe vahel olen ma alati liikumises, minus püsib lakkamatu soov jõuda kas ühele või teisele poole. Mõistad?
Sõnad on ära määritud. Sõnad ei ole enam seda, mida nad sündides olid. Sõnad on justkui õhulennul tolmunud.
Sõnad on ära määritud. Sõnad ei ole enam seda, mida nad sündides olid. Sõnad on justkui õhulennul tolmunud.
kolmapäev, veebruar 10, 2010
filosoofiast vaimusurmani on vaid mõned tunnid
Ma ei tea, miks ma seda ikka ja jälle endaga teen.... Järjekordselt olen ma suutnud jätta asjad viimasele minutile, ning nüüd vaevlen suurtes vastupidamisvaludes. Ärge seda järgi proovige, et vaatate läbi kaks videoloengut, mida on kokku kolm tundi ja siis veel loete terve hunniku Pascal'i, Camuse, Ciorian'i ja Nietzsche mõtteid, ning seejuures üritate neist normaalselt aru saada, ning seejärel veel oma 25'le küsimusele adekvaatselt vastata. Inimene ikka oskab ennast piinata. No, ma tõesti ei tea, mille kuramuse pärast ma ei või oma tegemisi mitme päeva peale jaotada, sest aega mul on, aga kohe näha, et tahtejõust jääb puudu. Teemad õnneks on huvitavad, aga mu vaene väike pea lihtsalt tahab plahvatada... Filosoofiaga ei tasu nalja teha, see on su mõistuse suhtes halastamatu...
esmaspäev, veebruar 08, 2010
kindlus
Raamatud. Viimasel nädalal olen lugenud läbi kuus armastusromaani. Jaa, eranditult igaühes oli meestele väga oluline oma voodi. Isegi kui ihalained lõid juba ammu üle pea kokku, siis viimasel hetkel oli ikka vaja oma voodisse naisega armatsema minna. No, ja siis saigi naine oma voodisse kantud....See torkas mulle igas raamatus silma. Ja siis tabasin end mõttelt, et ma ei oska seda seletada. Seejärel võtsin nõuks ja küsisin kolmelt erinevalt meestuttavalt, et mida nemad sellest arvavad. Nagu ma isegi kahtlustasin, siis ka nemad leidsid, et mehed peavad oma voodit oma kindluseks. Täitsa loogiline, aga kas ikka on? On see mingi teistsugune ajujõnks?
pühapäev, veebruar 07, 2010
meelas nurr
Mõis. Kodu. Ma jalutan muretult läbi tubade. Aknaist langeb kirgast suvist päikest, õhk on magusast lillelõhnast paks ja eemalt kostub uinuva kassi meelas nurr. Seljas õrnalt ihule langev maani kleit, paljad varbad puudutamas jahedat põrandat. Juuksed seatud kuklasse ja vaid üksik salk langemas õlgadele. Ilma ühegi aksessuaarita, ilma meigita. Lihtsalt puhas ja loomulik, ihu katmas vaid kleit, mis avatud uksest puhuva suvise tuuleiili voolus kergelt lendlema hakkab. Jalutan, rüübates sooja teed ja mõeldes kaunitele hetkedele, mis veel kõik on ees. Silmsi sillerdamas suvine päike ja hinges helisemas rahulik viis...See pilt kangastub juba mitu päeva mu vaimusilmis. See on täis nii lõputut naiselikku energiat, hoolivust ja armastust. Ma tunnen end selles mõttes nii loomulikult, et lausa valus hakkab, kui meenub, et see on vaid kujutelm. Viimastel päevadel olen tajunud endas mingit muutust. Osa minu sisemusest tahab jätta hüvasti minus mässava rüblikuga. Minus tungivad esile ja püüdlevad avaruste poole sõnulseletamatud naiselikud instinktid. Minus ärkab ürgne naiselikkus. Ma ei oska seda seletada ja ehk on asi nendes raamatutes, mida ma viimastel päevadel nii usinalt lugenud olen, kuid samas tundub see muutus nii loomulik ja õige, et ma isegi ei taha sellele vastu vaielda. Varem kuidagi tundsin, et mul pole oma naiselikkust kellelgi suunata, seda jagada, aga nüüd ütleb minus miski, et võin seda kõigiga jagada. Õigemini ma tahan seda kõigiga jagada...
Jah, mulle meeldib see muutus ja mulle meeldib mõte endast mõisaprouana...
kolmapäev, veebruar 03, 2010
e.n.e.r.g.i.a.
Nägin täna teist korda üht poissi. Esimesel korral sõitsin temaga koos bussis, täna sõitsin temast bussiga mööda. Iseenesest nägi ta üsna tavaline välja, nagu üks harju keskmine nooruk ikka. Kuid juba esimesel korral tajusin temast mingit veidrat ja sõnuseletamatut närvilisust. Teda esimest korda bussiterminalis silmates vaatasin, et mingi nooruk ei pelga üldse külma ja jalutab niisama ilma jopeta ringi. Peast käisid läbi mõtted, et äkki keegi tegi halba nalja ja võttis ta asjad ära või ta siiski unustas/jättis need ise kuhugi. Hiljem selguski, et ta oli need endast kuidagi harjumatult kaugele teisele pingile jätnud. Tal olid kaelal sinikad. Esmalt arvasin, et keegi on teda kägistanud, aga siis leidsin, et vast ikka mõni neiu ta kaelale tähelepanu osutas. Ja ta oli nii närviline. Tammus edasi ja tagasi, näppis oma juukseid, kontrollis korduvalt oma mobiili, mis muideks oli väga bling-bling ja roosa! See oli kuidagi väga vastuoluline, sest välja nägi ta siiski rohkem nagu poiss poiss. Vans'i papud, punased kitsad teksad, suur kapuutsiga pusa, trendikas soeng. Kõhna kehaehitus, lausa habras, võiks öelda. Suured ja kurvad silmad...tema välimuses oli kõik tavaline. Kuid tema närvilisus oli kriipiv. Hetkeks isegi mõtlesin, et äkki ta on kapihomo, aga selle mõtte kustutasin ka ära. Hiljem, mil me juba samas bussis sõitsime, avanes mul võimalus teda lähemalt vaadata. Tema närvilisus ei lakanud. Ta vaatas pidevalt ringi ja vaatas oma telefoni. Isegi kahtlustasin, et ehk ta on mingi aine mõju all, et seepärast ei taju külma, ega suuda närvitsemata olla. Kuid ka see tundus ebatõenäoline. Ta oli vaikne, ei lammutanud midagi. Kui siis minu rahu, sest ma ei suutnud teda endale lahti seletada. Üritasin endale öelda, et las ta olla. Küllap see on ühekordne asi ja inimestel ikka juhtub asju, kuid ma ei suutnud end takistada teda jälgimast. Raske oli vahtida niisama tuimalt aknast välja, kui su enda keha tajus õhus närvilisust. Minus oli sõnuseletamatu soov minna ja küsida, mis teda vaevab, et miks talon roosa telefon ja miks ta nii närvis on. Nojah, seda ma muidugi ei teinud, sest see olen mina. Ja kui ta bussist lõpuks väljus, siis mina sõitsin veel edasi ja mõtlesin kuni koju jõudmiseni, et mis teda küll vaevas.
Täna nägin teda teist korda. Ta ootas bussi ja mina sõitsin bussiga temast mööda. Tal ei olnud jälle jopet seljas ja jälle olid ta asjad kõige kaugema pingi nurgal. Ja jällegist näppis ta oma roosat mobiiltelefoni. Ning endiselt oli ta äärmiselt närviline. Seda õhkus tema igast keharakust. Kaelal olid ikka sinikad. Keegi peab teda ikka korralikult lutsima või siis ta ise teeb endale viga või siis keegi teine teeb talle viga. Ta paistis mulle nii üksikuna. Esimesel korral paistis samuti üksikuna. Ja nii haavatav. Veel torkas mulle nii esimesel kui ka teisel korral silma, et ta ei hooli oma asjadest. Esimesel korral enne bussist väljumist ta hakkas oma jopet siiski selga panema, aga seljakott jäi ette ja viskas selle lihtsalt tuimalt bussipõrandale, millel lausa vohas lumelöga. Ja ta isegi mõelnud sellele. Täna oli ta jope väga hooletult pingil. Varrukad puudutasid maad. Juba seegi vihjas hoolimatusele, et ta oma asju endast nii kaugele jätab.
Äkki see on mingi teismeliste värk, et ollakse nii silmatorkavalt närviline. Äkki see on mingi minu kiiks, et ta mulle silma jäi, et ma tema närvilisust tajusin. See on lausa metsik, kuidas mingi suvaline tänaval ette juhtuv umbes 14 aastane poiss mind oma olemisega lihtsalt ärritab. Ma oleks tahtnud teda aidata, nii väga teada saada, mis teda vaevab, mida ta tunneb.
Ja enne kui keegi tahab väita, et ma olen raamides kinni ja surun teda mingisse kasti, siis ma ei tee seda. Ma lihtsalt üritan oma mõtteid teistele arusaadavalt seletada. Ma ei tea temast ju midagi ja kõik mis talt sain oli tühipaljas esmamulje ja mis oli üheülbaliselt närviline. Tema ei teagi, et ma temast esmamulje sain. Ma ei taha öelda, mis ta on või mis ta ei ole, ma lihtsalt ei saa seda teha. Ma lihtsalt tahaks teada, mis ta on ja mis ta ei ole.
Ja kõik see õpetas mulle, kuidas meie energiad meid kõiki mõjutavad.
Täna nägin teda teist korda. Ta ootas bussi ja mina sõitsin bussiga temast mööda. Tal ei olnud jälle jopet seljas ja jälle olid ta asjad kõige kaugema pingi nurgal. Ja jällegist näppis ta oma roosat mobiiltelefoni. Ning endiselt oli ta äärmiselt närviline. Seda õhkus tema igast keharakust. Kaelal olid ikka sinikad. Keegi peab teda ikka korralikult lutsima või siis ta ise teeb endale viga või siis keegi teine teeb talle viga. Ta paistis mulle nii üksikuna. Esimesel korral paistis samuti üksikuna. Ja nii haavatav. Veel torkas mulle nii esimesel kui ka teisel korral silma, et ta ei hooli oma asjadest. Esimesel korral enne bussist väljumist ta hakkas oma jopet siiski selga panema, aga seljakott jäi ette ja viskas selle lihtsalt tuimalt bussipõrandale, millel lausa vohas lumelöga. Ja ta isegi mõelnud sellele. Täna oli ta jope väga hooletult pingil. Varrukad puudutasid maad. Juba seegi vihjas hoolimatusele, et ta oma asju endast nii kaugele jätab.
Äkki see on mingi teismeliste värk, et ollakse nii silmatorkavalt närviline. Äkki see on mingi minu kiiks, et ta mulle silma jäi, et ma tema närvilisust tajusin. See on lausa metsik, kuidas mingi suvaline tänaval ette juhtuv umbes 14 aastane poiss mind oma olemisega lihtsalt ärritab. Ma oleks tahtnud teda aidata, nii väga teada saada, mis teda vaevab, mida ta tunneb.
Ja enne kui keegi tahab väita, et ma olen raamides kinni ja surun teda mingisse kasti, siis ma ei tee seda. Ma lihtsalt üritan oma mõtteid teistele arusaadavalt seletada. Ma ei tea temast ju midagi ja kõik mis talt sain oli tühipaljas esmamulje ja mis oli üheülbaliselt närviline. Tema ei teagi, et ma temast esmamulje sain. Ma ei taha öelda, mis ta on või mis ta ei ole, ma lihtsalt ei saa seda teha. Ma lihtsalt tahaks teada, mis ta on ja mis ta ei ole.
Ja kõik see õpetas mulle, kuidas meie energiad meid kõiki mõjutavad.
teisipäev, veebruar 02, 2010
but the sun came up again...
Uus semester. Tundub tulla huvitav ja igati hariv semester. Ma olen suutnud end kümnele kursusele registreerida. Tundub normaalne kogus. Loodetavasti ma siis uue sessi ajal ei kõnge. Kuid millesse ma ennast siis sel semestril mässisin...
- Loovkirjutamine
- Sissejuhatus kultuurisemiootikass
- Sissejuhatus ajaloofilosoofiasse
- Eesti kultuuri alused ja tähendus
- Paradokse ja probleeme eesti kultuuris
- Ajalugu, romaan ja Eesti
- Kunstiajalugu
- Sissejuhatus filosoofiasse
- Siirderiituste sotsiaalne olemus ja praktikad tänases Eestis
- Inimväärtuste olemus ja toimemehhanismid: filosoofiast tänapäevani
Loodan, et olen siis semestri lõpuks kümme korda targem.
Vahel tunnen, et mul pole mingit õigust kõnelda. Kõnelda asjust, mida ma ise eales kogenud pole. Iga kord, mil ma järjekordselt avaldan arvamust millegi kohta, mida ma ise kogenud pole, siis tunnen, et olen nii piiritult võlts ja silmakirjalik. Ja palun ennast iga jumala kord, et ma järgnevatel kordadel suudaks vaikida ja oma segased mõtted endale hoida, sest tegelikult neil ju pole selget vormi, neil pole mingit tagatist. Ma olen justkui loll lammas, kes ilma igasuguse kaitse ja tagalata pea laiali otsas lahingusse tormab. Ikka oma aadete eest väljas, nagu ematiiger oma laste eest. Kohati tunnen end nii juhmina. Samas jällegi on väär hoida endas mõtteid, mis igatsevad vabadust. Raske on oma igatsusi vaikima sundida. Sest tegelikult iga rünnak ja kaitse räägib meie igatsustest, pisikestest salasoovidest. Pean vist lihtsalt tarka nägu tegema ja lootma, et teised ei saa aru, et ma midagi ei mõista, ei tea, tegelikult.
Viimastel päevadel kudusin Laurale mõeldud tutimütsi valmis. Äge tuli! Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, siis istun, puhkan ja pärast kiidan edasi! Ning viimase kahe päeva jooksul olen läbi lugenud kolm raamatut. Kõlab kergelt fanaatiliselt... Neli paari käpikuid ootab kudumist ja minu indu. Kolm raamatut ootab lugemist ja minu indu. Ja veel erinevaid tegemised ootavad minu indu. Cill! Ja ma lihtsalt laulan...
And You can see my heart beating
You can see it trough my chest
Said I'm terrified, but I'm not leaving
I know that I must pass this test
So just pull the trigger!
Mõnel päeval igatsen ma väga. Igatsen seda, mida ma ilmselt kunagi enam ei saa. Mingi osa minust ütleb, et see ongi nii hea, aga teine osa küsib valjult MIKS? Üldiselt ma sellele ei mõtle ja vaid vahel harva jooksevad need mõtted ja tunded minust läbi. Ärritav ei ole see, et ma neid mõtteid tunne ja tajun, vaid see, et need ikka ja uuesti tulevad. Aeg ei ole mitte midagi muutnud. Kas aeg üldse kunagi muudab midagi? Kas aeg üldse on olemas või on see inimmõistuse tühipaljas abstraktsioon? Ja mu mõte helistab viit...
You get in, get done
And then you get gone
You never leave a trace
Or show your face, you get gone
Should have turned around
And left before the sun came up again
But the sun came up again
Tellimine:
Postitused (Atom)