Mulle on siiani jäänud selgusetuks, kuidas me jõudsime otsuseni, et ma sõidan temaga koos ta maale. See nädalalõpp oli maruarmas ja juba paik oli ise nii looduskaunis, et mulle oleks juba ainuüksi sellest piisanud, et seda nädalalõppu heaks kiita.
Kui praegu meenutada, siis me ei teinudki seal suurt midagi. Kütsime ahjud soojaks ja lihtsalt olime. Tegime vähe ja rääkisime veel vähem. Ometi, kõik mis öeldud sai, oli ilus ja tore. Enamus ajast me veetsime köögis akna all laua ääres. Jõime teed. Vahepeal ma lugesin ja siis ta lihtsalt vaatas, kuidas ma loen. Siis rääkisime ilusatest asjadest. Küsisin, et mida ta kardab. Ta vastas, et paratamatust, seda, et ilusad hetked mööduvad. Minu jaoks see oli ilus ja tundsin hetkeks kurbust, et need kaks päeva on üsna pea vaid üks möödunud hetk. Otsustasin, et naudin siis seda. Me tegime koos süüa. Sõime. Õhtul olime endiselt köögis. Köök on alati see koht, kus inimesed kokku saavad ja me ei teinud erandit. Polnud vajagi, sest köök tundus just siis kõige mõnusam paik olemiseks. Mind üllatas, et me kuidagi nii hästi teineteist tunnetasime. Meil oli teineteise mõistmiseks nii vähe sõnu vaja. Ja ma tundsin end kindlalt ja hirmuäratavalt koduselt. Jõime veel teed ja jagasime oma lapsepõlvemälestusi. Märkasin, et tal on ilus ja helisev naer. Uni murdis minu esimesena ja tema jäi veel kööki lugema. Kuid enne minu lahkumist unemaale, küsis ta nii kurvalt, et kas ta unemusi ei saagi, et tal ei tulegi muidu und. Hetkeks kahtlesin ja tundsin seda judinat, mis seest läbi jookseb, kui sa pead tegema midagi natukenegi intiimsemat kellelegi, kes sulle tähendab midagi rohkemat kui sõber ja kes seda veel ei tea. Ta sai oma unemusi. Põsemusi. Märkasin, et enne kui ma jõudsin oma huuled tema põsele vajutada, ta värises hästi õrnalt. See oli armas. Selsamal hetkel, kui mu huuled olid tema põsel, tundsin metsikut soovi teda südamest emmata, tema vastu naalduda ja lihtsalt hoida. Kuid ma ei teinud seda. Surusin oma soovi alla ja ütlesin vaikselt: "Head ööd!". Ta naeratas ja tänas. See oli kõige ilusam naeratus, mis ma näinud olen... Hommikul ärkasime, kohtusime köögis. Einestasime, käisime metsas jalutamas ja sõitsime linna tagasi. See kõik oli nii lihtne, aga ometi nii ilus. Tahaks tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar