Lase lahti

Nad ju räägivad, et meid rõõmustab, kui me näeme õnne nende inimeste hinges, kellest me hoolime. Jah, see on alati ilus äratundmine. Ometi, vahel teeb see kurvaks. Kurvaks teeb see siis, kui sa tajud, sa ise polnud selle inimese õnnega üldse seotud. Sa oled selle inimese õnnest kaugel, sellel ei ole sinu puudutust. Kurb on see siis, kui sinu hoolimine võtab armastuse mõõtmed, suured ja hoomamatud. Kurb on see siis, kui sa tunned, et su hoolimine ei muuda mitte midagi.
Sealt tulevadki emade muretsevad hinged, laste veekalkvel silmad ja üksikute armastajate kurblikud südamepõhjad.

Lase lahti.
Lase lahti.
Lase lahti.

Ma olen vesi. Kui ma olen tugev, siis võin ma olla kirkaim jää ning minult peegeldub päikese soojus. Vahel liuglen täiusliku helbena taevast alla läbi imelise elu. Ent vahel kukun ma puruks, nagu purikas räästa küljest. Väikesteks tükkideks. Seal ma siis sulan, kõik mu killud saavad veeks. Imendun kõigesse ümbritsevasse. Sa ei näe mind. Sa ei tunne mind. Ma olen kõikjal laiali. Natukene sinus ja natuken ka temas, kõige rohkem tühjas teadmatuses, ning mitte iseendas. Kuid kui tuleb õige aeg, siis ma saan jälle iseendaga üheks ning liuglen taevast parimana, mis ma olla saan.
Kord ma kukun, et jõuda põhja ja kord ma kukun, et tõusta taeva.

Ma loen neid sõnu, mida inimesed minust kirjutavad ja ma tunnen häbi, sest mulle tundub, et ma olen neid kõiki petnud. Mulle tundub, et nad arvavad minust liiga hästi. Ma ei ole nii hea inimene. Või olen ma tõesti selline, nagu inimesed räägivad? Olen ma tänamatu, kui ma nii tunnene?
Vahel on nii raske uskuda endast midagi head.

Ma tunnen, et ma olen tobe.