Sellega ma tegelengi, et mitte tegeleda sellega, millega ma peaksin tegelema. (Jube, ma ikka ütlen, et ma PEAN midagi tegema...) Võtan pildi ja teen sellest midagi, mis see tegelikult ei ole.Hävitan selle naturaalsuse, kuid loon uue reaalsuse.
Elu on see, mis me usume, et see on.
Lugeda, lugeda, lugeda...raamatuid, mida ma ei suuda lugeda. Motsivatsioon on väga pikal jalutuskäigul. Ma juba kujutlen, kuidas ma Tammele haledalt vabandan, et ma ei saanud neid raamatuid õigeks ajaks, et aega polnud...tegelikult on mul sitaks aega. (Võeh, mulle ei meeldi tühjad vabandused.) Jama. Maarja, võta end kokku, sa suudad seda, sa tahad seda, sa saad hakkama kõigega, mis ette võtad!
Faak! Tahaks metsa karjuma minna...piiks!
Ma tunnen kuidas sügis sureb. Selle hääbumise tumedad toonid hõljuvad mu ümber. Ja sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar