Puudutuses on nii palju. Ootamatus puudutuses. Lihtsas käes õlal, kerges peas õlal. Ma kuidagi mõned päevad tagasi märkasin, et sellistes lihtsates puudutustes on nii palju soojust ja armastust. Möödaminnes õlale asetatud käsi. Telerit vaadates teise õlale kallutatud pea. See on selline õrn värin, mis südamest südamesse läheb. Otse ja ausalt.
Ma nägin täna öösel väga veidrat unenägu. Jälle. Ma nägin vist kaht erinevat unenägu vaheldumisi. Ühes unenäos meie kodu põles, aga ilma leekideta. See lihtsalt põles ja ma teadsin seda, suitsuandurid üürgasid, aga ma muretsesin, et need üürgavad liiga vaikselt, et need, kellel seda kuulda vaja on, ei kuule seda. Mu vanemad võtsid seda väga cillilt, nad lihtsalt jalutasid majas ja hoovis ringi ja kinnitasid, et maja põleb jah, aga et kõik saab korda. Õues oli pime ja sadas vihma. Ma tormasin paaniliselt hoovis ringi ja nägin, kuidas tuletõrje sõitis valesse kohta. Jeerum, kuidas ma ahastasin ja karjusin. Lõpuks ikka see leekideta tulekahju kustutati. Ema veel ütles, et kõik on nüüd nii märg.
Teine unenägu oli ilus. Ma nägin, et Kristjan oli mul külas. Õigemini, ma arvan, et see oli tema, sest ta nägu ei näinud ma mitte kordagi, sest see kas alati varjus ta juuste taha või oli ta minu poole seljaga. Niiet, ma ei saa olla kindel, aga ärgates oli mul tunne, et see oli tema. Miskipärast selle unenäo tegevus toimus meie vanas Lasnamäe korteris. Igatahes, Kristjan oli mulle külla tulnud. Ma mäletan seda õnnetunnet, mis minus oli. See oli selline, et ma pole vist oma elus varem sellist tunnen tundnud. Mul oli selline napaka naeratus ees, mida oleks tulnud tangidega ära kangutada ja siis poleks ka tulnud. Minu sees sirutas miski igasse ilmakaarde. Tegevust väga ei olnudki. Me olime minu toas, siis läksin mina magama ja Kristjan...ma ei tea, mida ta tegi. Igatahes, ärgates ta ütles, et ta peab ära minema. Imelikul moel ma ei olnud kurb. Rõõmus ka mitte. Ma miskipärast olin väga kindel, et ta tuleb tagasi. Selleks, et tulla, peab ju minema. Praegu mõtlen, et Kristjanil ei olnudi mu unes mingeid emotsioone. Või noh, mina neid ei tajunud. Ehk ma olin oma õnnetundest nii joovastuses, et ei suutnudki muud tajuda...see tundub mulle egoistlik.
Minu jaoks on unenäod olnud alati midagi sügavalt isiklikku.
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi erootilist unenägu näinud...tegelikult ka!
Mu õlad on kudumisest kanged...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar