Unemaraton

Jeii, tundub, et mul hakkas unenägemisperiood! Täna nägin lausa kolme erinevat unenögu. Miskipärast nägin neidki segamini. Ilmselt mingi uus stiil...

Esimeses unenäos ma olin mingsin veidras oranžis ülikoolis. Mul olid seal mingid loengud, aga ma ei saanud aru, kuhu ma minema pean. Igas auditooriumis võimeldi...inimesed kas keerutasid või tõusid korduvalt püsti ja istusid uuesti. Mulle tundus see kultuuri õppimiseks liiga veider, seepärast otsustasin vetsu minna. WC oli väga äge. Modernne, lausa väga, sest ühes vetsus oli kokku kolm potti ja ennast sai varjata vaid sellise dušikardinaga, mis potil istudes varjas ära vaid su pea. Ma kohtusin selles WC's oma ühe kursakaaslasega ja tema teadis väga hästi, millises klaasis mina peaksin olema. Siis me rääkisime veel väheke sellest, et vetsupotid sülitavad. Vahva, kas pole.
Teises unenäos ma vist viibisin muusikakooli väljasõidul. Meil oli enne koju sõitmist vaba aega kaks tundi ja siis pidime ise laevale jõudma. Ma liikusin üksi ringi. Ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Ma jõudsin mingisse kaubasadamasse, kus ei olnud isegi ühtegi kaubalaeva. Ma istusin seal väheke ja siis otsustasin, et küsin kelleltki teed, aga oh rõõmu, ei olnud ühtegi hingelist, kellelt seda küsida. Ja siis ühe sekundiga saabus öö, kõik oli pime ja ma olin õiges sadamas ja jõudsin ilmselt koju.
Kolmandas unenäos, see on mu lemmik, ma olin Lasnamäel ära eksinud. Üritasin Mare juurde jõuda, aga ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Nagu teiseski unenäos, saabus ka selles momentaalselt öö. Siis ma leidsin, et helistaks Marele ja küsiks teed, aga Mare ütles mulle vaid, et öösel ongi Lasnamägi teistsugune. No, ma siis otsisin edasi. Lasnamägi oli kuidagi välja venitatud, inimesi oli vähe ja hästi kõhe oli. Lõpuks leidsin õige koha ülesse. Ma läksin Mare juurde, et minna välja ja et siis uuesti Mare juurde minna. Vahepeal liitus meiega Kati ka. Et pilti väheke selgemaks teha, siis Mare elas selles majas, kus mina vanasti Lasnamäel elasin ning kas üheksandal korrusel. Igatahes, me tulime majast välja , Mare näitas mulle liputajat vahepeal, aga mina ei märganud seda ja sel hetkel oli endiselt pime. Siis me jõudsime teisele poole maja ja siis siras taevas kõige eredam päike ja linnud laulsid ja siis Mare teatas, et me ronime mööda rõdusid üheksandale korrusele tema juurde, et tema teeb seda iga päev. Well, me siis hakkasimegi ronima. Kati ronis ka. Rõdudel oli hästi palju inimesi, kõik nautisid ilusat ilma ja jõid shampust. Ja kedagi ei häirinud, et me mööda nende rõdusid ronime. Meid hoopisi ergutati ja vahepeal ka aidati. Rõdude juures oli veider see, et mida kõrgemale sa jõudsid, seda väiksemaks muutusid rõdud. Lõpuks ronisid nagu redelil. Mare rõdu oli nii madal ja pisike, et seal ei saanud seista ja siis me lamasimegi seal väheke, külm betoon külje all, ja jõime shampust. Siis otsustasime, et läheme vaatame Mare uut kodu. See oli suur ja see muutus pidevalt suuremaks. Kati tuba (jah, Katil oli ka seal tuba) oli selline pisike ja armas, täis popkunsti ja mõnusates mahedates lillades toonides. Katil oli hästi mõnus ja pehme voodi. Ja veel oli Katil toas suur külmik, mida ma isegi avada suutsin (Kati tegeliku külmikuga on mul vahel raskusi. :P) ! Siis me läksime Mare tuppa. Mare tuba oli nagu suur ringauditoorium. Astmeline ja puha. Haiglane oli see, et Mare tuba oli täis vanu haiglavoodeid ja nende keskel oli Marel ilus suur king size voodi. Küsisin Marelt, et miks tal nii palju voodeid on ja ta vastas, et ta kogub neid. Mare toa kõige ägedam osa oli see, et vaade oli väga ulmeline. Vaade vahetus pidevalt. Taeva värv muutus vahetpidamata ja majad ja teed lihtsalt voolasid mööda. Ei, Mare tuba ei pöörelnud, vaid maailm väljas lihtsalt voolas mööda. Ja see oli nii tavaline.

Mu unenäod on samaaegselt koomilised ja saikod. Kõige vahvam on see, et unes tundub see kõik nii normaalne. :D