Nad teatasid, et ehitavad uue võimsa linnaku. Selle jaoks tuli halastamatult maha lammutada Mustakivi. Kedagi ette hoiatamata. Ühtegi elanikku teavitamata. Kuna ma seda uskuda ei tahtnud, siis läksin ise vaatama. Ma polnud ainuke. Kõik teised peale Mustakivi rajooni elanike teadsid, mis juhtuma hakkab, aga ei uskunud seda. Mina ja paljud teised. Me tulime kõik välja ja kogunesime Kotka sillal. Ilmselt sellepärast, et sealt oli suurepärane vaade. Kõik see, mis varem jäi Kotka ja Mustakivi peatuse vahele, oli nüüd maatasa tehtud. Sa võisid omaenda silmaga näha, kuidas suured ebamaised masinad purustasid endist elukorraldust. Neid ei huvitanud miski. Nad ei hoolinud mitte millestki. Meieni lendasid hiiglaslikud paekivi tükid. Need olid tõesti hiiglaslikud - viiekordsete kortermajade suurused. Jah, suured. Need langesid meie ümber jättes enda alla inimesi, purustades nende hirme täis ajusid. Mingil seletamatul põhjusel ma ei kartnud enda pärast. Ma kartsin kõigi teiste pärast. Need kivid langesid. Need tundusid nii kerged, ometi nii rasked. Osad neist jäid kanali äärde kõlkuma, takerdudes mingi väikese, seal alati olnud kivikese taha. Mingil seletamatul põhjusel hakkasid inimesed nende kivide peale ronima. Nad olid nagu väikesed lapsed, kes tahavad paaniliselt patuudil hüpata. Ma tahtsin karjuda: "Ärge minge, see pole ohutu! Kas te ei saa aru, te saate surma!". Kuid ma ei suutnud karjuda. Minu pilk koondus ühele vanapaarile. Proua punases mantlis lausa tormas selle hiiglasliku kivi poole. Ta libastus mitu korda. Ta mees jooksis talle järele, et teda takistada. Ja siis see suur kivi kukkus, kaotades oma pisikese takistuse, mis seal alati olnud oli. Naine veeres, ta peaaegu veeres selle suure kivi alla, aga ei. Ma ei kuulnud, kuid ma võisin mehe kehakeelest näha, kuidas ta karju: "Tule, sa suudad, sa saad sellega hakkama!". Naine püüdis, ta sai püsti. Ta jõudis eest ära tulla. Ta tegi oma hirmunud jooksusammud kui kivi uuesti langes. Sel korral halastamatult. Ta mattis enda alla mehe, kes unustas teha enda jooksusammud, sest ta võitles selle nimel, keda armastas. Ma peaaegu kuulsin, kuidas ta pea purunes. Naine langes sinna samasse põlvili. Lohutamatud pisarad voolasid mööda tema põski alla maa poole. Märkasin, et ka minu pisarad jooksid maa poole. Kivid ikka langesid, pead ikka purunesid. Mina lihtsalt seisin ja nutsin teiste pärast. Ma ei kartnud, lihtsalt oli kurb. Ja kui ma end pöörasin, siis möödunud oli ilmatum aeg. Enam ei langenud kivid, enam ei purunenud pead. Ma vaatasin uuesti Mustakivi poole ja nägin, et seal, kus varem oli Mäkk, oli nüüd ühel suurel sinisel jalal seisev ulmelinnak. See oli valmis. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ümber riste. Sadu riste, mis kõik mälestasid kedagi. Üksikud inimesed süütamas küünlaid...need üksikud inimvared. Siin oli ka kõik valmis. Surm oli valmis.
Minu uni oli valmis.
Tere tulemast minu unne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar