Unemaraton 2

Hihihiii ja hahahaaa, ma nägin jälle posu unenägusid.

Tuleb välja, et mul on mingi teema nende avalike WC'ga, sest ma nägin jälle üht veidrat versiooni unes. See oli minig suure muuseumi WC. Asi, mida nad seal majas ehitada polnud osanud, oli valgustus, et pidevalt oli hämar ja ma ei näinud eriti. WC oli väga võimas, seal oli sadu kabiine ja need moodustasin labürindi. Valik oli väga suur, ma võisin valida meeste-, naiste-, vanameeste-, vanamemmede-, rasedate- ja invaliidivetsu vahel. Mina igatahes tormasin ühest suvalisest uksest sisse ja avastasin end lõputust abiinide rägastikust. Kõik oli väga peen - tumedast puidust ja kullast kaunistustega. Ning ootepingid olid ka WC's.
WC'st rändasin ma kuhugi välismaale. Mind võõrustati mingis usklike peres, kus oli kord, et kui kell saab 22.00, siis alla korrusele jooma enam minna ei tohi. Ma ei olnud ainuke, keda seal võõrustati. Oli veel üks neiu, keda ma ei tunne, aga ta oli seal. Vahepeal arvasin, et ta on peretütar, aga ta ei tundunud seda üldse. Igatahes nägi ta väga kuum välja, niiet, damn! Ja siis oli seal veel Kristjan (jap, sina), kes oli mingitel veidratel põhjustel ülekaaluliseks muutunud. Ta kandis selliseid roosasid prille, nagu John Lennon kandis. See oli naljakas vaatepilt - pikk, paks ja roosad prillid. Ma naersin isegi unenäos. Kristjan ja see neiu, keda ma ei suutnud tuvastada, nemad üritasid alla jooma minna, aga ei saanud, neid saadeti ülesse tagasi, sest pereisa tuli trepil vastu. Oi, neid kurbi nägusid ma ei unusta. Mina surfasin netis samal ajal ja nägin oma toa avatud uksest täpselt trepihalli.
Ja siis ma olin järsku Punases Selveris. Olin isaga koos ostoksil. Käisime poes ära ja siis jäime parklasse ootama mu ühte kursavenda (ma olen tegelikult temaga vaid elementaarseid viisakusi vahetanud), kes mulle külla pidi tulema. Hetkeks ma mõtlesin, et sõidaks ära, et ei oota, aga siis juba keeras Selveri parklasse Saarema buss. Ja et mitte minna ümber auto, siis ma istusin tahaistmesel, ronisin sealt esiistmele ja läksin juhi uksest välja. Ja siis ma nägin neid - oma kursavenda, kes kandis riideid pea peal, tema isa (ilmselt) ja mingit täiesti võõrast meest, kes nägi välja, nagu ta oleks meesmodell ja mängiks mõnes inglise indie bändis. Igatahes, see isa hüüdis mulle juba kaugelt: "Oh, armuline preili". Siis ma mõtlesin, et kurat, mul pole neid kuhugile magama panna.
Ja siis ma muutusin Frodoks. Ja algas mu vahvaim unenägu. See oli väga halb paroodia filmidele "Saag" ja "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter". Igatahes, minul oli mingi missioon käsil ja minu saatjaks oli bänd Epica basskitarrist Yves Hunts. Igatahes, me jooksime kusagil katakombides ja siis mingisse torni. Meid ajas taga mingi kole mees, kes oli mingi Harry Potteri tegelane. Igatahes, tal oli räme relv või masin, mida võiks kohata filmis "Saag". Ma astusin temaga võitlusse ja siis see masin oli meie vahel ja mina (Frodo) hakkasin karjuma, sest ma olin veendunud, et see masin lõikas mul pea otsast ära, aga siis ma sain aru, et hoopiski mu vastasel tuli pea ära, sest relv oli kogemata valetpidi tal käes. Aga see ei olnud selline rõve suremine, vaid väga koomiline. See pea siis sattus paanikasse ja kukkus maha, ning sellele kasvasid pisikesed jalad alla. See jooksis seal ruumis ringi ja ma leidsin, et võiks sellega nagu palliga mängida. Ma siis hakkasingi seda vastu seina taguma ja see pea muutus roheliseks. Haiget ta ei saanud, aga ta nuttis nii lohutamatult, sest ta kaotas oma keha. Siis Yves ütles mulle, et me peame minema, et meil on vaja missioon lõpule viia ja siis ma veel ütlesin "Haha, sucker!" ja siis me lahkusime tornist ja mina ärkasin.

Nende, niigi veidrate, unenägude juures on huvitav see, et nendesse on hakanud ilmuma inimesed, kes on täiesti uued näod mu jaoks, aga oma unenägudes ma tunnen neid. Ja ma ei räägi sellest, et ma mõne kuulsusega unes koos cillin, vaid sellest, et on inimesed, kellest ma pole elusees midagi varem kuulnud, veel vähem näinud. Mida see tähendada võiks?