inglitants

1

siis kui unne vajund meel

pääseb valla ingli keel

õhtutaeva kummastavas kumas

algab pidu meele kauges unes

2

pilvelossis kohevas

tähesäras sumedas

käib tants ja trall

salajane inglitants

3

pilve lumepehmel äärel

seeliksatsid keerdu läinud

tasa istub väike ingel

unehelbed kõik

on lendu lastud

Pisikesed olulised asjad.

kibuvitsapäkapikud

.

Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.

Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.

Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.


-Doris Kareva


aitäh! :)

Avatar

"Kui sa saad aru elust universumis, aitab see sul aru saada ka universumist enda sees.

Elu areneb tsükliliselt. Kõik on tsükliline. Kõik. Kui sa seda sügavuti mõistad, hakkad rohkem ka protsessi nautima, mitte seda lihtsalt taluma.

Kõik asjad liiguvad tsükliliselt. See on elu loomulik rütm ja kõik toimub selles rütmis, kõik läheb selle vooluga kaasa. Seepärast ongi kirjutatud: "Igale asjale on määratud oma aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.""


See oli ilmselt minu esimene suurem tõde siin Maailmas, mis mulle selgeks sai. Kahjuks ma aeg-ajalt unustan seda.


Avatar. Hämmastav film. Mõte selle sees on hea.
Mõtleks. Ma pole kuulnud ühtki inimest ütlemas, et talle see film ei meeldinud. Kuid miks neile see film nii väga meeldib? Kas asi on selles, et sellel filmil oli pirakas eelarve? Olid eriefektid piisavalt võimsad? Piisavalt traagiline? Kas oli piisavalt mürglit? Hämmastavad olendid, imeline loodus? Ulme? Kuid...kui paljudele meeldis see film selle mõtte pärast, mis kõige muu taha peidetud oli? Kas ma võin loota, et inimesed tunnetavad ja mõistavad sidet looduse ja kõigega, mis meid ümbritseb? Kas meis on veel inimest?

Freedom

Ma arvan nii palju, et ma ei tea enam mitte midagi.



Freedom, yes it sounds very sweet now
But silence, like chains around my feet
Nobody to lean on, when time they get rough
So if this is freedom, then freedom seems tough

Nuumpõrsaste aeg

Jõulud = liiga palju söömist.

lumehelbeke tasa, tasa

4,4 miljonit eesti krooni. Mida ma selle raha eest teeksin? Teate, ma ei teagi. Ilmselt maksaks oma hariduse eest. Ja võib-olla ostaks Kadriorgu korteri. Ja fotoaparaadile ostaks statiivi kah. Kuid kui mul kõik see olemas oleks, siis ma ilmselt kulutaks terve neli miljonit lihtsalt reisimisele.

Ja õigupoolest ei ole ükski eelpool mainitu minu elu unistuseks. Need asjad/hetked/tunded, mida minu hing tõeliselt ihkab, neid ei saa raha eest osta. Minu unistuste täitmiseks ei ole raha vaja.


Ma olen üks õnnelik inimene, sest mul on nii imelised sõbrad! Armastan teid!

lumehelbeke tasa, tasa
langeb aknale tasa, tasa...

Tahan, et ise

ma tahan, et keegi mind hoiaks
oma südame soojas embuses
ma tahan, et keegi mind hoiaks
oma kindlate käte tugevas haaremis
ma tahan, et keegi mind
armastaks, armastaks, armastaks...

hoian end ise
oma südame soojas
heidan armastuse pekslevasse merre
hoian end ise
oma käte õrnas hoolitsuses
hoian end ise
armastuses, armastuses, armastuses...

jah

Jah. Igal inimesel on ainuomane loomus.
Jah. Inimene on kultuurikirjutuslik pind.

...

Minu mõtete vahel on liiga palju müra.

valguslaigud

I will survive!

I wish I'd be the one you come to
I wish I had you near so I could prove
I wish I had the eyes to see you trough
I wish I had the love that is so true
I wish I had that lot to lose


Mind hämmastab iga päev, kui vastandlikud võivad olla minu mõtted ja kuidas ma neisse kõigisse korraga usun. Ma küsin endalt, et kuidas nii saab. Ma ei tea, kuidas saab, aga ma tean, et saab. Ma usun üht. Ma usun teadvat, milline peaks olema õige viis elamiseks. Vähemasti minu jaoks. Ometi ma ei ela nii. Ma elan kohati täiesti risti vastupidi. Oma kindla usu ja eluviisi vahel ma vihkan enda nõrkust mitte elada nii, nagu ma õigeks pean. Kuid siis ma küsin jälle endalt, et kas ma ikka peaks nii elama, nagu ma usun, sest teisiti ju saaks ka.
On võimalik uskuda üht ja elada teist. On võimalik. Just nagu on ka võimalik iseend sellise lõhestatuse eest päevast päeva ikka ja uuesti karistada. Ja ikka ei suuda muuta seda, mis nii väga muutmist ootab...


I will survive!
Oh, as long as I know how to love
I know I'll stay alive!
I've got all my life to live
I've got all my love to give
And I will survive
I will survive!
Hey, hey!

Jah, ma leian tee, kuidas endaga rahus elada!

tagastatud vabadus

Ma vihkan vorme, piire ja reegleid. Ma armastan selgust ja konkreetsust. Kuid kõik, mis ma leian on vormid, piirid ja reeglid, ning selgusest ja konkreetsusest pole isegi haisu mitte.

Kuidas olla indiviid?
Mulle pole seda keegi kunagi õpetanud. Mulle on juba sünnist saati õpetatud, kuidas olla ühiskonna täiuslik kodanik ja kuidas lakkamatult selle ideaali poole püüelda. Mulle on näidatud, kuidas ühiskonna ja riigiga hästi läbi saada, aga seda, kuidas iseendaga hästi läbi saada, pole keegi näidanud.

minu silmade taga

Täna. Mulle meenus see, kuidas ma nooremana ikka unistada armastasin. Mõelda ja unistada. Ikka ja jälle võis mind leida mõnelt trepilt, kõige tagumisest toast või kiigelt. Ma lihtsalt istusin ja unistasin. Kui keegi juhtus mööduma ja mind märkama, siis ikka küsiti, et millega ma tegelen ja mina vastasin ikka ja alati ühtmoodi: "Mõtlen millest mõelda." Ajapikku isegi levis sugulaste seas arusaam, et kui mind parajasti kusagil näha polnud, et ju ma siis unistasin kusagil. Tauno ütles selle peale, et see on lahe. Mulle aga meenub, et mulle tegi alati nii haiget, kui keegi ütles, et minu unistamine on mõttetu. Praegu sellele mõtlemine torkab ka südamesse. Ma ikka ei mõistnud, kuidas nad ei saanud aru, et minu jaoks oli uinistamine vägi ja võim. See oli minu täiuslik maailma enda vigadega. Nii mõtlesin, et ei tea, kas nad ise siis ei unistagi. Ma kunagi ei öelnud midagi, ei küsinud midagi. Ma ei näidanud välja, et nende mõistmatus mulle haiget tegi. Seesama valu on aidanud mul saada selleks, kes ma olen praegu. Minus elab jõud. Nüüd ma tean, et teiste mõistmatus ei tapa minu usku. Usk minu sees ei sure. Elu võib mind vedada otse tapatalgutele ja seal võib ta tappa minu, kuid mitte minu usku. Minu usk elab!

Ikka ja jälle istun vanal trepil ja vaatan taevas siniliblika siidkerget lendu. Ja ikka veel tean ainult mina, kui vapustav maailma peitub minu silmade taga.

Täna. Bussiga sõites. Nägin väikest tüdrukut, kes jooksis bussile. Ta ei jõudnud ja mul hakkas temast kahju, tundsin talle kaasa. Kuid kui selle tüdruku asemel oleks olnud täiskasvanu, kas ma siis oleks kaasa tundnud, kas mu süda oleks värisema hakanud? Oleks ma mõelnud, et see on tema oma viga, et ta ei jõudnud... Kas konkurents teebki meid sellisteks? Tundetud ja omakasupüüdlikud inimesed? Laps ei ole konkurent, ta on ju vaid alles laps.
Miks on nii, et kui näidata lapsi ja kutsikaid, et siis kõigi südamed värisevad?

I'm dreaming the dream, and I'll sing to share

In search of the door, to open your mind

In search of the cure of humankind

Help us, we're drowning

So closed up inside

Why does it rain, rain, rain down on utopia?

Why does it have to kill the idea of who we are?

Why does it rain, rain, rain down on utopia?

And when the lights die down, telling us who we are

varavalges laternate all

Ma armusin Vanalinna laternatesse.

See on hämmastav, kui püüdlikult me üritame inimesi endi ümber muuta, et iseennast samaks jätta. Veel hämmastavam on see, kui püüdlikult me seda eitada proovime. Veidi vähem hämmastas see, et ma neid püüdlusi endagi juures näen.

Ei, ikka arenen!

Essee. Tähtaeg täna. Tähtaeg saab ühe tunni ja 15 minuti pärast otsa. Ja asi, mida mul ei ole, on essee. Ajee!

Give me some love

Give me some skin

If we ain't got that

Then we ain't got much

And we ain't got nothing

Nothing

Kõik oli valmis

Nad teatasid, et ehitavad uue võimsa linnaku. Selle jaoks tuli halastamatult maha lammutada Mustakivi. Kedagi ette hoiatamata. Ühtegi elanikku teavitamata. Kuna ma seda uskuda ei tahtnud, siis läksin ise vaatama. Ma polnud ainuke. Kõik teised peale Mustakivi rajooni elanike teadsid, mis juhtuma hakkab, aga ei uskunud seda. Mina ja paljud teised. Me tulime kõik välja ja kogunesime Kotka sillal. Ilmselt sellepärast, et sealt oli suurepärane vaade. Kõik see, mis varem jäi Kotka ja Mustakivi peatuse vahele, oli nüüd maatasa tehtud. Sa võisid omaenda silmaga näha, kuidas suured ebamaised masinad purustasid endist elukorraldust. Neid ei huvitanud miski. Nad ei hoolinud mitte millestki. Meieni lendasid hiiglaslikud paekivi tükid. Need olid tõesti hiiglaslikud - viiekordsete kortermajade suurused. Jah, suured. Need langesid meie ümber jättes enda alla inimesi, purustades nende hirme täis ajusid. Mingil seletamatul põhjusel ma ei kartnud enda pärast. Ma kartsin kõigi teiste pärast. Need kivid langesid. Need tundusid nii kerged, ometi nii rasked. Osad neist jäid kanali äärde kõlkuma, takerdudes mingi väikese, seal alati olnud kivikese taha. Mingil seletamatul põhjusel hakkasid inimesed nende kivide peale ronima. Nad olid nagu väikesed lapsed, kes tahavad paaniliselt patuudil hüpata. Ma tahtsin karjuda: "Ärge minge, see pole ohutu! Kas te ei saa aru, te saate surma!". Kuid ma ei suutnud karjuda. Minu pilk koondus ühele vanapaarile. Proua punases mantlis lausa tormas selle hiiglasliku kivi poole. Ta libastus mitu korda. Ta mees jooksis talle järele, et teda takistada. Ja siis see suur kivi kukkus, kaotades oma pisikese takistuse, mis seal alati olnud oli. Naine veeres, ta peaaegu veeres selle suure kivi alla, aga ei. Ma ei kuulnud, kuid ma võisin mehe kehakeelest näha, kuidas ta karju: "Tule, sa suudad, sa saad sellega hakkama!". Naine püüdis, ta sai püsti. Ta jõudis eest ära tulla. Ta tegi oma hirmunud jooksusammud kui kivi uuesti langes. Sel korral halastamatult. Ta mattis enda alla mehe, kes unustas teha enda jooksusammud, sest ta võitles selle nimel, keda armastas. Ma peaaegu kuulsin, kuidas ta pea purunes. Naine langes sinna samasse põlvili. Lohutamatud pisarad voolasid mööda tema põski alla maa poole. Märkasin, et ka minu pisarad jooksid maa poole. Kivid ikka langesid, pead ikka purunesid. Mina lihtsalt seisin ja nutsin teiste pärast. Ma ei kartnud, lihtsalt oli kurb. Ja kui ma end pöörasin, siis möödunud oli ilmatum aeg. Enam ei langenud kivid, enam ei purunenud pead. Ma vaatasin uuesti Mustakivi poole ja nägin, et seal, kus varem oli Mäkk, oli nüüd ühel suurel sinisel jalal seisev ulmelinnak. See oli valmis. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ümber riste. Sadu riste, mis kõik mälestasid kedagi. Üksikud inimesed süütamas küünlaid...need üksikud inimvared. Siin oli ka kõik valmis. Surm oli valmis.

Minu uni oli valmis.

Tere tulemast minu unne!

All I Need

Mõttefragmendid

Alati kui ma tunnen, et ma tahan ära, kuhugi mujale, inimestest eemale, siis mulle meenuvad Reijo sõnad, mis ta mulle kord jalutades ütles. "Koht ei muuda mitte midagi, inimesed ei muuda mitte midagi, vaid sina ise muudad kõike." Vahel ma mõtlen neile sõnadele ja tunnen, et Reijol oli õigus, et see tõesti ongi nii, et kui ma tunnen, et kõik on omadega sealsamuses, siis ma ei pea rahu ja iseenda leidmiseks kuhugi mujale minema või teiste inimeste eest põgenema. Mõnes mõttes tundub säärane lahkumine lihtsa salgamisena. Samas jällegist...mida ei mäleta, seda pole olnud. Vahel jälle meeldib mulle maailmast irduda ja omaette patja nutta ning kõike kogu südamest vihata, iseennast veel eriti. Ma ei teagi, kumb on õigem või parem viis talitamisest, aga ega ma ei tahagi teada, sest niikuinii valiks ma täna ühe tee ja homme teise tee.

Mõtleks...
Absoluutne teadmine on lunastus, poolik teadmine on piin ja teadmatus on õndsus. Enamus piinleb päevast päeva. Vähesed on õndsad ja veel vähesemad on lunastatud.
Mõista kuidas ise tahad.

Täna tulin maailma usundite loengust ja mu pea oli järjekordselt täis nalja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kes seda arvab, aga mulle tundub, et kõik religioonid on ikkagist üks ja seesama. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, aga mul tekib alati see tunne, kui ma seal loengus olen. Mul on tunne, et kõik inimesed, kes järgivad mingit religiooni, on pimedusega löödud, sest nad ei saa aru, et nad usuvad kõik ühte ja sama. Ma ei mõtle seda, et uskuda ja mõelda võib igat moodi, jah, seda võib kõike teha, aga väga sügaval tasandil usuvad kõik religioonid sama asja. Seepärast teeb mulle jubedalt nalja, kui peetakse ususõdasid.
Sarnaselt ususõdadega teevad mulle nalja hipid oma rahumarssidega. Hipid väidavad, et elagem kõik rahus ja armastagem kõik üksteist. Peace! Aga ikka nad ajavad oma kehad kokku ja lähevad ja marsivad rahu nimel, mis küll ei ole füüsiliselt vägivaldne agressioon, aga tegelikult nad siiski mässavad mingi teise poole vastu, mis ei tundu kuidagi rahus elamisena. Minu meelest on rahus elamine see, kui ma päevast päeva lihtsalt elan oma elu ja ei ürita muuta kellegi teise maailmapilti, isegi kui see hõlmab kellegi tapmist, võib-olla minugi tapmist, aga ma elan rahus ja ma ei vaeva oma peakest. Vot see on rahus elamine. Niiet, hipid võiks ennast teisiti defineerida või nad võiksid seletada, mis on nende arvates rahus elamine või siis veel mõned võimalused. Mulle ikka teeb nalja. Sõjas vere valamine ja tänavatel marssimine mõlemad taotlevad rahu ja mingit paremat tulevikku. Nad töötavad ühe asja nimel, aga üksteisele vastu. Ja mina ei saa öelda kumb on parem, kas valada verd või siis marssida. Mina marsiks, sest ma ei suuda kelleltki elu võtta, aga kui ma usuks teistmoodi, siis ma võtaks teistelt elusid nagu ludinal. Ja mitte midagi ei oleks valesti.

Ja Raadio 2 teaduskommentaarid on vahvad. Tüüp rääkis sellest, kuidas üks naine, kellel diagnoositi raskekujuline depressioon, ning sellest tulenevalt pandi ta sundpuhkusele ja talle hakati maksma elamishüvitist sotsiaalameti poolt. Mõne aja möödudes võeti täiesti ette hoiatamata talt hüvitis ära väga nunnul põhjusel. Nimelt mingi sotsiaalametnik, kes pidi kontrollima seda, kas rahad ikka õigetesse kohtadesse lähevad, kasutas oma andmebaasina Facebook'i. Nimelt ta vaatas selle naise kontot ja kuna naisel olid seal pildid, kus ta nägi õnnelik välja, siis sotsiaaltöötaja järeldas, et naisel ei ole mingit depressioni, et ta on sellest juba välja tulnud, et raha läheb väga valesse kohta. Nii vahva, et Facebook on kaalukam tõend kui meditsiiniline toimik. Jee, peab vaatam, et kui mul sitt tuju on, et ma siis igal võimalikul viisil seda mõnes suhtluskeskkonnas kinnitan. Lihtsalt vapustav. Elu on nii ilus!

Komplimentidest

Olen avastanud, et mulle on raske komplimente teha. Ma kas naeratan viisakalt (mis on viisakus?) ja tänan, ning tunnen kuidas ego jälle millimeetri suuremaks kasvab. Või siis vaidlen sellele kohe vastu. Ja minu vastuhakk tuleneb sellest, et ma leian, et komplimendid on täiesti tühised, ning ei muuda minu maailma. See, et mõned inimesed peavad mind ilusaks ja toredaks, see ei muuda suures plaanis mitte midagi ja seega on komplimendid minu jaoks täiesti ebavajalikud sõnakõlksud, sest sama hästi oleksin ma võinud olla kole ja ebatore. Peale selle on enamus komplimendid suunatud alati materiaalsetele väärtustele, aga mina praktiliselt vihkan mateeriat(, kuigi mulle meeldivad ilusad asjad...need ilusad asjad, mis minu meelest on ilusad.). Seepärast ma vahel näitangi suurt osavõtmatust, kui keegi minu juures midagi kiidab. Jaa, siin võib öelda, et ma olen pirtsakas ja et ma ei ole kunagi millegagi rahul...Aga teate, ma ei kannata seda, kui inimesed õõnestavad teiste jalgealust, sest neil puudub selleks vähimgi õigus, seepärast ma olen alati ärritunud, kui keegi hakkab mind laitma. Ja hea ja halb, ilus ja kole, on nii suhtelised, et muutuvad oma subjektiivsuses täiesti mõttetuteks, seega ma ei hüppa rõõmust lakke, kui keegi mulle ütleb, et ma näeb täna kaunis välja. Poleks juukseid kamminud, siis äkki näeks kole välja. Vahet pole, sest see ei muuda mitte midagi.
Jah, ühel päeval ma rõõmustan teiste komplimentide üle, aga teisel päeval võin teil selle eest näo täis sõimata. See sõltub sellest, kuidas mul tuju. Ja, olge nii head, ning ärge võtke seda isikliku rünnakuna. Ärge pahandage ka siis, kui ma just teil näo täis sõiman, sest mul pole ju teie vastu mitte midagi, ma lihtsalt ei oska komplimentidega midagi peale hakata ja mulle ei meeldi otstarbetud asjad. Isegi siis mitte, kui need on sõnad, mis on läbinisti abstraktsed. Ära võta südamesse. Ära võta hinge. Lihtsalt lase olla.

Praegu mõtlen, et inimesed võivad öelda, et ma olen pessimist. Tegelikult ma ei tea, kas ma olen optimist või pessimist. Ma ei tahagi teada. See on täiesti ebaoluline. Ma olen inimene, kes tunneb.

Ei ole häid inimesi, ei ole halbu inimesi, on erinevad inimesed.

"Ma ütlen sulle: pole olemas hukkaläinud inimesi. On vaid neid, kes ei nõustu sinu seisukohtadega, inimesi, kes ehitavad teistsugust maailmamudelit. Ma ütlen sulle: ükski inimene ei tee oma maailmamudelit arvestades midagi sobimatut."

Hea on

See on naljakas. Ühel hetkel me soovime olla individualistid ja et inimesed ei laseks end meie otsustest ja tegudest puudutada, aga teisel hetkel ihkame, et meie teod avaldaks teistele inimestele mõju.

Mingil imelikul hetkel olen ma hakanud uskuma, et inimene on siiras ja avatud siis, kui ta suudab minuga jagada oma muresid ja tumedaid mõtteid. Kuigi tegelikult ei ole sitad mõtted, kuidagi paremad siiruse näitajad kui head mõtted. Ma tegelikult ei tea, kas inimese siirust saab üldse nende asjade järgi mõõta. Tegelikult ma ei tea sedagi, mis see siirus on. Ühest küljest oleme me kõik 24/7 siirad, sest kõik see, mis me teema ja ütleme on vahetu reaalsus ja see on oma tõelisuses täiesti siiras. Jah, ka see on siiras, kui keegi valetab, varjab või eitab midagi, sest need on kõik sündinud hetked. Mõned ütlevad, et see on siirus kui ma nutan kurva filmi ajal või kui kohtan sõpra, keda pole ammu näinud. Ütlevad, et siirus on see, kui ma avaldan elavalt oma vahetuid emotsioone, ei hoia neid endas, vaid paiskan maailma. Kuid mitte kuidagi ei ole vähem siiras see, kui ma hoian oma tunded endas ja säran seesmiselt. Ma ei saa öelda, et endas hoidmine on võlts, sest mitte keegi pole mitte kusagil öelnud, et ainus viis siiras olla on elada oma tunded väljapoole. Ei saa ka öelda, et siiras ja võlts on teineteise vastandid. Nad ehk tunduvad seda olevat, aga tegelikult ei ole. Siiras ollakse konstantselt, sest meie reaalsus on vahetu. Võlts...sellist asja ei eksisteerigi. Asi võib olla see ja teine, kuid ta ei saa olla võlts, sest ta on üks tervik. Kui keegi mu mõttekäiku mõista suudab, siis on tore. Tegelikult polegi erilist mõtet arutada, mis on siiras ja mis on võlts. Vahest ongi kõik need vastandlikud sõnad, nagu näiteks hea ja halb, ilus ja kole, siiras ja võlts, jne. loodud selleks, et inimestel oleks võimalus oma tundeid ja mõtteid väljendada. Ei ole midagi sellist, et miski peab olema hea ja miski peab olema halb. Võib olla ka nii, et head ja halba ei ole, vaid lihtsalt kõik on. Tundub, et inimõistus on poolikus arengufaasis. Ehk kunagi saabub aeg, mil inimkonnal pole enam vaja asju ja inimesi võrrelda, üht teisele eelistada, pole vaja neid vastandlikke sõnapaare...Ja jällegi, tore, kui keegi mu mõttekäigust aru saab.

Eelmises postituses (mille ma ära kustutasin) väitsin, et ma olen kahepalgeline inimene. Jah, mingil tasandil ma seda kindlasti olengi ning osad inimesed kindlasti kinnitaks seda, aga täna ma astusin teisele tasandile ja lasksin lahti oma süütundest ning egost. Sellel uuel tasandil ma ei ole kahepalgeline inimene. Ma lihtsalt olen inimene, kes teeb täpselt seda, mida ta konkreetses momendis õigeks peab. Ja ma ei mõtle sellele, et ma pean pidevalt üks ja seesama olema. Täna nutan, homme naeran. Ma ei mõtle sellele, et keegi vaatab mulle viltu, kui ma täna eelistan roosat värvi, aga homme ütlen, et see on rõve värv. Ma ei pea mitte kellelegi teisele oma reaalsust looma. Ja kui, teised, mind ümbritsevad inimesed, heidavad mulle midagi ette, siis ma tean, et me lihtsalt oleme erinevatel lainetel.

Ma tean, et homme võin ma võidelda iseenda tõdede vastu, kuid see ongi minu viis astuda järgmisele tasandile.

Ma olen tänulik, et ma lugesin läbi raamatu "Väga kerge surm", et ma lugesin ühe tundmatu inimese blogi, et ma murdusin koduste pingete all, et ma loen tuttavate blogisid ja arvan, et need on mulle suunatud, et ma käisin täna lüürika loengus ja et ma jalutasin tänaval ja taipasin lugeda prügikastile kleebitud reklaame. Kõik need pisiasjad viisid mind selgusele lähemale. Kõik omal erilisel varjatud viisil, mida ilmselt vaid ise mõistan.

Ma olen alati teadnud, et ma olen tujukas inimene, ning ma ei näe selles mitte midagi halba.

Hea on. :)

Mitte midagi

Mitte keegi ei pea mulle mitte midagi tõestama. Mina ei pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama. Ma ei pea isegi iseendale mitte midagi tõestama. Ma lihtsalt olen ja maalin oma elu.

Reaalsuse loomisest

Ma kaotasin iseend enda tunneterägastikku.

Võiks ju üldse mitte mõelda....
Võiks lõputult vinguda...
Võiks muuta maailma...
Võiks kuulutada enda tõde...

Mitte sittagi ma ei tee.

Neale Donald Walsch "Mõtisklusi jutuajamisest Jumalaga". Kui sa suudad mõista seda raamatut, siis sa suudad mõista ka mind. Praegu on mul faas, kus ma jonnin selle raamatu mõtetele vastu, sest mul on lihtsalt tuju. Keegi ei peagi aru saama.
Tegelikult ma ei tea, kas ma vajan seda, et teised mind mõistaksid. Ma ütlen, et mind ei huvita teiste arvamus minust, aga samas nii haledalt otsin heakskiitu. Mu silmad on nii kirjalikud.

Tahaks olla nõrkustega tugev inimene, mitte nõrkustega nõrk inimene.

Pfff...



Reaalsuse loomisest

"Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval sulle varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta."

Paul Pinna 19 -30

Ma sain eile teada midagi häirivat.

Paul Pinna 19-30, see korter, kus ma elasin oma elust 11 aastat. Meilt ostis selle korteri ära üks perekond, kes veel kiitsid, et meie korteril on väga hea aura. Ometi pool aastat hiljem sooritas uus pereisa köögiaknast alla hüppamise näol enesetapu. Jah, tundub tõesti väga hea aura. Kuna pereema ei tahtnud või ei saanud seal edasi elada, siis müüdi korter maha. Korteri ostis ära mingi mees, kes tänaseks päevaks on ka surnud. Tema küll hukkus kusagil laevareisil. Jup, kahtlemata hea aura.

Tegelikult ma ei tea, kas ma usun seda aurajuttu. Samas teeb kogu selle sündmuste käigu müstiliseks see, et esimene perekond, kes peale meid sinna kolisid, tõid ise aura jutuks. Friiki.

Ma kuidagi ei taha uskuda, et koht, mis mulle omal jala nii palju tähendas, on nüüd kuidagi määritud. Mulle meenusid täiesti ootamatult kummaliselt ebaolulised asjad. Näiteks see, kuidas meie esikukapp kriuksus ja kuidas mulle väiksena end sinna peita meeldis. See, kuidas köögikappide uksed ei käinud korralikult lahti. See, kuidas esikuuks käis raskelt kinni. Isegi see, kuidas kunagi köögis olnud valged põrandaplaadid jalge all külmad tundusid. Mulle meenus lõhn ja see tunne, mis tekkis, kui ma koju jõudsin.

See kõik on korraga nii kaugel ja lähedal.

***

Ma nüüd räägin midagi toredat ka. Nimelt, tulge kõik kuulama!

*29.november kell 13.15 Raekoja plats
*17.detsember kell 12.00 Estonia kontserdisaal
*17.detsember kell 19.00 Tallinna Pühavaimu Kirik
*19.detsember kell 19.00 Laulasmaa Spa

Esineb siis EBS'i Kammerkoor ja mina teen kuljustega soolokarjääri. :D

Vägistamine

Rutiin. Ma tunnen kuidas see läheneb ja ma hakkan manduma. Mu energia kaob ja sära kustub. Ma ärkan ühest päevast teise ja kõik nad tunduvad ühtviisi tühjad. Käin loengus, kooris, kirjutan oma esseesid, koristan, triigin, teen süüa, loen kohustuslikku kirjandust...kuhu see mind viib? Ühel hetkel läheb tempo lakke ja ma otsekui hakkaks jooksulindilt maha kukkuma, sest see on mulle liiga kiire. Ma komistan, aga ikka veel püsin peal, sest ma ei taha alla anda, mul on vaja need kalorid maha joosta. Kas ikka on vaja?
Ma tahaks kogeda midagi uudset. Kasvõi midagi tavalist, kuid mis oma ootamatuses oleks kirgastav kogemus. Näha kasvõi kuidas päkapikud tantsivad või kohtuda kellegagi, keda poleks iial julgenud oodata. Samas olen ma nii jõuetu ise midagi muutma. Ma olen suutnud end veenda, et kohustused on möödapääsmatud. Kohustused...need armsad koduloomad.
Rutiin on nagu patsaan, kes su ära vägistab. Sa näed juba kaugelt tema silmadest, et tal on plaanis midagi rõvedat. Ta tuleb ja teeb su enda omaks. Siis sa lebad sealsamas läbitõmmatult ja tunned, et oled nii väärtusetu.
Ma olen selle patsaani tuppa lasknud.

Öösi

huul vastu huult
ihu ihu sees
hetked sulamas üheks
unne vajumise eel

liha vastu liha
hing hinge sees
ihud imbumas üheks
enne koiduvalgust veel

-Maarja Ulman (olen äge)

Omadussõnad

Ühel kaunis tavalisel päeval väitsin, et minu kohta kõige enam öeldav omadussõna on "armas". Kuid järgmisel päeval tehti mulle selgeks, et see ikka ei pruugi nii olla. Sellest ajendatuna olen ma küsinud 25 inimese käest, mis on esimene omadussõna, mis neile pähe kargab, kui nad mulle mõtlevad. Ja tulemused...

Kati : "Armas, heasüdamlik, huvitav."
Gaili: "Kohusetundlik."
Meelis A.: "Uudishimutekitav." Mis sõna see on? :P
Ilja: "Ilus, rõõmsameelne, sõbralik."
Gea: "Soe, tasakaalukas." Mhh, iseendale tundun ma aeg-ajalt üsna ebastabiilne, aga väga positiivne, et ma sisemistest sõdadest hoolimata suudan tasakaalukas näida. :D
Pia: "Karm (halastamatu)." Jup, mina olengi see piitsaga naine. :P
Kaarel: "Kehkenpükslik." No, kulla õemees, no mida, mida!? :D
Mari-Liis: "Elutark."
Merili: "Turvaline." See sõna on minu jaoks liiga raske. Mulle ei jõua kohale...
Mart: "Karvane, huvitav, kummaline, spontaanne, mõistlik." Jup, meil on Mardiga karvane suhe, ilmselt seepärast olen ka mina karvane. Ja kummaline on nii kummaliselt kummaline sõna. :D
Helina: "Armas."
Sirli: "Puhas." Väga positiivne, et keegi minu esteetilisust hindab. :D
Kristiina: "Avatud, suure südamega, omanäoline, laia maailmavaatega, põhimõtetega, huvitav, emotsionaalne."
Mare: "Armas."
Meelis M.: "Hea." See tavaline sõna tekitab minus segadust.
Gustav: "Ilus, humoorikas, cool." Jaa, ma olen jahe, jäätan lausa.
Rando: "Omapärane, lõbus."
Linda-Liisa: "Armas, vaimne."
Jürgen: "Enesekindel, ennastkehtestav." No, käerauad käivad piitsaga koos.
Kristjan: "Naiselik."
Ema: "Armas."
Carolin: "Tark." Jee, ma oskan seitsmenda klassi matemaatikat ja keemiat!
Kädi: "Mõtlik, tõsine, mõistlik, kaalutlev."
Laura: "Naerev, asjalik."
Tauno: "Intelligentne."

Väga põnev. "Armas" võidab viiega. Aga tegelikult on mõttetu siin mingit statistikat teha. Kõik tunnetavad mind erinevalt ja erinevate inimestega olengi ma erinev. Osad inimesed sattusid hoogu, näiteks Krissu, kes lausa tulistas mulle omadussõnu. :D
Ma suhtun igasse öeldud sõnasse väga austavalt. Ma tean, et need ei ole lihtsalt öeldud sõnad ja ma sukeldun igaühe tagamaadesse. Näiteks karm, puhas, vaimne ja naiselik...nende sõnade ees tunnen ma eriti suurt austust, sest need on ühed neist, millede poole olen ma ise viimasel ajal püüelnud. Ma olen väga õnnelik, et teised minus neid külgi tajunud on ja lausa nii tugevalt, et need esimese asjana minuga seostuvad. Muidugi, ka ülejäänud öeldud omadused on väga sügavad ja mulle olulised.
Niiet, igaüks rääkis tõtt. Isegi Kaarel...jah, isegi Kaarel. Võin öelda, et ma olen seda kõike. Kuigi see turvaline on ikka arusaamatu...

Täna. Täna pidin õppejõule tutvustama oma esseeteemat. Härra Veidemann sattus sellest lausa vaimustusse ja ütles, et see on väga hea doktoritöö teema. Ta ütles, et ta jääb mu tööd väga ootama ja tahab näha, kui hästi ma sellega hakkama saan, sest suutsin endale üpriski suure tüki haarata. Mina ei ole Reinu vaimustusest üldse vaimustuses. Ma tunnen lisapinget. Mulle ei meeldi kui minult otsesõnu midagi oodatakse. Mulle ei meeldi inimeste ootusi petta. AGA ma võtan selle väljakutse siiski vastu ja annan endast parima, sest mul on põhjust rõõmustada, kui ma sellega hästi hakkama saan. :)

Selline see elu ongi! On ikka?

Ükspäev meenusid mulle need inimesed, kes unistavad NL naasmisest ja nö. kommunismi taaskehtestamisest. Ilmselt meenusid nad seepärast, et loen raamatut "Stalini lehmad" (jup, ikka veel). Igatahes, mõtlesin nende Marx'i ideede pooldajate peale... Kui kõigile inimestele võimaldatakse ühesugused tingimused, siis näiliselt on kõigil ka täpselt samad probleemid ja kui massil on samad probleemid, siis hakatakse arvama, et elu ongi selline, et see on paratamatus. Näiline paratamatus. Ja kui inimene juba ütleb, et elu ongi nii või naasugune, siis sisuliselt on ta alla andnud. Ta ei püüdle enam kuhugi, ta ei näe mõtet millegi muutmises. See on nagu päästerõngaga avamerel hulpimine. Ta tunneb end kindlalt (ja samas nii ebakindlalt) selles vahvas päästerõngas, aga ta ei uju kuhugi poole, kuigi ta ehk tead, et kusagil läheduses on maismaa. Ta hulbib seal ja on alla andnud.
Mh, osad inimesed tõesti tahavad seda, et kõik saaks võrdselt, sest siis on vähemasti kindel, et midagi saab. Samas unustatakse ära või peetakse ebaoluliseks, et sellise valiku puhul kaob võimalus kuhugi areneda, millegi veel parema juurde jõuda. Ja kuna terves inimkonnas teavad väga vähesed inimesed, mis on meie eesmärk siin maamunal, siis harju keskmised inimesed(mina näiteks)...nende jaoks muutub elu mõte veel hägusemaks terminiks. Sisuliselt muudetakse marxilike ideedega inimene riigi täiuslikuks tööriistaks. Rutiin tapab. Jah, rutiin on turvaline, see on abiratastega jalgratas. Midagi ei saa valesti minna. Kuid mõelda vaid, mida kõike võib kukkudes maast leida?

Mm, Mmmmart! Mardiga on sõnuseletamatult hea vestelda. Justnimelt, VESTELDA! See ei ole selline tühi rääkimine, vaid sisutihe ja arendav vestlemine. Mart on üks neist vähestest inimestest, kes võtab mu väljakutse alati suure ootusega vastu. Mart ei karda mu mõtteid ja ideid. Ja alati kui Mart on lainel, siis see on lausa vapustav, kuidas ta piirid ära kaovad. Tema mõtteid ei peata mitte miski. Teemavahetused on ka maagiliselt sujuvad. Ja Mart viitsib rääkida, mulle vastu arutleda, ja just arutleda, sest meie ei tegele vaidlemisega. Tavaliselt kui inimesed vaidlevad, siis enamus energiat kulub ikkagist sellele, et teisele selgeks teha, mida sina mõtled. Aga meie Mardiga kulutame oma energiat selleks, et aru saada, mida teine mõtleb. Meil on Mardiga sageli väga vastandlikud arusaamad, aga see ei ole meile takistuseks. Vahel ma tõmbun endasse, kui tajun, et teine inimene ei arva minuga sama moodi, aga Mardi puhul põleb 24/7 roheline tuli ja ma tunnen, et isegi kui ta ei jaga minu arvamust, siis see ei muuda mitte midagi. Vahel juhtub nii, et arutad inimesega mingi teema üle ja siis ühel hetkel taipad, et teed üksi tööd. Teine inimene ei ole su väljakutset vastu võtnud, ta ei viitsi pingutada, ta mõte ei lenda laialt, ta ei ole haaratud. Aga Mart viitsib mõelda ja ta annab alati oma parima, et panna mind oma mõtetele alistuma, talle seostuvad täiesti ulmelised asjad täiesti tavaliste sõnadega. See on vapustav, kui ta mind oma mõtteradadele kaasa haarab. Ta on üks väheseid inimesi, kes on julgenud piirid vabaks lasta. Ta lihtsalt hoolib nii vähe, et tal ei olegi piire. Mart on vapustav kaos.
Reede öösel vastu laupäeva rääkisime pool ööd muusikakriitikast. Tema leidis, et muusikakriitika tegemiseks ei ole vaja muusika tehnilist tundmist. Mina ütlesin, et hea muusikakriitik tunneb muusikat ka tehniliselt. Üldiselt oli minu seisukoht ka see, et muusikakriitika on üks tänamatu töö. Nagu igasugune kriitika. Kriitika ei anna indiviidile mitte midagi, see mõjutab vaid masse. Kriitika on üks vahend masside juhtimiseks. Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema kaose peale ja hakanud avastama väga paljude asjade mõttetust. Ei, mul ei ole depressiooni, minu mõtted on lihtsalt jälle mingis huvitavas faasis. Ma olen pidevas liikumises. Ma voolan.

Something or Nothing

Did I see something or was it nothing?

Would you mind if we turn the lights on?

Vanaema vanad pärlid

Tarbetud tunded, head ja halvad, milledest sa ometi lahti ei suuda lasta, on nagu lapsepõlve lemmiklelud, aastatega kogunenud jõulukaardid, raamatud, mida pead kasutuks või vanaema kingitud pärlid, mida ei oska kanda. Sa pistad need kõik tavalisse pappkasti ja lükkad nad ühes sellega pööningule oma aega ootama. Sa ei suuda neist loobuda. Neis asjades on midagi, mida teised ei seleta. Ja kui sa kord pööningul kuusejalga otsides komistad kogemata sellesama tolmunud kasti otsa, siis istud sinnasamasse maha ja avad oma vanad tunded. Leiad, et jõulukaardid on ajaga muutunud lugematuteks ja samal õhtul põletad need kaminas toasoojaks. Väiksena alati une toonud roosa jänku...sa embad seda tugevasti, sest ta on sulle endiselt armas, aga annad selle oma tütrele, et ka tema võiks sellest rõõmu tunda. Avad raamatud, mida sa varem ei mõistnud, mis olid liiga rasked, ja lased nende sõnumil endasse kanduda. Sa mõistad ja oled õnnelik, et neist ei loobunud. Need leiavad koha su lemmikraamatute kõrval. Ja vanaema vanad pärlid. Sa imestad, kuidas said need üldse pööningule lükata. Sa paned need kaela ja tunned tänulikkust, et keegi on sulle nii palju andnud. Suur tähendus nii väikeses asjad. Alles siis sa mõistad.

Vahel on hea oma tunded kasti pista ja kuhugile ära lükata. Samas peab olema ettevaatlik, et neid sinna liiga kauaks ei jäta.

Ma jään korraks seisma

Ma jään korraks seisma
ja see on peaaegu väär.
Ma tahaks, et miski, mida teeme praegu
jõuaks igaviku kohtuniku ette.
Rahmeldavad, enese ette soovivad
naerunäoga tülinorijad
möödalennul.
Ma jään korraks seisma,
aga karussell maailmalõpuirvetega
ei jää, sina pardal.
Nii palju on valesti, et ei tea,
kust peale hakata.
Lõbustuspark, luna park
õuduste maja, kuradiratas.
-Koju jalutades mõtlen
ihad vaikseks uned tummaks.

-Paavo Piik

Lase lahti

Nad ju räägivad, et meid rõõmustab, kui me näeme õnne nende inimeste hinges, kellest me hoolime. Jah, see on alati ilus äratundmine. Ometi, vahel teeb see kurvaks. Kurvaks teeb see siis, kui sa tajud, sa ise polnud selle inimese õnnega üldse seotud. Sa oled selle inimese õnnest kaugel, sellel ei ole sinu puudutust. Kurb on see siis, kui sinu hoolimine võtab armastuse mõõtmed, suured ja hoomamatud. Kurb on see siis, kui sa tunned, et su hoolimine ei muuda mitte midagi.
Sealt tulevadki emade muretsevad hinged, laste veekalkvel silmad ja üksikute armastajate kurblikud südamepõhjad.

Lase lahti.
Lase lahti.
Lase lahti.

Ma olen vesi. Kui ma olen tugev, siis võin ma olla kirkaim jää ning minult peegeldub päikese soojus. Vahel liuglen täiusliku helbena taevast alla läbi imelise elu. Ent vahel kukun ma puruks, nagu purikas räästa küljest. Väikesteks tükkideks. Seal ma siis sulan, kõik mu killud saavad veeks. Imendun kõigesse ümbritsevasse. Sa ei näe mind. Sa ei tunne mind. Ma olen kõikjal laiali. Natukene sinus ja natuken ka temas, kõige rohkem tühjas teadmatuses, ning mitte iseendas. Kuid kui tuleb õige aeg, siis ma saan jälle iseendaga üheks ning liuglen taevast parimana, mis ma olla saan.
Kord ma kukun, et jõuda põhja ja kord ma kukun, et tõusta taeva.

Ma loen neid sõnu, mida inimesed minust kirjutavad ja ma tunnen häbi, sest mulle tundub, et ma olen neid kõiki petnud. Mulle tundub, et nad arvavad minust liiga hästi. Ma ei ole nii hea inimene. Või olen ma tõesti selline, nagu inimesed räägivad? Olen ma tänamatu, kui ma nii tunnene?
Vahel on nii raske uskuda endast midagi head.

Ma tunnen, et ma olen tobe.

Täiuslik ebatäius

Ära ihalda perfektset maailma, sest seal on kõige täiuslikum ebatäius.

(romantika)

me ei pea
vaatama koos
tähti või kuud
ja neid hiljem
alla tooma

ma tooks sulle
nad kõik
aga sina ei taha
ja mina ei jõua

me ei pea
jooma veini
päikeseloojangu ajal
ega kõndima koos
vastu lumesajule
suud lund täis

me ei pea
vaatama armunud
näoga mereranda
me ei pea minema
öösel ujuma
kurat
mitte isegi päeval

me ei pea
küünlavalgel õhtustama
ja muretsema kõik see aeg
ega laud tuld ei võta

me ei pea
minema koos magama
ärkama samal ajal
unisena üksteise kaisus
kuigi nii oleks hea

me võiks
olla koos

-Siim Kera


Siimu luulekogu "me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks" on mu selle aasa parim ost! Mulle meeldib tema eluirooniaga pikitud luule. See on ilus ja ajab mind naerma.
Tean, et antud näite "(romantika)" näol ei ole tegu just kõige iroonilisema vaimuüllitisega, aga see on see luuletus, mis minust väga hästi kõneleb.

***

Mõnel õhtul tahaks ma nii väga heita kellegi kaitsevallidena kindlate käte vahele ja uinuda nagu kassipoeg - lüüa nurru ja näha und värvilistest lõngakeradest koorejõgede vahel. Ma tahaks, et hommikul ärgates puutuks mu sõrmed kellegi kindla ihu vastu.
Praegu on mu voodi liiga suur. Hommikuti selles ärgates ja end igas ilmakaares sirutades, ei tule vastu mitte midagi. Üleval, all, paremal, vasakul - kõik on tühi, midagi ei ole. Vahel tunnen end seal nii üksikuna. Seal on ruumi kahele hingele.
Tegelikult ma ei oska kaisus magada. Väiksena tähendas kaisus magamine minu jaoks seda, et ma ärkasin öösel ja läksin oma vanemate magamistuppa ning küsisin sosinal: "Kas ma võin teie kaissu magama tulla?". Ma sain alati jaatava vastuse, ent mitte kunagi ei võtnud esimesel korral oma patja kaasa. Alati jooksin sellele veel teise tuppa järele. Mõnes mõttes on selline komme minus siiani. Kuigi ma tean, et ma tohin midagi teha, siis ma ikka küsin üle. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...Ma tegelikult ei tea, kas ma oskan kaisus magada. Viimane kord kui ma seda üsna vastu tahtmist tegin, ei olnud selles minu jaoks midagi meeldivat. Samas ma usun, et kui inimene on õige, siis tuleb ka kaisus magamine loomulikult. Nagu rääkis Tätte oma esimesest suudlusest ja sellest kui tuli see õige, kuidas siis kõik loomulikult ja pingutamata tuli. Õiged asjad tulevadki loomulikult.

Ma ei saa olla sinu kaisus, aga mõte sinust on hellalt mu embuses.

Pühalikult lausutud vanne

Ma ei taha Sind armastada kui ilusat silmapaari või kaunilt trimmitud kõhtu. Ma ei taha Sind armastada nagu lemmikut sokipaari või Kalevi šokolaadi. Ma ei taha Sind armastada nagu asja, millel on täiuslik vorm ja sisu. Ma ei taha... Ma tahan Sind Armastada, sest mu süda ütleb nii. Ma armastan Sind, sest Sinu armastamine minust parema inimese loob.

Kas kahtled Sa mu siiras armus? Nüüd pühi peast need kurjad mõtted, mis Sind minust kaugemale viivad. Mu arm on puhas ja kingitud vaid Sulle. See ei ole kerglaselt antud lubadus, vaid pühalikult lausutud vanne. Minu armastus ei ole jahtunud, see ei ole molekulideks lagunenud. Vaid Sinus saab see lahusutuda ja Sinuga üheks saada, kui meie kehad ja hinged kokku saavad. Me kohtume teineteises ja ma annan Sulle armastust, mida teistele ei malda mainidagi. Ma õnnistan Sind oma armastusega ja Sina vaid luba end armastada.

Armastan.

Sõnad laulus

Ma olen sõnad, Sina oled viis ja meist võib saada laul.
Kas kujutled Sa praegu ennast laulus?
Vaid vaevu aiman, kuidas Sinu hing ja ihu
on täis mu alles kujunevat elu.
Sa minu elu eneses tood mulle
nii nagu sõnadesse tulev viis toob enesega laulu.
Võibolla sõnad aimasid, et nendest
võib saada midagi, mis tõuseb maiselt pinnalt,
kuid milles ometi on nõnda palju taevast.

-Ingvar Luhaäär

Kimu

19. 11. 2009 19:50

Mulle tundub, et sel päeval ja sel kellaajal kisun ma end vabatahtlikult kõigi ees alasti.

Anarhia

See, et me oleme sõbrad, ei tähenda, et me peame ühte moodi mõtlema. See, et me elame koos, ei tähenda, et me kõike ühtemöödi peame tegema. See, et ma olen sinu ihust sündinud, ei tähenda, et ma pean omaks võtam sinu tõed. See, et see on raamatus kirjas, ei tähenda, et see on tõde. See, et seda karjub enamus, ei tähenda, et see on kuld. See, et seda ütleb eakas inimene, ei tähenda, et see on ainus reaalsus. See, et seda lausub lapsesuu, ei tähenda, et see oleks väär. Keegi meist ei ole Jumal. Samas oleme me kõik Jumalad.

See võib ju kõlada isekalt, aga mina ei usu seda. See, et kahel inimesel on erinevad arvamused, ei tähenda, et asjad ei võiks funktsioneerida. Koos tegutsedes tuleb eemale astuda oma isiklikust minast ja töötada ühise hüve nimel, ning see ei tähenda, et sa oma arvamusest loobud. Kompromiss on võtmesõna. Kui sa seisad vaid enda hüvede eest, siis tee kõik ise ja ära kobise ülejäänute kallal, sest nemad ei ole osa sinu edust. Vastandid täiendavad teineteist. Seal peitub progress.

Seepärast mulle ei loe palju sul raha on või kus sa elad, milline sa välja näed või kuidas elad, kõnnid, kõneled. Inimene on sellest materiaalsusest eemalseisev. Jah, ühiskonnal on hea meid nende asjade järgi mõõta ja kaaluda, sest nii on tal kergem funktsioneerida ja meid juhtida.

Me oleme mass. Kuid milleks olla hall mass, kui me saaks olla värviline mass? Hall on riigile kergem, kuid värviline on elule ilusam. Raske ei ole alati halb.

Selline ongi minu anarhia. Elada ausalt ja avalikult.

Õnnetunnid

Ma leppisin täna iseendaga ära. Täna ma sain aru, et pole vaja võidelda ja pole vaja olla keegi teine.
Ma tean, et ma piitsutan end pidevalt oma vallalisuse pärast. Ja tõesti, vahel on seda raske taluda, sest ümbritsev maailma üritab sulle pidevalt väita, et see on ebanormaalne. Aga nüüd ma tean, et selles pole midagi ebanormaalset. See ei ole anomaalia, kuigi paljud seda selleks peavada. Ma tean, et pole vaja olla see, kes sa tegelikult pole. Ma võiksin ka minna ja end kleepida mingite ettejuhtuvate meeste külge, sest osade meelest see ongi õige viis käituda ja leida see, keda otsinud oled, aga see pole mina. Ma ei tunne mingit vajadust minna ja kulutada ennast ja oma tundeid lihtsalt kenadele noormeestele. Nemad ei vääri seda, mina ei vääri seda. Ma siiralt usun, et kord saabub tund, mil ma kohtun oma hinge teise poolega. Me tunneme teineteist ära ja saame üheks. Ehk me juba praegu tunnemegi tunneme teineteist, kuid meie põhjendamatute ihade möirged hajutavad südame sügavamaid sosinaid. Kord saabub hetk, mil südame hääl saab kõlada kauneima meloodiana. Kord me mõistame, mis on tõeliselt oluline. Pole vaja otsida, midagi sundida, üritada midagi paremaks teha. Kõik tuleb omal ajal, siis kui hinged on valmis. Siis kui süda juhib su elu. Siis kui sa lased armastusel enda peale valgusena langeda.
Ma lihtsalt olen ja hingan ja annan. Ma luban olla endal mina ise, ma ei lase ühiskonnal end vormi suruda. Ma lihtsalt armastan ennast. Mul pole vaja end teiste soovide järgi vormida ja teha nägu, et miski mulle meeldib, kuigi tegelikult ei meeldi. See võib ju teistele haiget teha, kuid lõppude lõpuks on see ikkagi täiesti triviaalne. Inimsuhete võlu seisnebki suuresti selles, et me suudame kõigest hoolimata jääda iseendaks. Me ei lase end mõjutada, teiste soovidele allutada, kui see pole meie endi sügavaim tahe. Me oleme ja hingame oma puhtas loomuses. Nii saabki maailma üheks.
Ma usun armastust. Suurt ja puhast. Ma usun ja selles usus ma elan.

Vabadus. On ikka?

Mõtlesin vabadusele. Mõtlesin sellele, kuidas minuealised ja veel nooremad inimesed laulavad uhkelt käsi südamel "Eestlane olen ja eestlaseks jään, vabalt vaarisa moodi...", aga samas ise ei tea, mis see vabadus ongi. Ma ise laulan ka nii. Ma arvan, et ma tean, mis on vabadus, et ma olengi praegu vaba, aga tegelikult on mul võimatu midagi sellist väita. Ma ei ole olnud vangis, minu vabadusi pole kuidagi vägivaldselt piiratud. Mul on vaid need jutud, mida vanemad inimesed on rääkinud, need trükitud read raamatutes, mis kõnelevad suurest ahistusest. Ma ei saa defineerida vabadust, kui ma pole kunagi olnud sellest ilma. Praegu ma lihtsalt olen ja ma ei tea, kas öelda selle kohta vabadus või midagi muud. See kõik on lihtsalt minu keskkond ja praegusel hetkel on see lihtsalt mul seljas nagu riided. Need sobivad, ei kisu ega ole suured. Ma sobitun. Kuid see pole vabadus. Ma ei saa seda öelda.

Mis on vabadus?

Undress me now

Mmmm, Morcheeba, nende muusika on jumalik ja see video on ka jumalik! See on üks väheseid muusikavideosid, mis mulle tõeliselt meeldib!

Ma tean, et minu sõnad on mõeldud sulle, kuid kas sinu sõnad on mõeldud mulle?

Täna

Hommikul tegi esimese asjana päike mu põskedele pai. Täna on ametlikult selle sügise kõige ilusam ilm. :)

Ójee

Sind on ootamas ilmselt kõige lihtsam eksam kõigi eksamite ajaloos. Sul on lubatud konspekti kasutada ja märkmeid teha. Sulle antakse kaheksa kordamisküsimust ja eksamil esitatakse sulle neist üks. Kui suur on tõenäosus, et sa saad neist kaheksast küsimusest just selle, mille kohta sul praktiliselt puudub konspekt?!? Fucking suur tõenäosus! Ei, aga pole hullu, kui kuidagi ei saa siis, kuidagi ikka saab! XD

See on taas üks koht, kus saab öelda "Kõik või mitte midagi". Kui üldse tasub pingutada, siis nii, et ikka pingutad naba paigast ära, sest kui sa kusagil viilid, siis eksamil tuleb tõenäosus ja hakkab kaunilt planeeritud hindeid peajagu lühemaks viilima.

arghhh.....

Õnneks unenägu oli täna öösel lõbus. Teate neid värvilisi sõõrikukujuga hommikusöögihelbeid, mis tavaliselt filmides ja sarjades peaosas on? Ma nägin unenäos, et ma ujusin basseinis, kus oli piim ja minu pea suurused hommikusöögihelbed. Ma pidasin koos ühe megabeebi ja mingi noormehega (järjekordselt mingid tundmatud näod) võistlust, kes jõuab piima sukeldudes kõige kiiremini ära süüa kolm hommikusöögihelvest. Ja pärast seda me läksime läbi mingite pikkade kordioride ja dušikabiinide laatsaretti. Iseensest oli vaatepilt väga sünge ja räpane, nagu oleks väljas sõda käinud, aga kõik olid väga õnnelikud.
Ma isegi tundsin unes selle söögi maitset...

Ekstaas

Hommikul ärgates ma veel mõtlesin, et tulen siia ja kiidan ennast, et kui tubli ma olen viimastel päevadel olnud. Paraku praeguseks pärastlõunaks on mu entusiasm pea kadunud. See lihtsalt kukkus mu käest maha ja läks katki. Ma ilmselt liig agaralt püüdsin seda hoida. Tegelikult ma tahan olla tubli, mulle meeldib olla tubli, aga vahel lihtsalt ei viitsi.

Sügis võiks oma tuju muuta.

On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd julgeks minna! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.

- Betti Alver

Ja mõtestatud read annavad mulle taas hoogu...

PS! Pingutasin üle pika aja. VAATA! või siis ära vaata.

Tühine voolab mööda, halb või hea

Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt - viivukeses olevikus,
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.

Üks hetks kestab nii kaua, nii kaua
et mõista ei jõua midagi, tajuda -
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse sees. Kui päris.

Tühine voolab mööda, halb ja hea,
ja ühtäkki läbistab üks äratundmine
sisikonna ja mõtte, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
täis ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.

- Mihkel Kaevats

Mulle meeldib meie noor luule. Ja mulle meeldib käia isaga raamatupoes, sest talle meeldib ka raamatuid osta, isegi siis, kui ta neid mulle ostab.

Millest kassid mõtlevad?

Mu kass armastab vannitoas magada. Üsna sageli juhtub seda, et kui astun vannituppa, siis leian sealt eest oma kassi. Vahel ta lihtsalt istub silmad kinni ja tukub. Vahel magab suure mõnuga, kõik käpakesed eri ilmakaarte poole välja sirutatud. Mõnikord vannitoas toimetades jään teda vaatama ja heldin iga kord üha uuesti ja uuesti. Ta vahetab nii armsalt unepoose ja ohkab siis sügavalt ning mõnuga. Või see, kuidas ta end nii põhjalikult sirutab. Neil hetkel lendab mu nunnumeeter lakke ja ma saan jälle aru, miks ma teda nii väga armastan.
Teda tänagi vannitoast eest leides hakkasin mõtlema, et millest kassid küll mõtlevad. Kui mina astun vannituppa ja leian ta sealt eest, siis ma alati tunnen viivuks mingit ebamäärast kohmetust. Vannituba, nagu magamistubagi, on koht kus eeldatakse teatavat privaatsust. Kuid kas kass saab aru sellest, mis ma seal vannitoas teen? Kas ta tunneb häbi? Kas ta räägib sellest õues mõnele teisele kassile? No, isegi kui ta saab aru, siis välja küll ei paista, et see teda häiriks. Kuid mida ta siiski mõtleb? Kas ta üldse mõtleb?
Vahel, kui meil on külalised ja ma juhtun oma kassi vaatama, siis tema näoilme karjub konkreetselt "JOBUD! Te kõik olete JOBUD!". Ja üleüldiselt on tal enamus ajast väga tülpinud nägu peas. Kuigi neil hetkedel, mil ta meie koeraga mürab, ei ole tema tõsidusest vähimatki märki. Kõrgest east hoolimata armastab ta mängida. Kuid jällegi, mida ta tegelikult mõtleb?

Tänu oma kassile märkasin, et kõik olendid on magamise ajal kõige ausamad. Hommikuti ärgates tõmbame selga nähtamatu kaitserüü ja oleme pidevalt valvel, et miski meie ebatäiust ei reedaks. Aga magamise ajal, siis me teeme kõige veidramaid hääli, võtame poose, mida ärkveoleku ajal peame häbiväärseks, kõik meis on piirideta. Kõige ausamad hetked meist, meie unenäod, saavad reaalsuseks just magamise ajal. Mu kass on samasugune - ärgates manab ette oma kurja näo ja teatab kõigile, et teda ei huvita, aga magades tuleb nähtavale tema puhtaim siirus. Ma ise olen ka selline. Me kõik oleme sellised.
Nüüd ma isegi mõistan, miks osad inimesed tahavad teisi magades vaadata. Nad tahavad näha siirust.

Ma ei tea, mida kassid mõtlevad, kuid neil on meile nii palju rääkida.

Unemaraton 2

Hihihiii ja hahahaaa, ma nägin jälle posu unenägusid.

Tuleb välja, et mul on mingi teema nende avalike WC'ga, sest ma nägin jälle üht veidrat versiooni unes. See oli minig suure muuseumi WC. Asi, mida nad seal majas ehitada polnud osanud, oli valgustus, et pidevalt oli hämar ja ma ei näinud eriti. WC oli väga võimas, seal oli sadu kabiine ja need moodustasin labürindi. Valik oli väga suur, ma võisin valida meeste-, naiste-, vanameeste-, vanamemmede-, rasedate- ja invaliidivetsu vahel. Mina igatahes tormasin ühest suvalisest uksest sisse ja avastasin end lõputust abiinide rägastikust. Kõik oli väga peen - tumedast puidust ja kullast kaunistustega. Ning ootepingid olid ka WC's.
WC'st rändasin ma kuhugi välismaale. Mind võõrustati mingis usklike peres, kus oli kord, et kui kell saab 22.00, siis alla korrusele jooma enam minna ei tohi. Ma ei olnud ainuke, keda seal võõrustati. Oli veel üks neiu, keda ma ei tunne, aga ta oli seal. Vahepeal arvasin, et ta on peretütar, aga ta ei tundunud seda üldse. Igatahes nägi ta väga kuum välja, niiet, damn! Ja siis oli seal veel Kristjan (jap, sina), kes oli mingitel veidratel põhjustel ülekaaluliseks muutunud. Ta kandis selliseid roosasid prille, nagu John Lennon kandis. See oli naljakas vaatepilt - pikk, paks ja roosad prillid. Ma naersin isegi unenäos. Kristjan ja see neiu, keda ma ei suutnud tuvastada, nemad üritasid alla jooma minna, aga ei saanud, neid saadeti ülesse tagasi, sest pereisa tuli trepil vastu. Oi, neid kurbi nägusid ma ei unusta. Mina surfasin netis samal ajal ja nägin oma toa avatud uksest täpselt trepihalli.
Ja siis ma olin järsku Punases Selveris. Olin isaga koos ostoksil. Käisime poes ära ja siis jäime parklasse ootama mu ühte kursavenda (ma olen tegelikult temaga vaid elementaarseid viisakusi vahetanud), kes mulle külla pidi tulema. Hetkeks ma mõtlesin, et sõidaks ära, et ei oota, aga siis juba keeras Selveri parklasse Saarema buss. Ja et mitte minna ümber auto, siis ma istusin tahaistmesel, ronisin sealt esiistmele ja läksin juhi uksest välja. Ja siis ma nägin neid - oma kursavenda, kes kandis riideid pea peal, tema isa (ilmselt) ja mingit täiesti võõrast meest, kes nägi välja, nagu ta oleks meesmodell ja mängiks mõnes inglise indie bändis. Igatahes, see isa hüüdis mulle juba kaugelt: "Oh, armuline preili". Siis ma mõtlesin, et kurat, mul pole neid kuhugile magama panna.
Ja siis ma muutusin Frodoks. Ja algas mu vahvaim unenägu. See oli väga halb paroodia filmidele "Saag" ja "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter". Igatahes, minul oli mingi missioon käsil ja minu saatjaks oli bänd Epica basskitarrist Yves Hunts. Igatahes, me jooksime kusagil katakombides ja siis mingisse torni. Meid ajas taga mingi kole mees, kes oli mingi Harry Potteri tegelane. Igatahes, tal oli räme relv või masin, mida võiks kohata filmis "Saag". Ma astusin temaga võitlusse ja siis see masin oli meie vahel ja mina (Frodo) hakkasin karjuma, sest ma olin veendunud, et see masin lõikas mul pea otsast ära, aga siis ma sain aru, et hoopiski mu vastasel tuli pea ära, sest relv oli kogemata valetpidi tal käes. Aga see ei olnud selline rõve suremine, vaid väga koomiline. See pea siis sattus paanikasse ja kukkus maha, ning sellele kasvasid pisikesed jalad alla. See jooksis seal ruumis ringi ja ma leidsin, et võiks sellega nagu palliga mängida. Ma siis hakkasingi seda vastu seina taguma ja see pea muutus roheliseks. Haiget ta ei saanud, aga ta nuttis nii lohutamatult, sest ta kaotas oma keha. Siis Yves ütles mulle, et me peame minema, et meil on vaja missioon lõpule viia ja siis ma veel ütlesin "Haha, sucker!" ja siis me lahkusime tornist ja mina ärkasin.

Nende, niigi veidrate, unenägude juures on huvitav see, et nendesse on hakanud ilmuma inimesed, kes on täiesti uued näod mu jaoks, aga oma unenägudes ma tunnen neid. Ja ma ei räägi sellest, et ma mõne kuulsusega unes koos cillin, vaid sellest, et on inimesed, kellest ma pole elusees midagi varem kuulnud, veel vähem näinud. Mida see tähendada võiks?

Salajased sosinad

Mu peakeses tekkis paar päeva tagasi väga kuum fantaasia, aga kui ma üritasin seda siia kirja panna, siis avastasin end olukorrast, kus ma ei suutnud leida õigeid sõnu. Kõik sõnad tundusid kuidagi liiga imalad(mul on liiga tugevad mõjutused neist sadadest (ilmselge liialdus) erootilistest raamatutest, mida ma lugenud olen) või siis liiga tavalised (eesti keel lihtsalt on vaene). Ja samas ma ei suutnud seda robustselt kirjutada, kuigi samas, äkki see olekski just kõige ägedam?...Mhh, ei ma ei hakka seda kujutlust suvaliste sõnadega ära rikkuma. Igal juhul on see mu peas sada korda võimsam kui trükisõnas. Niiet, "hoian kõik endale, hoian kõik endale ja pole sul tarvis teada, mida ma teen..." :P Muhaha, ma tean, et te tegelikult tahate teada, aga vot ei räägi!

Ja me võime elada ükstaskõik millises linnas, aga me tunneme end vaid sellisel juhul seal koduselt, kui me sõbrad on ka seal. ;)

Ma juba olin valmis sõnavasaraga hävitama seda kõike, mida ma tunnen. Seda kõike, mida ma kartlikult oma südames hoian. Kuid siis sa tulid ja laususid oma lihtsaid sõnu ning ma ei suutnud teha seda, milleks ma nii pikalt hoogu võtsin. Ma lihtsalt kardan seda, mis sellest laamendamisest tulla võib. Nii hea kui halb, ma kardan mõlemat, sest ma ei tea, kas ma suudaks kummagagi toime tulla. Aga praegu on hea, ma praegu lepin sellega, mis on, sest kaugelt on hea armastada. Ja ma hoian seda tunnet õrnalt, sest ma ei taha, et see katki läheks. Unistan. Unistan. Unistan. Ja loodan ka. Armastan.

Hea!

Sour Times

Mmm, mulle meeldib Portishead'i läbinisti kurb muusika. Ja mulle meeldib nii väga kitarr selles loos. Ja üldiselt meenutab nende muusika mulle vampiire. Mmmmõnus!

Thinking about You

But here I am lookin' for signs to lead me

You hold my hand but do you really need me?

I guess it's time for me to let you go

But I'll be thinkin' about you

I'll be thinkin' about you

Endast

Mhh, eile öösel küsis üks väike 3-aastane tüdrukutirts, et kas ma olen poiss või tüdruk. See küsimus tekitas minus väga erinevadi emotsioone. Ühest küljest oli see armas, sest lapsed ikka küsivad erinevadi geniaalseid asju ja see ajas mind naerma. Teisest küljest hakkasin ma mõtlema, et milline ma siis välja näen. Siis üritasin nuputada, et mille järgi see türkud ütleb kes on poiss ja kes on tüdruk. Tema meelest on ilmselt pikad juuksed ja rinnad üks põhilisemaid kriteeriume, ning ma usun, et ka teatav ilumõõde toimis tal ka. Teda ilmselt ajas segadusse see, et mul on lühikesed juuksed ja ma räägin parajalt käheda madala häälega ja sel hilisel öötunnil ei näinud ma tõesti kõige parem välja, aga mul on rinnad, kuigi mu riietus jättis võimaluse ka selles kahelda. Igatahes, kui ma ütlesin, et ma olen tüdruk, siis ta pööras otsa ringi ja läks lihtsalt minema. :D See situatsioon viis mind mu ammuse küsimuse juurde tagasi, et mis ikkagist teeb mehest mehe ja naisest naise...

Vahel ma soovin, et mul ei oleks üldse keha, et minus ei oleks midagi materiaalset. Mõtlesin ja leidsin, et nii paljud inimesed defineerivad mind mu rindade kaudu. Jah, mul on ilusad rinnad, ma ei saa seda mitte kuidagi eitaga. Ma ei suuda sõnadega ära seletada kui väga ma seda vihkan. Ma lihtsalt ei tule toime sellega. Tekib tunne, nagu mina oleksingi rinnad ja ei midagi muud.

Vahel ma nii väga vihkan seda mateeriat meie ümber. Südame ajab pahaks. Tegelt!

Aga Jääääre album "Pojaga restoranis" rahustab mu jälle maha. ;)

Mängin sulle muusikat

See on marucill lugu! I love it! See on täpselt selline lugu, mida ma kujutan ette, et võiks mängida EHI peol. Sinna ee sobiks lihtsalt valatult. Ja EHI peod...need on midagi ägedat! Hoopis teine maailm ja mulle nii meeldib seal. Ma olen alati tahtnud olla pidudel, kus on hästi palju rahvast, kus sa oled kõigile nagu ammune tuttav, kus ei ole mingeid klassipiire. Muah, see neljapäevane pidu oli üliäge. See toimus peale selle ägedas kohas, nimelt EAST galeriis ja enam paremat kohta peo jaoks ei saaks olla. Natukene laokil, hästi lihtne ja hämar. :D Ja ma ei saa, meie ülikooli rektor on ikka üks muhe vana! Ta mängis EHI peol ka plaate ja veel mängisid neid ka Marek ja Tõnis (kui keegi ei tea, siis need on mu õppejõud, keda mulle meeldib nimetada eesnimepidi). Kergelt utoopiline on koos oma õppejõududega pidu panna, aga neil on väga äge muusikamaitse! Ja tundub, et Tõnis ja Marek on väga visad mehed, sest nemad pidutsesid kella poole viieni hommikul (huvitav, mida arvavad sellest nende abikaasad, et nad koos tudengitega peol on? :P) ja nad ei olnud üldse kained, aga täna kultuuriajaloo loengus oli Marek väga reibas ja isegi kiitis meid, et me nii suures hulgas olime suutnud siiski loengusse jõuda! :D EHI'kad on tugevad! :D Oi, kui selliseid pidusid veel tuleb, siis ma ei tahagi, et ülikool läbi saaks...kunagi. :D Mina igatahes ootan uut pidu!

Jaaaaa, minu tiim võitis orienteerumise! Fuck Yeah! Sain selle käigus kurikuulsa millimallika ära joodud. :D Päris hea oli! Uku ja Jaanus (vist!) olid väga head tiimikaaslased, sest nad teadsin nii palju ulmest! :D Aii, nii äge! Zoltanid ruulivad (see oli meie tiimi nimi)!

Weeeeeiiieeeee, I'm so fucking happy! :D

Piirid

Mõtlesin sellele, kuidas inimesed pidevalt ütlevad, et nad ei saa. Kuidas ma ise ka pidevalt ütlen, et ma ei saa. Ja jõudsin järeldusele, et ainsad piirid, mis meie jaoks eksisteerivad, on need, mis me ise endi jaoks loome.

Sa ei tea, kes sa oled minu jaoks

Kui kaugelt vaatan sind

Täna päev on väga hele,

Sest su käsi kogemata puutus mind

Kui selge olla võib üks mälestus

Mis sest et sekundeid ja aastaid läeb

Veel ilusam on minu sees üks pilt

Veel ilusam on minu sees üks pilt

Ma ei saa kellelegi öelda seda,

Mis kord ütlemata jäi sinule,

Kes sa juba hoopis kaugeid mulle võõraid radu käid

Kui selge olla võib üks mälestus

Mis sest et sekundeid ja aastaid läeb

Veel ilusam on minu sees üks pilt

Veel ilusam on minu sees üks pilt

Jäääär - Sa ei tea

Muusika

Well, haudihoo, ma nägin täna seda Kristian Ilumäed bussis, keda ma öösel unes nägin. :P

Mind tuleks keelata minna muusika- või raamatupoodi, sest ma ostaks iga teise asja ära. Täna, suurest tüdimusest, tõesti tüdimusest, sest kohustuslikul kirjandusel on alati mingi omamoodi oreool, mis teeb selle omandamise nii raskeks. Igatahes, väheke viilides, nillisin Laseringi kodulehel ringi ja uurisin, mis on saadaval ja mis mitte. Nüüd on mul päris korralik nimekiri plaate, mida ma endale tahan. Tegelikult olen ma neid kõiki alati tahtnud, aga nüüd ma koondasin oma soovid üheks.

Bonzo "Settimine"
Raadio Maria "Siin Tallinn"
Mari Kalkun "Üü tulõk"
Kognito "Muutuv"
Kosmikud "Pulmad ja matused", "Ainus, mis jääb, on BEAT", "Kuidas tuli pimedus", "Ei roosid"
Vägilased "Ema õpetus", "Väga ilusad"
Hedvig Hanson "Kohtumistund", "Nii õrn on öö", "Tule mu juurde"
Vaiko Eplik "1", "2: aastaajad", "3: kosmoseodüsseia", "Neljas"
Jäääär "Pojaga restoranis", "Väikesed raamatud", "Oota", "Jää-Hääl", "Parimad"
Jaan Tätte "Minemine", "Olemine"
JääBoiler "Nii ongi"

Need on siis need, mis on saadaval ja ma tahan. Paraku on kuus plaati, mida pole saadaval. Vähemasti kõikvõimas Internet väidab nii.

Ja siis ma tahaks veel kõiki Norah Jones'i plaate.

Jap, originaale.

Täna ostsin endale Liisi Koiksoni albumi "Väikeste asjade võlu". Hea, väga hea. Ehk oleksin võinud selle ostmisega väheke viivitada, sest üleeile ostsin endale Jaan Söödi plaadi "Iseendale", ning see on ka nii mõnus, et nüüd on mul raske otsustada, kumba kuulata. Samas on hea, et ära ostsin, sest mine sa tea, ehk ma oleks oma raha selleks teadmata tulevikuajaks juba ära söönud.

???

Tegelikult ma ei saa aeg-ajalt üldse aru, kes või mis ma olen. Ühel päeval ma tunnen, et minu sees on protest, et ma tahan võidelda. Ma olen sarkastiline ja terav, võiks öelda, et isegi sünge. Minu sees süttib see seletamatu mäss millegi...ma ei teagi mille vastu. Samas teisel päeval tunnen ma end nii armununa. Nii särava ja rahulikuna. Ma oleks valmis kõigest loobuma, et teisi naeratamas näha. Ja ma ei saa aru, kus nende kahe äärmuse vahel asun "mina". Need kaks poolust kuidagi ei sobi kokku, need kraabivad üksteise vastas. Kas see on nii, et kui ma enam ei jaksa loota ja armastada, siis muutun mässumeelseks? Või on see nii, et ma olengi loomult mässav ja ma peakski oma ideaalide nimel võitlema ning mu rahumeelsus on vaid kate, et varjata hirmu suure maailma ees? Kas ma peaks võitlema, et jõuda oma tõelise armastuseni? Kas kõik, mis ma vajan, on mul juba olemas, ning polegi põhjust võidelda? Kuidas teada, milline on see õige olemise viis? Kas mu süda räägib seda mulle? Kas ma tõesti saan korraga olla mõlemat? Kes ma olen?

Vahel tundub, et ainus kindel, asi, mida ma endast tean, on see, et mu nimi on Maarja. Samas on ka see täiesti juhuslik, sest polnud palju puudu, et minust oleks saanud hoopiski Madli. Kuid Madlit minust ei saanud, sest vanaemal oli sel ajal lehm, kelle nimi oli Madli...Kas see oli saatus?

Ma olen naine. Kas ikka olen? Mis teeb mehest mehe ja naisest naise?

Mis teeb meist selle, kes me oleme? Kas me sünnime maailma nii, et meil kõigil on kaasas oma sügavam loomus, mida ei saa valida ja mille me peame enda seest ülesse leidma? Või oleme me lihtsalt ühed olendid, kes masinlikult õpivad seda, mida elul meile õpetada on? Kas igal inimesel üldse on midagi loomuomast? Kas me ise või elu loob meid?

Nägin unes, et olin Solarise keskuses (pole sinna veel jõudnud, tegelikult, nüüd siis vaid unes). Kõik teed viisid seal vaid ülesse poole. Eskalaatorid viisid vaid ülesse ja mitte alla. Liftid sõitsid ka vaid taeva poole. Sirli isa oli dirigent. Ma olin saate "Kassiir" võtetel, aga mulle tehti vaid haledalt tünga. Ühel hetkel ma veeresin lumes, mis ei sulanud, aga oli soe. Andrus pildistas mind ja ma olin veendunud, et ta tegeleb fotograafiaga. Siis oli seal veel Kristian Ilumäe ja me olime nagu vanad tuttavad (olen temaga vaid korra kohtunud, tegelikus maailmas) ning siis oli seal veel keegi Indrek, kes tundus olevat ka mu vana tuttav (seda tüüpi ma pole ma kunagi varem näinud). Me kõndisin läbi ruumide. Uksed viisid kõik kuhugile, aga nad ei viinud mind vabadusse. Ma olin pressikonverentsil ja kinosaalis, pisikeses liftis (nagu Lasnamäe majades on, see, kuhu neli inimest mahub) koos kümne mehega, kes ei olnud saledad, aga ruumi oli lahedalt. Ja see maja oli nii inimtühi, kuigi ruumid olid inimesi täis.
Kuradi veider uni.

Mida unenäod meile räägivad?

Ma armastan, aga ma ei saa aru, mida.

Mmm, Jaan Sööt oma uue albumiga "Iseendale" on praegu parim, mida kuulata saab. :)

The Pretender

"What if I say I'm not like the others?

What if I say I'm not just another one of your plays?

You're the pretender

What if I say I'll never surrender?"

"Ma usun neid ridu kirjutades üsna kindlasti, et armastasin teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just teie olete see, keda ma armastan." (Jah, selline see tunne on.)

"Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured, kõige suuremad." (Tõsi, mis tõsi.)

"Armastus on ainuke asi, mille pärast maksab joosta. Aga seda mõistame alles siis, kui meid enam keegi ei armasta ja kui pole enam kedagi, kes tahaks, et meie teda armastaks." (Jap, see on ilmselt tõesti ainus asi, mille pärast minagi jookseks. Tõesti, JOOKSEKS.)

Tammsaare on minu sõber.

Juurdekasv

Karl-Markus Treumuth - meie uus pesamuna!

Täna varahommikul, kell 5.07, sai minust kuuendat korda tädi. Jee, minu esimene õepoeg! :)

Ma tean, et ma armastan.
Kuid vahel ma ei mõista, kas ma armastan unistust või Sind...

"The only kiss, I ever miss, I shared with you..."

Mu kodu lähedal põles üks elumaja maha. See nukker vaatepilt, mis mulle täna avanes, pani mu südame verd tilkuma. Nii vähe on vaja, et lõhkuda kõik see, mille me suure vaeva ja ajaga loome. Ainult natukene halba õnne.

Kust me võtame jõu, et uuesti alustada?

Sajab

Täna sajab nii lõputult, pikalt ja otsata.

"Miks nii raske Sulle on öelda, et...

öelda, et Sinust ma hoolin."

Jei

Mu unenäod lähevad aina veidramaks...

Täna nägin unes, et meil käis vanade klassikaaslastega Selveris võistlus. Meid jagati kolme võistkonda. Meie ülesandeks oli võidu maas olevaid valgeid kleepse punaseks värvida. Enne seda tuli need valged kleepsud muidugi maha kleepida. Täpselt kassade ette. Võõrad inimesed tegid ikka oma igapäevaseid oste ja ei teinud meid märkamagi.
Seda ma ei näinud, kes võitis.
Siis ma nägin veel, et ma olin suutnud oma aluspesu toidupoodi ära kaotada ja nüüd see ootas infoletis, kust ma seda küsida ei julgenud.
Ja mu ema tahtis mulle väga kondoome osta.

Wehee, mu unenäod lähevad aina loogilisemaks...not! :D

Unemaraton

Jeii, tundub, et mul hakkas unenägemisperiood! Täna nägin lausa kolme erinevat unenögu. Miskipärast nägin neidki segamini. Ilmselt mingi uus stiil...

Esimeses unenäos ma olin mingsin veidras oranžis ülikoolis. Mul olid seal mingid loengud, aga ma ei saanud aru, kuhu ma minema pean. Igas auditooriumis võimeldi...inimesed kas keerutasid või tõusid korduvalt püsti ja istusid uuesti. Mulle tundus see kultuuri õppimiseks liiga veider, seepärast otsustasin vetsu minna. WC oli väga äge. Modernne, lausa väga, sest ühes vetsus oli kokku kolm potti ja ennast sai varjata vaid sellise dušikardinaga, mis potil istudes varjas ära vaid su pea. Ma kohtusin selles WC's oma ühe kursakaaslasega ja tema teadis väga hästi, millises klaasis mina peaksin olema. Siis me rääkisime veel väheke sellest, et vetsupotid sülitavad. Vahva, kas pole.
Teises unenäos ma vist viibisin muusikakooli väljasõidul. Meil oli enne koju sõitmist vaba aega kaks tundi ja siis pidime ise laevale jõudma. Ma liikusin üksi ringi. Ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Ma jõudsin mingisse kaubasadamasse, kus ei olnud isegi ühtegi kaubalaeva. Ma istusin seal väheke ja siis otsustasin, et küsin kelleltki teed, aga oh rõõmu, ei olnud ühtegi hingelist, kellelt seda küsida. Ja siis ühe sekundiga saabus öö, kõik oli pime ja ma olin õiges sadamas ja jõudsin ilmselt koju.
Kolmandas unenäos, see on mu lemmik, ma olin Lasnamäel ära eksinud. Üritasin Mare juurde jõuda, aga ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Nagu teiseski unenäos, saabus ka selles momentaalselt öö. Siis ma leidsin, et helistaks Marele ja küsiks teed, aga Mare ütles mulle vaid, et öösel ongi Lasnamägi teistsugune. No, ma siis otsisin edasi. Lasnamägi oli kuidagi välja venitatud, inimesi oli vähe ja hästi kõhe oli. Lõpuks leidsin õige koha ülesse. Ma läksin Mare juurde, et minna välja ja et siis uuesti Mare juurde minna. Vahepeal liitus meiega Kati ka. Et pilti väheke selgemaks teha, siis Mare elas selles majas, kus mina vanasti Lasnamäel elasin ning kas üheksandal korrusel. Igatahes, me tulime majast välja , Mare näitas mulle liputajat vahepeal, aga mina ei märganud seda ja sel hetkel oli endiselt pime. Siis me jõudsime teisele poole maja ja siis siras taevas kõige eredam päike ja linnud laulsid ja siis Mare teatas, et me ronime mööda rõdusid üheksandale korrusele tema juurde, et tema teeb seda iga päev. Well, me siis hakkasimegi ronima. Kati ronis ka. Rõdudel oli hästi palju inimesi, kõik nautisid ilusat ilma ja jõid shampust. Ja kedagi ei häirinud, et me mööda nende rõdusid ronime. Meid hoopisi ergutati ja vahepeal ka aidati. Rõdude juures oli veider see, et mida kõrgemale sa jõudsid, seda väiksemaks muutusid rõdud. Lõpuks ronisid nagu redelil. Mare rõdu oli nii madal ja pisike, et seal ei saanud seista ja siis me lamasimegi seal väheke, külm betoon külje all, ja jõime shampust. Siis otsustasime, et läheme vaatame Mare uut kodu. See oli suur ja see muutus pidevalt suuremaks. Kati tuba (jah, Katil oli ka seal tuba) oli selline pisike ja armas, täis popkunsti ja mõnusates mahedates lillades toonides. Katil oli hästi mõnus ja pehme voodi. Ja veel oli Katil toas suur külmik, mida ma isegi avada suutsin (Kati tegeliku külmikuga on mul vahel raskusi. :P) ! Siis me läksime Mare tuppa. Mare tuba oli nagu suur ringauditoorium. Astmeline ja puha. Haiglane oli see, et Mare tuba oli täis vanu haiglavoodeid ja nende keskel oli Marel ilus suur king size voodi. Küsisin Marelt, et miks tal nii palju voodeid on ja ta vastas, et ta kogub neid. Mare toa kõige ägedam osa oli see, et vaade oli väga ulmeline. Vaade vahetus pidevalt. Taeva värv muutus vahetpidamata ja majad ja teed lihtsalt voolasid mööda. Ei, Mare tuba ei pöörelnud, vaid maailm väljas lihtsalt voolas mööda. Ja see oli nii tavaline.

Mu unenäod on samaaegselt koomilised ja saikod. Kõige vahvam on see, et unes tundub see kõik nii normaalne. :D

Piiks!

Sellega ma tegelengi, et mitte tegeleda sellega, millega ma peaksin tegelema. (Jube, ma ikka ütlen, et ma PEAN midagi tegema...) Võtan pildi ja teen sellest midagi, mis see tegelikult ei ole.
Hävitan selle naturaalsuse, kuid loon uue reaalsuse.
Elu on see, mis me usume, et see on.

Lugeda, lugeda, lugeda...raamatuid, mida ma ei suuda lugeda. Motsivatsioon on väga pikal jalutuskäigul. Ma juba kujutlen, kuidas ma Tammele haledalt vabandan, et ma ei saanud neid raamatuid õigeks ajaks, et aega polnud...tegelikult on mul sitaks aega. (Võeh, mulle ei meeldi tühjad vabandused.) Jama. Maarja, võta end kokku, sa suudad seda, sa tahad seda, sa saad hakkama kõigega, mis ette võtad!
Faak! Tahaks metsa karjuma minna...piiks!

Ma tunnen kuidas sügis sureb. Selle hääbumise tumedad toonid hõljuvad mu ümber. Ja sees.

Moos

Kui ma oleksin moos, siis milline?

Thinkin' About You

who's to say what's to come

maybe i'll be number one

never been anyone

just been dreamer in the sun

that's why i'm thinking about you

that's why i'm thinking about you

that's why i'm thinking about you

that's why i'm thinking about you

that's why i'm thinking about you

that's why i'm thinking about you

that's why i'm thinking about you

i can't stop thinking about you

Sügavalt isiklik

Puudutuses on nii palju. Ootamatus puudutuses. Lihtsas käes õlal, kerges peas õlal. Ma kuidagi mõned päevad tagasi märkasin, et sellistes lihtsates puudutustes on nii palju soojust ja armastust. Möödaminnes õlale asetatud käsi. Telerit vaadates teise õlale kallutatud pea. See on selline õrn värin, mis südamest südamesse läheb. Otse ja ausalt.

Ma nägin täna öösel väga veidrat unenägu. Jälle. Ma nägin vist kaht erinevat unenägu vaheldumisi. Ühes unenäos meie kodu põles, aga ilma leekideta. See lihtsalt põles ja ma teadsin seda, suitsuandurid üürgasid, aga ma muretsesin, et need üürgavad liiga vaikselt, et need, kellel seda kuulda vaja on, ei kuule seda. Mu vanemad võtsid seda väga cillilt, nad lihtsalt jalutasid majas ja hoovis ringi ja kinnitasid, et maja põleb jah, aga et kõik saab korda. Õues oli pime ja sadas vihma. Ma tormasin paaniliselt hoovis ringi ja nägin, kuidas tuletõrje sõitis valesse kohta. Jeerum, kuidas ma ahastasin ja karjusin. Lõpuks ikka see leekideta tulekahju kustutati. Ema veel ütles, et kõik on nüüd nii märg.
Teine unenägu oli ilus. Ma nägin, et Kristjan oli mul külas. Õigemini, ma arvan, et see oli tema, sest ta nägu ei näinud ma mitte kordagi, sest see kas alati varjus ta juuste taha või oli ta minu poole seljaga. Niiet, ma ei saa olla kindel, aga ärgates oli mul tunne, et see oli tema. Miskipärast selle unenäo tegevus toimus meie vanas Lasnamäe korteris. Igatahes, Kristjan oli mulle külla tulnud. Ma mäletan seda õnnetunnet, mis minus oli. See oli selline, et ma pole vist oma elus varem sellist tunnen tundnud. Mul oli selline napaka naeratus ees, mida oleks tulnud tangidega ära kangutada ja siis poleks ka tulnud. Minu sees sirutas miski igasse ilmakaarde. Tegevust väga ei olnudki. Me olime minu toas, siis läksin mina magama ja Kristjan...ma ei tea, mida ta tegi. Igatahes, ärgates ta ütles, et ta peab ära minema. Imelikul moel ma ei olnud kurb. Rõõmus ka mitte. Ma miskipärast olin väga kindel, et ta tuleb tagasi. Selleks, et tulla, peab ju minema. Praegu mõtlen, et Kristjanil ei olnudi mu unes mingeid emotsioone. Või noh, mina neid ei tajunud. Ehk ma olin oma õnnetundest nii joovastuses, et ei suutnudki muud tajuda...see tundub mulle egoistlik.

Minu jaoks on unenäod olnud alati midagi sügavalt isiklikku.

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi erootilist unenägu näinud...tegelikult ka!

Mu õlad on kudumisest kanged...

Error

"I am trying
Not to tell you
But I want to
I'm scared of what you'll say
So I'm hiding what I'm feeling
But I'm tired of
Holding this inside my head"

Ma ei saa Sind endast välja!

Error
Error
Error

System Shut Down

Õhtu hämaruses

Mulle on siiani jäänud selgusetuks, kuidas me jõudsime otsuseni, et ma sõidan temaga koos ta maale. See nädalalõpp oli maruarmas ja juba paik oli ise nii looduskaunis, et mulle oleks juba ainuüksi sellest piisanud, et seda nädalalõppu heaks kiita.
Kui praegu meenutada, siis me ei teinudki seal suurt midagi. Kütsime ahjud soojaks ja lihtsalt olime. Tegime vähe ja rääkisime veel vähem. Ometi, kõik mis öeldud sai, oli ilus ja tore. Enamus ajast me veetsime köögis akna all laua ääres. Jõime teed. Vahepeal ma lugesin ja siis ta lihtsalt vaatas, kuidas ma loen. Siis rääkisime ilusatest asjadest. Küsisin, et mida ta kardab. Ta vastas, et paratamatust, seda, et ilusad hetked mööduvad. Minu jaoks see oli ilus ja tundsin hetkeks kurbust, et need kaks päeva on üsna pea vaid üks möödunud hetk. Otsustasin, et naudin siis seda. Me tegime koos süüa. Sõime. Õhtul olime endiselt köögis. Köök on alati see koht, kus inimesed kokku saavad ja me ei teinud erandit. Polnud vajagi, sest köök tundus just siis kõige mõnusam paik olemiseks. Mind üllatas, et me kuidagi nii hästi teineteist tunnetasime. Meil oli teineteise mõistmiseks nii vähe sõnu vaja. Ja ma tundsin end kindlalt ja hirmuäratavalt koduselt. Jõime veel teed ja jagasime oma lapsepõlvemälestusi. Märkasin, et tal on ilus ja helisev naer. Uni murdis minu esimesena ja tema jäi veel kööki lugema. Kuid enne minu lahkumist unemaale, küsis ta nii kurvalt, et kas ta unemusi ei saagi, et tal ei tulegi muidu und. Hetkeks kahtlesin ja tundsin seda judinat, mis seest läbi jookseb, kui sa pead tegema midagi natukenegi intiimsemat kellelegi, kes sulle tähendab midagi rohkemat kui sõber ja kes seda veel ei tea. Ta sai oma unemusi. Põsemusi. Märkasin, et enne kui ma jõudsin oma huuled tema põsele vajutada, ta värises hästi õrnalt. See oli armas. Selsamal hetkel, kui mu huuled olid tema põsel, tundsin metsikut soovi teda südamest emmata, tema vastu naalduda ja lihtsalt hoida. Kuid ma ei teinud seda. Surusin oma soovi alla ja ütlesin vaikselt: "Head ööd!". Ta naeratas ja tänas. See oli kõige ilusam naeratus, mis ma näinud olen... Hommikul ärkasime, kohtusime köögis. Einestasime, käisime metsas jalutamas ja sõitsime linna tagasi. See kõik oli nii lihtne, aga ometi nii ilus. Tahaks tagasi.

Ilusad mõtted

Täna oli jälle üks neist päevadest, kus kõik helid, mida linn tekitada suudab, mind häirisid. Kõik nad olid nii teravad ja kriipisid kõrva. Isegi puude (metsik) sahin tegi täna haiget. Nii oleks tahtnud maale põgeneda, lülitada välja kõik, mis mind maailmaga ühenduses hoiab ja nautida vaikuse helisid. Ikka veel tahaks seda teha.

Täna vaatasime loengus "Kultuur, keha ja iha" filmi "Pillowbook". Lõpuni seda ei näinud, aga peale selle, et see film on üdini seksuaalne, tekitas see minus seletamatu soovi. Nimelt ma tahaks, et keegi kirjutaks minu peale. Võtaks pintsli ja siis lihtsalt kirjutaks terve mu ihu ilusaid mõtteid täis. See oleks omamoodi isegi orgastiline.

Come be with me

Funny how your eyes keep wandering

every time we speak of deeper things

my love has no walls, it has no stings

so if you want to go, if you want to leave

when you're ready

when you're ready

when you're ready

come be with me

I don't want to be angry anymore

so speak your truth now even if it hurts

cause your silence has been whispering
that you're still looking and it's not for me

when you're ready

when you're ready

when you're ready

come be with me