Eile õhtul veel mõtlesin, tundsin, et astusin iseenda selle saba peale, mis vehib tuppa negatiivset. Oli mul siis vaja seda teha...
Mulle ei meeldi mu unenäod. Üldse ei meeldi. Ei meeldi, et need on kui vihm selgest taevast. Ei meeldi, et need seisavad tõele lähemal kui reaalsus ise. Ei meeldi, kui need näitavad alasti tõde...
Neil hommikuil ei aita ka paitav päike mitte...
Ja ma tõesti ei tea, millal jõuab kätte see piir, mil ma rebin oma südamest välja kõik need inimesed, keda ma nii väga armastan, aga kes mulle ometi nii palju haiget suudavad teha. Mil ma võtan oma elust pulbitseva, verest punava südame, ning heidan raevunult põrandale, ning lihtsalt peksan sellest välja kõik valusa ja muu pasa.
Isegi unenäos on võimalik haiget saada.
Kuid kas ma üldse pean hoolima? Kui ma siia maailma üksi tulin, siis miks ma pean end üldse selle jamaga vaevama?
see on kui taevas, mille pilved ei kanna
ja kust sa alati
läbi
kukud
2 kommentaari:
Eelmine postitus oli alles nii helge, ja see nii vastupidine, ja tõsine... mida oodata ei oleks tohtinud olla, ja veel nii kiirelt. Ära usu unenägusid alati, nad lihtsalt võimendavad sinu enda isiklikke allasurutud emotsiine. Lase need parem vabaks. Usun, et need inimesed ei ole milleski süüdi. Lihtsalt alati ei käituta kõige paremini.
Ära alahinda pilvede kandevõimet proovimata neil kõndida :)
Postita kommentaar