Raskesti seletatav väsimus on mind haaranud. Ühest küljest tahaks ikka tõusta, minna ja teha, aga samas ei leia ma endas seda jõudu, kuigi nii väga tahan. Imelik olukord. Iseenesest need tunded peaksid teineteist välistama, olema üksteisele alguseks või lõpuks, aga ma kuidagi kogen neid samaaegselt.. Eks tuleb uskuda mõtet, et terves kehas elab terve vaim (See on nii mõnusalt mõlemast otsast loetav mõte...). Viimastel päevadel ongi just mu keha mind alt vedanud. Ja ei leia mu vaim selles asu, otsib, aga ei leia, nagu mina, kes ma vahel õhtuti voodis rahutult külge pööran, leidmata õiget asendid uinumiseks. Sama püsimatult pöörleb vaim mu sees, liig sobimatu ja ebamugav tundub mulle mu keha. Oeh, saaks siis sellest ihu vahele pugenud külmkurikaelast lahti, oleks taas rahulikum uni. Ehk ongi mu süüks see, et ma liialt pingsalt varem mõtlesin sellele, et kui tore on olla terve ja kõike head nautida. Seegi vastab tõele, et liiga palju ei ole kunagi hea. Tuleb end ikka kõiges väheke tagasi hoida, vähekene piinata selles küündimatuse õlis.. või siis otse vastupidi, nautida seda miinustesse langemist, pärast igat elult saadud orgasmi. Mäest ikka üles ja siis jälle alla. Eks selleks, et tõusta, on vaja ju langeda.
Heh, ja väiksena maitsesid Tutti-Frutti kommid palju paremini. Nüüd on neil küll üdini seebi maitse..
Kuidagi jälle kergem ja lihtsam on olla pärast seda suhteliselt seosetut ja segast tekstimõtlemist. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar