Mõtlesin vabadusele. Mõtlesin sellele, kuidas minuealised ja veel nooremad inimesed laulavad uhkelt käsi südamel "Eestlane olen ja eestlaseks jään, vabalt vaarisa moodi...", aga samas ise ei tea, mis see vabadus ongi. Ma ise laulan ka nii. Ma arvan, et ma tean, mis on vabadus, et ma olengi praegu vaba, aga tegelikult on mul võimatu midagi sellist väita. Ma ei ole olnud vangis, minu vabadusi pole kuidagi vägivaldselt piiratud. Mul on vaid need jutud, mida vanemad inimesed on rääkinud, need trükitud read raamatutes, mis kõnelevad suurest ahistusest. Ma ei saa defineerida vabadust, kui ma pole kunagi olnud sellest ilma. Praegu ma lihtsalt olen ja ma ei tea, kas öelda selle kohta vabadus või midagi muud. See kõik on lihtsalt minu keskkond ja praegusel hetkel on see lihtsalt mul seljas nagu riided. Need sobivad, ei kisu ega ole suured. Ma sobitun. Kuid see pole vabadus. Ma ei saa seda öelda.
Mis on vabadus?
7 kommentaari:
Ma arvan, et ei pea olema vangis olnud, et vabadust hinnata, nagu ei pea surmasuus olema, et elu hinnata. Võrdlus teeb olukorra selgemaks, aga võrdlust saab ka mujalt kui oma kogemusest.
See on igas inimeses endas vist, kuidas ta elu näeb ja kui tänulik ta suudab olla, oleneb tema kogemustest ja fantaasiast, aga vastandada oskaks vist igaüks. Lihtsalt mõned ei tee seda. Virisejaid on alati.
Vabaduse defineerimisega on teine asi. Kas on üldse ühine definitsioon Vabadusele? Ma kujutan ette, et vaba saab mitut erinevat moodi olla. See suur vabadus... ma ei teagi, kas seda saab sõnastada, et see kehtiks kõigile.
Kas sul ei ole kõhus sellist suurt avarat sooja ja selget tunnet, kui sa mõtled vabadusele? Ma vist tean, mis on minu jaoks vabadus, ning ma ei taha sellest iial ilma jääda, sest juba mõte sellest on õudne ja must.
:)
Kuid kuidas ma saan öelda, et ma olen vaba, kui ma ei oska "vabadust" defineerida?
Kas sa ei ole vaba?
Ma ei saa öelda, et ma olen vaba. Ma ei saa öelda, et ma olen ahelais. Ma lihtsalt olen.
Ma lihtsalt ei oska vabadust defineerida ja ilma selle definitsioonita ei saa ma ka seletada enda olemist.
Vabadust võib ilmselt liiga erinevalt mõista. Ma võin öelda, et ma olen võlgadest vaba, et ma olen koolikohustustest vaba, et ma olen täiskasvanu ja et see teeb mind vabaks.
Samas ma usun, et on see puhtam "vabadus", mida me kõik otsime, aga täpselt ei tea, mis se on.
Ma usun ka puhtamasse vabadusse. Sellesse, millega seoses ei pea põhjendama, millest sa vaba oled. Mulle endale tundub, et ma ei otsi seda, vaid et see tuleb ise, kui vaim on valmis, õiges kohas.
Mõistan su seletusi.
Selles suhtes on meil natuke erinev elutunnetus. Ma tunnen, et mu süda ning mu hing on vabad, minu omad, ning seetõttu tunnen, et ka mina olen vaba. Kõik mu valikud on nendes valdkondades vabatahtlikud ja takistamata ning ma ei hooli, mida asjassepuutumatud mõtlevad.
Raske on sellist tunnet seletada.
Ma arvan, et kui sa seisaksid kõrgel mäe otsas ja vaataksid omaette, kuidas päike merre loojub, siis sa tunneksid, mis on vabadus, ilma defineerimata :)
Või kui sa mediteerides tunned, kuidas sa õhku tõused ja täiesti kaalutuna enda kohal hõljud...
See on päris raske teema, mille me diskuteerimiseks valisime :P
Ma mõistan sinu mõtet ka.
Ma lihtsalt mõtlen, et see vabadus, mis kaasneb selle patriotismiga, et seda on raske seletada.
Inimese hing ja vaim on tegelikult alati vabad, kuigi vahel meile tundub, et need on ahelais. Selles mõttes, et kui Venemaa meid näiteks anastaks, siis mu hing oleks ikka vaba, kuigi mulle ehk sunnitaks peale kindlad reeglid, aga ma arvan, et ka need piirangud ja suur kontroll, mis sellega kaasneks, ei piiraks inimese tõelist vabadust. Ma ei oska vabadust piiritleda sõna- või mõttevabadusega. Nagu eksisteeriksid nii materiaalne kui vaimne vabadus.
Ja nüüd mu mõte on sõlmes. :P Ma tean, mida ma väita üritan, aga ma kaotasin sõnad.
Ma mõtlen sellele ja homme on meil võimalus seda vestlust juba silmast silma jätkata. ;)
Teeme nii:)
Postita kommentaar