Ükspäev meenusid mulle need inimesed, kes unistavad NL naasmisest ja nö. kommunismi taaskehtestamisest. Ilmselt meenusid nad seepärast, et loen raamatut "Stalini lehmad" (jup, ikka veel). Igatahes, mõtlesin nende Marx'i ideede pooldajate peale... Kui kõigile inimestele võimaldatakse ühesugused tingimused, siis näiliselt on kõigil ka täpselt samad probleemid ja kui massil on samad probleemid, siis hakatakse arvama, et elu ongi selline, et see on paratamatus. Näiline paratamatus. Ja kui inimene juba ütleb, et elu ongi nii või naasugune, siis sisuliselt on ta alla andnud. Ta ei püüdle enam kuhugi, ta ei näe mõtet millegi muutmises. See on nagu päästerõngaga avamerel hulpimine. Ta tunneb end kindlalt (ja samas nii ebakindlalt) selles vahvas päästerõngas, aga ta ei uju kuhugi poole, kuigi ta ehk tead, et kusagil läheduses on maismaa. Ta hulbib seal ja on alla andnud.
Mh, osad inimesed tõesti tahavad seda, et kõik saaks võrdselt, sest siis on vähemasti kindel, et midagi saab. Samas unustatakse ära või peetakse ebaoluliseks, et sellise valiku puhul kaob võimalus kuhugi areneda, millegi veel parema juurde jõuda. Ja kuna terves inimkonnas teavad väga vähesed inimesed, mis on meie eesmärk siin maamunal, siis harju keskmised inimesed(mina näiteks)...nende jaoks muutub elu mõte veel hägusemaks terminiks. Sisuliselt muudetakse marxilike ideedega inimene riigi täiuslikuks tööriistaks. Rutiin tapab. Jah, rutiin on turvaline, see on abiratastega jalgratas. Midagi ei saa valesti minna. Kuid mõelda vaid, mida kõike võib kukkudes maast leida?
Mm, Mmmmart! Mardiga on sõnuseletamatult hea vestelda. Justnimelt, VESTELDA! See ei ole selline tühi rääkimine, vaid sisutihe ja arendav vestlemine. Mart on üks neist vähestest inimestest, kes võtab mu väljakutse alati suure ootusega vastu. Mart ei karda mu mõtteid ja ideid. Ja alati kui Mart on lainel, siis see on lausa vapustav, kuidas ta piirid ära kaovad. Tema mõtteid ei peata mitte miski. Teemavahetused on ka maagiliselt sujuvad. Ja Mart viitsib rääkida, mulle vastu arutleda, ja just arutleda, sest meie ei tegele vaidlemisega. Tavaliselt kui inimesed vaidlevad, siis enamus energiat kulub ikkagist sellele, et teisele selgeks teha, mida sina mõtled. Aga meie Mardiga kulutame oma energiat selleks, et aru saada, mida teine mõtleb. Meil on Mardiga sageli väga vastandlikud arusaamad, aga see ei ole meile takistuseks. Vahel ma tõmbun endasse, kui tajun, et teine inimene ei arva minuga sama moodi, aga Mardi puhul põleb 24/7 roheline tuli ja ma tunnen, et isegi kui ta ei jaga minu arvamust, siis see ei muuda mitte midagi. Vahel juhtub nii, et arutad inimesega mingi teema üle ja siis ühel hetkel taipad, et teed üksi tööd. Teine inimene ei ole su väljakutset vastu võtnud, ta ei viitsi pingutada, ta mõte ei lenda laialt, ta ei ole haaratud. Aga Mart viitsib mõelda ja ta annab alati oma parima, et panna mind oma mõtetele alistuma, talle seostuvad täiesti ulmelised asjad täiesti tavaliste sõnadega. See on vapustav, kui ta mind oma mõtteradadele kaasa haarab. Ta on üks väheseid inimesi, kes on julgenud piirid vabaks lasta. Ta lihtsalt hoolib nii vähe, et tal ei olegi piire. Mart on vapustav kaos.
Reede öösel vastu laupäeva rääkisime pool ööd muusikakriitikast. Tema leidis, et muusikakriitika tegemiseks ei ole vaja muusika tehnilist tundmist. Mina ütlesin, et hea muusikakriitik tunneb muusikat ka tehniliselt. Üldiselt oli minu seisukoht ka see, et muusikakriitika on üks tänamatu töö. Nagu igasugune kriitika. Kriitika ei anna indiviidile mitte midagi, see mõjutab vaid masse. Kriitika on üks vahend masside juhtimiseks. Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema kaose peale ja hakanud avastama väga paljude asjade mõttetust. Ei, mul ei ole depressiooni, minu mõtted on lihtsalt jälle mingis huvitavas faasis. Ma olen pidevas liikumises. Ma voolan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar