Ilusad inimesed

Oi, tänavu oli üks mõnus Jaan. Ei saa midagi öelda, sugulased on mul ikka humoorikad. Eriti on seda Laura ja Kata. Mu õde oli terve päeva meile öelnud, et me jalad risti paneks kui kured üle lendavad. Õde ütles seda jälle hetkel, mil mu armsad õetütred olid kätte võtnud katsed sääskedega. Nimelt oli üs neist kuulnud, et kui lasta sääsel end täis imeda ja siis pingutada lihaseid, siis sääsk pidavat plahvatama. Well, võin kohe öelda, et pauk jäi tulemata ja tüdrukud failisid sajaga. Kata oligi parajasti uut sääske püüdmas, kui mu õde hüüdis...

Gaili: "Jalad risti, kurg lendab!"
Kata: "EI! Ma ei saa!"
Laura: "Vali, kas sääsk või laps!"

Praegu see ei tundugi nii naljakas, aga eile, vaadates, kuidas blond ja kohuke sääski püüdsid, oli mul, Geal ja Gaili, tükk tegemist, et tilk püksi ei tuleks.
Ja jälle oli meil Jaan, kus kuue naise kohta oli üks mees...vaene Kaarel. Ei, tegelikult oli meil kaks meest! Üks on lihtsalt mu õe kõhus ja plaanib meie sekka kolida oktoobris. Wee, ma saan kuuendat korda tädiks. :)
Hommikud olid jälle traditsioonilised. Ehk siis varajased ärkajad ei lase pikalt magada ja hüppavad sulle suure kisaga voodisse ja karjuvad otse kõrva. Sellised hommikud on meie peres tavalised ja igaüks, kes otsustab meie sugulaseks saada, peab arvestama, et teda hakatakse ka nii äratama, kui just pole tegu varajase ärkajaga. Mõelda vaid, mul oli kolm hommikut järjest selline äratus. Wohoo!

Aga minust...ma tunnen end hästi. Viimasel ajal olen näinud ilusaid unenägusid ja tunne on rõõmus. Eile nägingi unes seda, kuidas ma Pia ja Kati veeparki saatsin ja siis ise saiakesi ostma läksin. Oi, see oli magus vaatepilt! Ma hakkasin just ekleeri ostma, kui mulle hommikuseks äratuseks kõrva karjuti ja mu seljas hüpati. Ei, see ikka ei olnud normaalne unenägu, sest mind ümbritsesid soomlased ja me olime linnas, mida me kutsusime Tartuks, aga mis oli täiesti inimtühi (peale meie kolme ja nende soomlaste, kes olid veepargis) ja ei näinud üldse Tartu välja. Kergelt kriipi vaib oli ka sellel unenenäol, aga vähemasti lõppes magusalt ja keegi ei saanud surma. Mind ümbritsesid saiakesed...ja soomlased. :D
Üldiselt on tunne siiski hea ja ma olen õnnelik. :)

Täna vaid vaatasin neid lugusid, mis mulle kunagi erinevad inimesed saatnud on ja alles nüüd ma märkan tõeliselt, kuidas need lood on rääkinud inimeste tegelikest hetkeemotsioonidest. See tõdemus on kurb, sest valdav enamus lugusid on nii hüljatud ja hirmunud alatooniga. Ma kuulan ja mõtlen, et oleksin võinud seda varem mõista, siis ma oleks saanud neile öelda, et nad pole üksi ja hirm on asjatu, sest isegi inglid kukuvad vahel. Ma usun siiani nende inimeste headesse omadustesse ja nende võimetesse. Ma siiani tahan neile öelda, et nende hirmud on asjatud, et nad on ilusad inimesed ja suudavad kõike, mida vaid ise südamest teevad. Äkki peakski seda neile nüüd ütlema?