Pühapäeval käisin üksinda kinos. Pärast jalutasin läbi linna autoni. Hoolimata sellest, et ilm oli ülikehv - taevast sadas midagi vihma sarnast, maapinnal toimus sula tõttu täielik kaos - oli see jalutuskäik ülimõnus. Õhk oli üle pika aja jälle soe, linn oli pühapäevale omaselt vaikne ja rahulik, räästaist tilkus lumesulavett, tekitades omaette taustamuusikat. Kõik oli nii mõnusalt rahulik. Surusin käed sügavale taskutesse, mõlgutasin mõtteid nähtud filmist ja nautisin eranditult kõiki oma uniseid ja aeglaseid, lõõgastunult rahulikke samme, mis mind kodule lähemale viisid.Üksinda kinos käia on minu jaoks sama moodi täiesti omaette nauding, kui ilma hääleta televiisorit vaadata.
Eile. Eile sai üle vägagi pika aja jälle neljakesi väljas käidud. Alles Pizza Americanas sain ma tõeliselt aru, kui väga ma neid ühiseid hetki igatsenud olin.
See on huvitav, kuidas inimesed teevad oma igapäevaseid toimetusi, kui tohin julmalt öelda, siis orjavad kõikvõimalikke norme, mida ühiskond meile ette kirjutab, ja lükkavad ikka uuesti hiljemaks neid tegemisi, mida tegelikult teha ihkavad. Veider, kuidas me endile ise puuri ehitame, sinna sisse poeme ja siis kindlameelselt väidame, et teisiti ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar