Elu on ikka naljakas.
Eile bussijaamast lahkudes ma mõtlesin, et keegi kindlasti mainib, et ma olen rase. Nii juhtuski. Mu sõbrannad viskasidki nalja, et äkki ma olen rase. Siis ma sain kasutada seda lauset, mida ma varem bussijaama juures mõtlesin, et oleks asjakohane öelda. Kõigile rahustuseks võin öelda, et ma pole rase. Pole siin kellegagi lapsi saada ja peale selle pole ka kokku sattunud ühegi Püha Vaimuga, kes minus uues elu kasvama oleks pannud. Tore, sest ma ei olegi lasteks veel valmis. :)
Juba mitu päeva olen kujutlenud, kuidas ma oma juukseid kanda võiks. Punuksin patsi ümer pea, nii palju, kui juuksed lubaksid, sest teadupoolest on nad hetkel mul päris lühikesed. Jaa, oh sa imet, üks sõbranna tuligi ja tal olidki juuksed nii pandud, nagu mina mitu päeva järjest kujutlenud olin. Kujutlen siiani.
Ja siis, lugesin, et mu üks sõber oli mind unes näinud. Ma olevat talle väljamaale külla läinud. Hirmutav osa asja juures on see, et ma olin seda mõned nädalad varem ise mõelnud. Mitte kõike sellest unenäost, aga seda osa küll, et ma talle külla lähen.
Nüüd ongi natukene veider. Kas mu mõtted võivad muuta maailma nii vahetult?
Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar