pidupeootsa

Varsti ma ei mäleta enam, millal mul oli selline nädalavahetus, kus ma oleksin lihtsalt rahulikult kodus istunud ja raamatut lugenud, saateks kõlamas harjumuspäraselt muusika. Juba praegu on raskusi selle meenutamisega. Ja ma ei tea, kuidas on juhtunud, et ma viimasel ajal nii palju väljas käin, ning kõikjale satun. Iseenesest see meeldib mulle. Väga meeldib, sest tore on näha rõõmsaid inimesi. Kuid paraku enamus peod, kuhu ma viimasel ajal sattunud olen, on kuidagi keskpäraseks jäänud. Ei saa öelda, et täielik pask, ei saa ka öelda, et midagi superägedat oleks olnud. Ei, lihtsalt peod. Sellised tavalised, koos tavaliste inimestega, koos täiesti tavalise muusikaga...kõik on nii lõputult tavaline. Õigupoolest ma ei teagi, mida ma siis ootan, et ma neil pidudelt leiaks, millist fantastilist maailma ma nende kutsete taga ette kujutan. Ehk ma võin võtta seisukoha, et peod lihtsalt ei olegi head, ei ole enam sellised, nagu kunagi kuulda sai, et need on. Kuid küllap on asi selles, et peod lähevad koos inimestega. Inimesed loovad peo ja kui ei ole koos karja ülevoolavaid ja energilisi inimesi, kes haaraks oma energiaga kaasa ka kõik teised, väheke tagasihoidlikumad inimesed, siis jääbki pidu olemata. Muidugi, kohtade ja pidude rohkus on nii suur, et valikut tehes läheb silme ees kirjus, aga samas pole siiski mitte kuhugile minna, sest igal pool on kõik ühtviisi tühi, justnimelt energiast tühi. Tundub, et igas paigas on mõni üksik särav inimene, kes lihtsalt manduvad selles tavalisuses, aga kui need erinevad kohad ühendada, kui inimesi rohkem kokku tuua, siis ehk ka süttiks leek... Ja tegelikult on siin tobe rääkida sellest, kuidas inimesed ei sära, sest ka mina ise olen inimeni, vähemasti viimaste andmete järgi olin. Ma võiks ju ise minna ja särada, aga ometi ma seda ei tee. Ikka jääb ka minul midagi puudu. Ja ma ei tea, mis see on....
Nädalavahetusel, jalutades vanalinnas ja möödudes Club 360'st, ning vaadates neid verinoori teismelisi, kes tunglevad ukse taga, et kuidagi sisse saada ja siis end edasi kasti juua...leian end mõttelt, et ehk tänapäeva inimesed ei suudagi enam alkoholita midagi tõeliselt nautida, kuigi ka see sõnastus tundub väär, sest täis peaga sa siiski ei naudi reaalsust puhaste meeltega ja see on tõeline vaid nii palju kui see konkreetselt toimub. Ja ma mõtlen veel edasi, ning siis leian, et alaealised, kellele on alkoholi tarbimine meie seaduste järgi keelatud, naudivad seda mängu vahele jäämisega. Keelatud viljad on ju need kõige magusamad. Ja ma ei mõtle enam lihtsalt konkreetse näite peale, vaid üldiselt, et kui meil on piirid, siis meil on alati soov neid piire ületada, sest see teadmatus siiski tundmatu tagajärje ees on erutav. Kuid mida vanemaks ma saan, mida rohkem areneb ühiskond, mida enam see persse vajub iseendaga, seda vähem on mul piire, mida ületada, millega mängida ja ma muutungi tuimaks, miski ei köida minu meeli, miski ei haara mind, sest ma kasvan 24/7 keskkonnas, kus üks mindfuck käib teise mindfuck'i otsa ja ma olen sellega harjunud. Nii käin ma ka neil pidudel, alati ma loodan, unistan, et nüüd tuleb midagi, mis mingitki moodi aitaks mul mingitest piiridest üle astuda, aga ikka ja jälle jääb see tegemata, ning ma jõuan õhtul koju ja mõtlen, et ah, oli kah.
Muidugi ma ei tea. Võib ju olla, et ma lihtsalt ei oska pidu nautida, et ma lähen sinna valesid asju otsima. Ehk peaksin minema ja lihtsalt nautima sedagi vähest, mis seal pakutakse ja sellest rõõmu tundma. Kuid raske on uskuda, et inimene on selline tühikargaja, kes lihtsalt rahuldub sellega, mis on...Jah, vahel on nii hea, ma isegi teen seda, aga kas tõesti peaks see olema nii iga peo puhul...kas see peakski elu puhul nii olema?