Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt - viivukeses olevikus,
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.
Üks hetks kestab nii kaua, nii kaua
et mõista ei jõua midagi, tajuda -
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse sees. Kui päris.
Tühine voolab mööda, halb ja hea,
ja ühtäkki läbistab üks äratundmine
sisikonna ja mõtte, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
täis ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.
- Mihkel Kaevats
Mulle meeldib meie noor luule. Ja mulle meeldib käia isaga raamatupoes, sest talle meeldib ka raamatuid osta, isegi siis, kui ta neid mulle ostab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar