Visklen abitult elumere vahustes lainetes. Ühel hetkel on meri mind matnud. Tunnen, kuidas igast nurgast voolavad lakkamatult peale uued ülesanded ja kohustused. Ma üritan püüda kõiki laineid, aga asjatult, ikka laksuvad need minust üle, tirides mind üha sügavamale vee alla. Ja nii ma vaid näengi, kuidas lained minust üle, minust mööda lähevad, kuidas ma neist lootusetul maha jään, kuidas enam ei suudagi kokku lugeda palju neid laineid nüüd olnud on, kui pikalt selles meres viselnud olen. Ühel hetkel ma enam ei taju kui palju ja mida mul teha vaja on...lihtsalt meri....lõputu meri. Vahel harva satun hetkeks madalikule, saan tõust ja suruda oma väsinud ja värisevad jalad mere kollasesse liiva, sirutuda taeva poole, tõmmata hetkeks hinge....tunda kuidas külm tuul teeb selgeks, et liiga palju on seda merd ja et ma enam ei jaksa. Viivuks tundub mere pind nii sile ja hele, aga ei, see vesi on vaga, kuid selle põhi on sügav. Ja siis! Ja siis tuleb päike! Paitab hellalt mu pead, silitab iga kehakumerust, nii magusalt õrnad on päikese käed! Jaa ooo, kuidas ma andun! Kõik ununeb, kehal sädelev merevesi kuivab, meresool pudeneb maha ja mu jalgades on jälle jõud! Vaatan elu sädelevat virvendust, enda voolavat peegeldust sellele ja sukeldun! Nii kutsuv on see meri, nii pehmed selle lained! Üks hetk, teine hetk, üks tõmme, teine tõmme...vesi, vesi mu kurgus, vesi mu sees, vesi mu peas, mis tahab lõhkeda....vesi igal pool. Hingata ei saa! Ja taas loen ma laineid ja juba ammu olen unustanud, palju neid juba möödas on...
Täielik perde! Ma pole ammu tundnud, et mul nii palju teha oleks vaja! Mulle näib, et ma ei tee väga midagi, aga samas on ikka nii palju, mida on vaja teha. Nii palju väikeseid ja tühiseid ülesaindeid, mis kokku teevad midagi olulist. Iga osa on oluline. Fakk! Ja ilmselgelt on kõik asjad ühel ja samal ajal! Ning mul on vaid iseendaga õiendada...
Kuid mul on mu Päike! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar