"Kus Ta on?"
"Väljas. Sai kellegagi kokku."
"Kellega?"
"Ma ei tea. Keegi uus tuttav. Uued inimesed on ikka huvitavad, tead ju isegi."
"Nojaa....aga kas sa siis ei tunnegi huvi, mis ta teeb või kellega suhtleb?"
"Ikka tunnen, kuid eks ta räägib ise, kui seda vajalikuks peab. Ma ei pea õigeks teda üle kuulata... Mul on kombeks teda usaldada."
"Mina küll nii ei saa. Ma olen vist siis armukade inimene. Mul lööb kohe iseloom välja kui mu kallis mulle aega ei pühenda ja seda mingitele uutele inimestele kulutab. Jah, jah, ma tean, seal pole midagi halba juhtumas, aga ma ei saa sinna midagi parata."
"Nojah, eks ta ole, inimesed on erinevad."
"Aga kas sa igatsed?"
"Jah, väga."
"Välja küll ei paista."
"Heh, mis ma sest ikka välja näitan. Igatsemine ei too igatsetut lähemale. Teeb teisel vaid ka olemise raskeks..."
"Njaa..."
"Mulle meeldivad linnud."
"Mismõttes?"
"Vabadelgi lindudel on oma pesapuu. Pärast pikka äraolekut on neil ikka koht, kuhu nad alati tagasi lähevad. Ja nii hea meelega lähevad nad sinna. Aga puurilinnud, nemad tahavad välja, vabadusse. Las Ta lendab, küllap ta teab, millal tulla, küllap ta teab, kuhu tulla. Küllap ta teab kus puhata. Ja see tulemine on ilus. Seda ma armastangi."