Mõttefragmendid

Alati kui ma tunnen, et ma tahan ära, kuhugi mujale, inimestest eemale, siis mulle meenuvad Reijo sõnad, mis ta mulle kord jalutades ütles. "Koht ei muuda mitte midagi, inimesed ei muuda mitte midagi, vaid sina ise muudad kõike." Vahel ma mõtlen neile sõnadele ja tunnen, et Reijol oli õigus, et see tõesti ongi nii, et kui ma tunnen, et kõik on omadega sealsamuses, siis ma ei pea rahu ja iseenda leidmiseks kuhugi mujale minema või teiste inimeste eest põgenema. Mõnes mõttes tundub säärane lahkumine lihtsa salgamisena. Samas jällegist...mida ei mäleta, seda pole olnud. Vahel jälle meeldib mulle maailmast irduda ja omaette patja nutta ning kõike kogu südamest vihata, iseennast veel eriti. Ma ei teagi, kumb on õigem või parem viis talitamisest, aga ega ma ei tahagi teada, sest niikuinii valiks ma täna ühe tee ja homme teise tee.

Mõtleks...
Absoluutne teadmine on lunastus, poolik teadmine on piin ja teadmatus on õndsus. Enamus piinleb päevast päeva. Vähesed on õndsad ja veel vähesemad on lunastatud.
Mõista kuidas ise tahad.

Täna tulin maailma usundite loengust ja mu pea oli järjekordselt täis nalja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kes seda arvab, aga mulle tundub, et kõik religioonid on ikkagist üks ja seesama. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, aga mul tekib alati see tunne, kui ma seal loengus olen. Mul on tunne, et kõik inimesed, kes järgivad mingit religiooni, on pimedusega löödud, sest nad ei saa aru, et nad usuvad kõik ühte ja sama. Ma ei mõtle seda, et uskuda ja mõelda võib igat moodi, jah, seda võib kõike teha, aga väga sügaval tasandil usuvad kõik religioonid sama asja. Seepärast teeb mulle jubedalt nalja, kui peetakse ususõdasid.
Sarnaselt ususõdadega teevad mulle nalja hipid oma rahumarssidega. Hipid väidavad, et elagem kõik rahus ja armastagem kõik üksteist. Peace! Aga ikka nad ajavad oma kehad kokku ja lähevad ja marsivad rahu nimel, mis küll ei ole füüsiliselt vägivaldne agressioon, aga tegelikult nad siiski mässavad mingi teise poole vastu, mis ei tundu kuidagi rahus elamisena. Minu meelest on rahus elamine see, kui ma päevast päeva lihtsalt elan oma elu ja ei ürita muuta kellegi teise maailmapilti, isegi kui see hõlmab kellegi tapmist, võib-olla minugi tapmist, aga ma elan rahus ja ma ei vaeva oma peakest. Vot see on rahus elamine. Niiet, hipid võiks ennast teisiti defineerida või nad võiksid seletada, mis on nende arvates rahus elamine või siis veel mõned võimalused. Mulle ikka teeb nalja. Sõjas vere valamine ja tänavatel marssimine mõlemad taotlevad rahu ja mingit paremat tulevikku. Nad töötavad ühe asja nimel, aga üksteisele vastu. Ja mina ei saa öelda kumb on parem, kas valada verd või siis marssida. Mina marsiks, sest ma ei suuda kelleltki elu võtta, aga kui ma usuks teistmoodi, siis ma võtaks teistelt elusid nagu ludinal. Ja mitte midagi ei oleks valesti.

Ja Raadio 2 teaduskommentaarid on vahvad. Tüüp rääkis sellest, kuidas üks naine, kellel diagnoositi raskekujuline depressioon, ning sellest tulenevalt pandi ta sundpuhkusele ja talle hakati maksma elamishüvitist sotsiaalameti poolt. Mõne aja möödudes võeti täiesti ette hoiatamata talt hüvitis ära väga nunnul põhjusel. Nimelt mingi sotsiaalametnik, kes pidi kontrollima seda, kas rahad ikka õigetesse kohtadesse lähevad, kasutas oma andmebaasina Facebook'i. Nimelt ta vaatas selle naise kontot ja kuna naisel olid seal pildid, kus ta nägi õnnelik välja, siis sotsiaaltöötaja järeldas, et naisel ei ole mingit depressioni, et ta on sellest juba välja tulnud, et raha läheb väga valesse kohta. Nii vahva, et Facebook on kaalukam tõend kui meditsiiniline toimik. Jee, peab vaatam, et kui mul sitt tuju on, et ma siis igal võimalikul viisil seda mõnes suhtluskeskkonnas kinnitan. Lihtsalt vapustav. Elu on nii ilus!