???

Tegelikult ma ei saa aeg-ajalt üldse aru, kes või mis ma olen. Ühel päeval ma tunnen, et minu sees on protest, et ma tahan võidelda. Ma olen sarkastiline ja terav, võiks öelda, et isegi sünge. Minu sees süttib see seletamatu mäss millegi...ma ei teagi mille vastu. Samas teisel päeval tunnen ma end nii armununa. Nii särava ja rahulikuna. Ma oleks valmis kõigest loobuma, et teisi naeratamas näha. Ja ma ei saa aru, kus nende kahe äärmuse vahel asun "mina". Need kaks poolust kuidagi ei sobi kokku, need kraabivad üksteise vastas. Kas see on nii, et kui ma enam ei jaksa loota ja armastada, siis muutun mässumeelseks? Või on see nii, et ma olengi loomult mässav ja ma peakski oma ideaalide nimel võitlema ning mu rahumeelsus on vaid kate, et varjata hirmu suure maailma ees? Kas ma peaks võitlema, et jõuda oma tõelise armastuseni? Kas kõik, mis ma vajan, on mul juba olemas, ning polegi põhjust võidelda? Kuidas teada, milline on see õige olemise viis? Kas mu süda räägib seda mulle? Kas ma tõesti saan korraga olla mõlemat? Kes ma olen?

Vahel tundub, et ainus kindel, asi, mida ma endast tean, on see, et mu nimi on Maarja. Samas on ka see täiesti juhuslik, sest polnud palju puudu, et minust oleks saanud hoopiski Madli. Kuid Madlit minust ei saanud, sest vanaemal oli sel ajal lehm, kelle nimi oli Madli...Kas see oli saatus?

Ma olen naine. Kas ikka olen? Mis teeb mehest mehe ja naisest naise?

Mis teeb meist selle, kes me oleme? Kas me sünnime maailma nii, et meil kõigil on kaasas oma sügavam loomus, mida ei saa valida ja mille me peame enda seest ülesse leidma? Või oleme me lihtsalt ühed olendid, kes masinlikult õpivad seda, mida elul meile õpetada on? Kas igal inimesel üldse on midagi loomuomast? Kas me ise või elu loob meid?

Nägin unes, et olin Solarise keskuses (pole sinna veel jõudnud, tegelikult, nüüd siis vaid unes). Kõik teed viisid seal vaid ülesse poole. Eskalaatorid viisid vaid ülesse ja mitte alla. Liftid sõitsid ka vaid taeva poole. Sirli isa oli dirigent. Ma olin saate "Kassiir" võtetel, aga mulle tehti vaid haledalt tünga. Ühel hetkel ma veeresin lumes, mis ei sulanud, aga oli soe. Andrus pildistas mind ja ma olin veendunud, et ta tegeleb fotograafiaga. Siis oli seal veel Kristian Ilumäe ja me olime nagu vanad tuttavad (olen temaga vaid korra kohtunud, tegelikus maailmas) ning siis oli seal veel keegi Indrek, kes tundus olevat ka mu vana tuttav (seda tüüpi ma pole ma kunagi varem näinud). Me kõndisin läbi ruumide. Uksed viisid kõik kuhugile, aga nad ei viinud mind vabadusse. Ma olin pressikonverentsil ja kinosaalis, pisikeses liftis (nagu Lasnamäe majades on, see, kuhu neli inimest mahub) koos kümne mehega, kes ei olnud saledad, aga ruumi oli lahedalt. Ja see maja oli nii inimtühi, kuigi ruumid olid inimesi täis.
Kuradi veider uni.

Mida unenäod meile räägivad?

Ma armastan, aga ma ei saa aru, mida.

Mmm, Jaan Sööt oma uue albumiga "Iseendale" on praegu parim, mida kuulata saab. :)