Möödudes kollasest majast, mis piilus kõrgete puude vahelt, tundsin, et unistan nii väga ilusast majast looduse keskel, kus elavad minuga koos minu mees, lapsed, kass ja koer, minu kõik materiaalsed vajadused on maksimaalselt rahuldatud. Kõik on ilus ja tore...ning kui maja oli puude taha peitunud, taipasin, et tegelikult on see unistus nii ebaoluline. Tegelikult unistan ma kodust, mis oleks täis mõistmist ja hoolimist, täis rõõmu ja ausust. Me kõik soovime endale sellist kodu, aga miskipärast ikka unistame ilusast kollasest majast, suurest söögitoast ja hiiglaslikust voodist, justkui see olekski õnn. Me unistame kõigest materiaalsest, sest usume, et sellega koos käib lahutamatult kõik hingeliselt hea kaasas. Tegelikult ju ei käi. Me tahame uskuda, et käib. Tahame uskuda, et kui me saame endale ilusa kodu, siis selle sees on ka kõik ilus, et inimesed ja nendevahelised suhted on ilusad ja head. Ja me ei märka kunagi, et ka kõige väiksemas kitsikuses võib olla palju rohkem õnne, kui meie suures elutoas. Ma ei ütle, et nüüd peab kasinalt elama hakkama, et me ei tohiks endale ihaldada suurt ja ilusat kodu. Ei, sugugi mitte, ma ise unistan ju ka nendest asjadest. Kuid inimesed võiksid mõelda, mida nad tegelikult tahavad ja kas nad saavad seda kõike nendest asjadest, mida nad enda ümber kokku krabavad.
Tegelikult ma ei tea, mis ma selle jutuga siin öelda üritan. Vist seda, et see on kurb, kuidas naised unistavad kõigest materiaalsest, sest usuvad, et see tagab ka nende hingelise rahulolu. Kõik teavad, et asjad ei tee meid õnnelikuks, aga keegi ei taha seda tunnistada, sest asju on kergem hankida, kui püüelda hingeliste hüvede poole. Ja naised nii väga unistavad. Mehed jälle vaatavad, et naised nii väga tahavad, et nad suurest hirmust nõrkadena näida, jahivad ka materiaalseid väärtuseid. Kõige kurvemad sõnad, mida ma viimasel ajal ühe mehe suust kuulnud olen: "Ma ei saa, ma pean mõtlema, kuidas raha teenida...". See on nii kurb kuidas me murdume, sest meil pole raha. Jah, raha on oluline, meie maailmas eriti, ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellele vastu hakata. Jah, on oluline, kahjuks. See on nii kurb kuidas materiaalsus on meie prioriteet number üks ja kuidas me selle jahil jätame märkamata metsmaasikad lehtede varjus....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar