Mõis. Kodu. Ma jalutan muretult läbi tubade. Aknaist langeb kirgast suvist päikest, õhk on magusast lillelõhnast paks ja eemalt kostub uinuva kassi meelas nurr. Seljas õrnalt ihule langev maani kleit, paljad varbad puudutamas jahedat põrandat. Juuksed seatud kuklasse ja vaid üksik salk langemas õlgadele. Ilma ühegi aksessuaarita, ilma meigita. Lihtsalt puhas ja loomulik, ihu katmas vaid kleit, mis avatud uksest puhuva suvise tuuleiili voolus kergelt lendlema hakkab. Jalutan, rüübates sooja teed ja mõeldes kaunitele hetkedele, mis veel kõik on ees. Silmsi sillerdamas suvine päike ja hinges helisemas rahulik viis...See pilt kangastub juba mitu päeva mu vaimusilmis. See on täis nii lõputut naiselikku energiat, hoolivust ja armastust. Ma tunnen end selles mõttes nii loomulikult, et lausa valus hakkab, kui meenub, et see on vaid kujutelm. Viimastel päevadel olen tajunud endas mingit muutust. Osa minu sisemusest tahab jätta hüvasti minus mässava rüblikuga. Minus tungivad esile ja püüdlevad avaruste poole sõnulseletamatud naiselikud instinktid. Minus ärkab ürgne naiselikkus. Ma ei oska seda seletada ja ehk on asi nendes raamatutes, mida ma viimastel päevadel nii usinalt lugenud olen, kuid samas tundub see muutus nii loomulik ja õige, et ma isegi ei taha sellele vastu vaielda. Varem kuidagi tundsin, et mul pole oma naiselikkust kellelgi suunata, seda jagada, aga nüüd ütleb minus miski, et võin seda kõigiga jagada. Õigemini ma tahan seda kõigiga jagada...
Jah, mulle meeldib see muutus ja mulle meeldib mõte endast mõisaprouana...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar