Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias vaos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind - siis kunas, kunas
kui mitte nüüd?
Ma ootan, kui väikesed tõrud sirgunud
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgunud.
Mu hing jääb truuks.
-Betti Alver
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar