but the sun came up again...

Uus semester. Tundub tulla huvitav ja igati hariv semester. Ma olen suutnud end kümnele kursusele registreerida. Tundub normaalne kogus. Loodetavasti ma siis uue sessi ajal ei kõnge. Kuid millesse ma ennast siis sel semestril mässisin...

• Loovkirjutamine
• Sissejuhatus kultuurisemiootikass
• Sissejuhatus ajaloofilosoofiasse
• Eesti kultuuri alused ja tähendus
• Paradokse ja probleeme eesti kultuuris
• Ajalugu, romaan ja Eesti
• Kunstiajalugu
• Sissejuhatus filosoofiasse
• Siirderiituste sotsiaalne olemus ja praktikad tänases Eestis
• Inimväärtuste olemus ja toimemehhanismid: filosoofiast tänapäevani

Loodan, et olen siis semestri lõpuks kümme korda targem.

Vahel tunnen, et mul pole mingit õigust kõnelda. Kõnelda asjust, mida ma ise eales kogenud pole. Iga kord, mil ma järjekordselt avaldan arvamust millegi kohta, mida ma ise kogenud pole, siis tunnen, et olen nii piiritult võlts ja silmakirjalik. Ja palun ennast iga jumala kord, et ma järgnevatel kordadel suudaks vaikida ja oma segased mõtted endale hoida, sest tegelikult neil ju pole selget vormi, neil pole mingit tagatist. Ma olen justkui loll lammas, kes ilma igasuguse kaitse ja tagalata pea laiali otsas lahingusse tormab. Ikka oma aadete eest väljas, nagu ematiiger oma laste eest. Kohati tunnen end nii juhmina. Samas jällegi on väär hoida endas mõtteid, mis igatsevad vabadust. Raske on oma igatsusi vaikima sundida. Sest tegelikult iga rünnak ja kaitse räägib meie igatsustest, pisikestest salasoovidest. Pean vist lihtsalt tarka nägu tegema ja lootma, et teised ei saa aru, et ma midagi ei mõista, ei tea, tegelikult.

Viimastel päevadel kudusin Laurale mõeldud tutimütsi valmis. Äge tuli! Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, siis istun, puhkan ja pärast kiidan edasi! Ning viimase kahe päeva jooksul olen läbi lugenud kolm raamatut. Kõlab kergelt fanaatiliselt... Neli paari käpikuid ootab kudumist ja minu indu. Kolm raamatut ootab lugemist ja minu indu. Ja veel erinevaid tegemised ootavad minu indu. Cill! Ja ma lihtsalt laulan...

And You can see my heart beating

You can see it trough my chest

Said I'm terrified, but I'm not leaving

I know that I must pass this test

So just pull the trigger!

Mõnel päeval igatsen ma väga. Igatsen seda, mida ma ilmselt kunagi enam ei saa. Mingi osa minust ütleb, et see ongi nii hea, aga teine osa küsib valjult MIKS? Üldiselt ma sellele ei mõtle ja vaid vahel harva jooksevad need mõtted ja tunded minust läbi. Ärritav ei ole see, et ma neid mõtteid tunne ja tajun, vaid see, et need ikka ja uuesti tulevad. Aeg ei ole mitte midagi muutnud. Kas aeg üldse kunagi muudab midagi? Kas aeg üldse on olemas või on see inimmõistuse tühipaljas abstraktsioon? Ja mu mõte helistab viit...

You get in, get done

And then you get gone

You never leave a trace

Or show your face, you get gone

Should have turned around

And left before the sun came up again

But the sun came up again