Leidsin täna aega enda peale mõelda. Mu peas olid küll sundkorras ideed essee jaoks, kuid ma pole masin ja enamus ajast teen asju, mida ma tunnen, et on õige aeg teha. Täna tundus õige enda peale mõelda ja ühest luukerest lahti saada. Luukerest sain lahti ja kergem on. Palju kergem. Rääkimine ikka aitab. Ma usun endiselt, et ühe tugeva suhte alustalaks on avatud suhtlemine ja igas olukorras.
Mis ma siis täna endast välja kaevasin...ma hakkasin täna mõtlema, et see on veider, kuidas hoolimata minu püüdlustest (ma pole tuntud selge eneseväljenduse poolest), suudan ma siiski inimestele vale mulje jätta. Mitte, et ma väga hooliks, mida teised minust arvavad, kuid osade inimeste puhul teeb haiget, kuidas hoolimata pikkadest tutvusaastatest, minust ikka valesti aru saadakse. Ilmselt on asi ka minu väljendusoskuses, mis osades olukordades kasinaks jääb.
Küsisin ka sõbrannalt, keda ma juba 13 aastat tunnen, et millise inimese mulje ma talle jätnud olen. Tema vastuses kõlas, et on asju, mida ta ei julge mulle öelda, sest ta kardab, et ma mõistaks teda hukka. Nojah, eks selliseid asju on vist iga inimesega, sest mul on siiski omad seisukohad. Samas ma olen üritanud inimestele nö. teha selgeks, et ma olen veidruste suhtes väga vastuvõtlik. Ma suudan isegi seda mõista, miks üks inimene tapab teist, kuigi see on mu isiklike arusaamadega vastuolus. Ma usun, et iga olukord ja tegu on põhjendatud. Ma suudan mõista hoolimata sellest, et konkreetne asi võib mu põhimõtetega vastuolus olla. Kui inimesed annavad mulle võimaluse mõista, siis ma teen seda, sest mulle ei meeldi eelarvamused ning neist ma üritan eemale hoida. Mul on enda jaoks kindlad seisukohad, milledest ma lähtun, kui ma teen otsuseid (mu seisukohad võivad sageli muutuda, selles osa ma ei ole põikpäine oinas) enda jaoks, aga ma ei oota, et teised tegutseksid minu seisukohtade järgi. See on nii veider, kuidas mind pikalt tundvad inimesed, sellest ikka aru ei saa, et ma mõista neid hukka, kui nad näiteks (see on tõesti vaid näitlikustamiseks, et anda mõista, et mulle tegelikult ka võib kõike rääkida) end konksude otsa riputavad, et valust kaifi saavad või mingites müstilistes rituaalides osalevad. Mulle ei tundu sellised asjad veidrad, sest ma pole kunagi normaalsusele piire seadnud. Ajaloost võib leida hulgaliselt nö. veidraid asju, ehk siis neid asju, mida praegune ühiskond oma mallidega ebanormaalseks tembeldab, aga mina ei keela ühelgi nähtusel tänases ühiskonnas eksisteerida. Ma ei mõista miks nii paljud keelavad.
On vaid üks asi, mida ma teistest ootan ja see on see, et nad lubaks mul olla see, kes ma olen. Vabadus on kõik, mis ma palun.
Ma olen individualist. Inimesed on kõik erinevad, seega ka kõik nendega seostuv on erinev ja kõik nende suhtes teiste inimestega on erinevad. Kõik on nii suhteline kui üldse olla saab. Samal ajal on igal asjal oma põhjendus. Iga asi saab alguse millestki varem eksisteerivast. Meid ümbritseb lõputu arenemine. Iga päev, iga hetk. Seepärast mulle meeldibki inimesi vaadelda, neid oma peas tükkideks jagada, nende tunnete tagamaades sonkida. Iga inimene on minu jaoks eraldi kunstiteos.
Nüüd oma juttu lugedes ma leidsin vastuse ka oma kaua vaevanud küsimusele, et mis on armastus? Algul ma mõtlesin, et armastus on see romantiline tunne, mida suured kunstnikud nii kaunilt ja surematult kujutavad, siis ma mõtlesin, et see on kunst, mida saab õppida, et iga inimest võib romantilises mõttes armastada, kui sa vaid tahad. Nüüdseks ma leian, et armastada ei saa igaüht. Tõeline armastus kätkeb endas kedagi sellist kes on su parim sõber, ta vaim on sinu jaoks ilus, sa ihkad teda hingeliselt ja füüsiliselt. Sa tunned end tema seltsis parema inimesena, ta toob sinus välja sinu parimad küljed, sa saad temaga koos paremaks inimeseks. Muidugi, armastada võib erinevat moodi, kuid see on see armastus, mida ma endale sooviks. Jällegi, ma leian, et armastus on igaühe jaoks midagi erinevat ja neile, kes pole endale veel oma tõde leidnud, on meeldiv see, mida kõnelevad üldised mallid.
Jah, ma elan mõtte järgi, et inimesed võivad uskuda mida tahes, peaasi, et nende usk nad õnnelikuks teeb. Ja kui nad usuvad midagi sellist, mis neid õnnetuks teeb, siis mul on lihtsalt kahju. Ma ei saa kedagi sundida oma arusaamu muutma ja minu üritused teisi muuta ei oleks õiged ega ka tulutoovad, sest õiged muutused tulevad inimese enda südamest. Muljalt need tulla ei saa. Me kõik näememe värve erinevalt. Me lihtsalt peame leidma need, kes meiega koos samu värve näevad.
Usku ja Armastust!
Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar