ma vajasin seda roosat tapeeti. need tähed, need tähed, need tähed olid nii sügavad ja tumedad ja...nii rusuvad. hea, et sellega nüüd ühel pool on. :P
ainult vinguks. mul on siiralt ja südamest kopp ees sellest, et mul pidevalt mingi tähtaeg vastu pead taob. ma tahan heita voodisse pikali, vahtida lakke ja öelda, IGAV ON, tahaks midagi teha. kuid ei, praegu ma viskan voodile pikali, mu nägu muutub täiesti ilmetuks ja ma kordan peas kõiki neid asju, mis mul teha vaja on ja mida ma üldse teha ei taha. tegelikult pole mul nende asjade tegemise vastu midagi, analüüsimist on palju (äkki mu oskused ka arenevad!) ja see on huvitav, aga ma olen väsinud sellest, et ma pean nii palju kiirustama, nii palju, et ma lausa oma kallid inimesed sellega närvi ajan ja siis nüüd end nii sitasti tunnen selle pärast. olen väsinud kiirustamast, olen väsinud, et ei saa teha seda, mida ma tahan, olen väsinud end tõestamast. njah. vabandust paluda ma ka ei oska. nõrk. AGA ma tegin oma pereökonoomika kodutöö õigeaegselt ära ja raamat on ka õigeaegselt läbi loetud (kuigi analüüsi veel pole), aga dude, kui sa tervet ei jõua, siis tee pool! :D
jap. ma jooksen praegu täiega läbi kibuvitsapõõsa. oksad peksavad vastu vahtimist, nätaki ja nätaki....ja noh, seisma jääda pole kahmõtet, sest olen keset põõsast ja välja tahaks ju saada, aga seismine ei vii mind välja, kuigi oksad siis ei peksa nätaki, kuigi siis need torgivad lihtsalt vastu ihu...ikka jooksen edasi. :D impossible is nothing!
ja eelmise postituse jätkuks. nende kohta, keda me enim armastame....nad ei räägi meile ainult heast. nad räägivad ka sellest, mida endis enim vihkame. sõltub vaid, kui hästi sa ise endast arvad. sellest see tulebki, et vihkamine ja armastamine on naabrid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar