Täna. Mulle meenus see, kuidas ma nooremana ikka unistada armastasin. Mõelda ja unistada. Ikka ja jälle võis mind leida mõnelt trepilt, kõige tagumisest toast või kiigelt. Ma lihtsalt istusin ja unistasin. Kui keegi juhtus mööduma ja mind märkama, siis ikka küsiti, et millega ma tegelen ja mina vastasin ikka ja alati ühtmoodi: "Mõtlen millest mõelda." Ajapikku isegi levis sugulaste seas arusaam, et kui mind parajasti kusagil näha polnud, et ju ma siis unistasin kusagil. Tauno ütles selle peale, et see on lahe. Mulle aga meenub, et mulle tegi alati nii haiget, kui keegi ütles, et minu unistamine on mõttetu. Praegu sellele mõtlemine torkab ka südamesse. Ma ikka ei mõistnud, kuidas nad ei saanud aru, et minu jaoks oli uinistamine vägi ja võim. See oli minu täiuslik maailma enda vigadega. Nii mõtlesin, et ei tea, kas nad ise siis ei unistagi. Ma kunagi ei öelnud midagi, ei küsinud midagi. Ma ei näidanud välja, et nende mõistmatus mulle haiget tegi. Seesama valu on aidanud mul saada selleks, kes ma olen praegu. Minus elab jõud. Nüüd ma tean, et teiste mõistmatus ei tapa minu usku. Usk minu sees ei sure. Elu võib mind vedada otse tapatalgutele ja seal võib ta tappa minu, kuid mitte minu usku. Minu usk elab!
Ikka ja jälle istun vanal trepil ja vaatan taevas siniliblika siidkerget lendu. Ja ikka veel tean ainult mina, kui vapustav maailma peitub minu silmade taga.
Täna. Bussiga sõites. Nägin väikest tüdrukut, kes jooksis bussile. Ta ei jõudnud ja mul hakkas temast kahju, tundsin talle kaasa. Kuid kui selle tüdruku asemel oleks olnud täiskasvanu, kas ma siis oleks kaasa tundnud, kas mu süda oleks värisema hakanud? Oleks ma mõelnud, et see on tema oma viga, et ta ei jõudnud... Kas konkurents teebki meid sellisteks? Tundetud ja omakasupüüdlikud inimesed? Laps ei ole konkurent, ta on ju vaid alles laps.
Miks on nii, et kui näidata lapsi ja kutsikaid, et siis kõigi südamed värisevad?
I'm dreaming the dream, and I'll sing to share
In search of the door, to open your mind
In search of the cure of humankind
Help us, we're drowning
So closed up inside
Why does it rain, rain, rain down on utopia?
Why does it have to kill the idea of who we are?
Why does it rain, rain, rain down on utopia?
And when the lights die down, telling us who we are
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar