Metsas

Tegin üht põnevat testi ja veel põnevam oli see, et selle testi tulemused käisid täitsa minu kohta. Kuid kas tõesti? Äkki me usume kõike, mis meile väidetakse, et me oleme ja siis leiamegi endas kõiki neid omadusi? No mine tea, arvan, et nii naljalt see asi ikka ka ei käi. Igatahes...tegu on SELLE testiga.
Mis siis minu puhul selgus?
Ma olen metsas ja ma ei ole seal üksi. Ma olen seal koos ühe inimesega, keda ma siinkohal ei maini. Igal juhul peaks see inimene olema minu jaoks elu kõige olulisem isik. Well, jah, ta on minu jaoks oluline, lausa väga, ma arvan, et ta ise ka ei tea, kui oluline. Ma ise ei suuda ka vahel seda uskuda, kuid mul pole ju mõtet endale vastu vaielda.
Me oleme seal metsas ja jalutades põrkame kokku põdraga. Kuna põder on teadaolevalt suurim loom, kes meil metsades elutseb, siis sellest võib järeldada, et minu probleemid ja stress on väga suur. Nojah, ma ei saa jälle vastu vaielda, kuigi pean tunnistama, et mul on alati olnud raske hinnata, kas mu probleemid ja stress on suured või mitte. Nüüd siis põdra järgi tean, et on. :P
Põdraga kohtumisse suhtun ma cillilt ja üllatun meeldivalt "Oh, näe, põder!", mida ma võin lugeda passiivse käitumise alla, sest lõpuks ma siiski jalutan rahumeelselt ära, ei torma põdrale kallale, ega peksa teda. Minu läbisaamine põdraga peaks iseloomustama seda, kuidas ma oma probleemidega hakkama saan. Jah, pean tunnistama, et ma olen suurepärane probleemide eiraja. Ma olen see vaikselt kannataja. Ilmselt. Hetkel vähemalt tundub küll nii.
Kui põdraga on jutud aetud, siis jalutan edasi ja jõuan oma unelmate koduni. See on selline kollane armas majake, mis ei ole liiga suur ja samas ei ole ka liiga väike. Sel on valged aknaraamid ja suur rõdu. Kodune majake, mida võib ka filmides näha, kui näidatakse maju, mis asuvad keset loodust. Lihtne, aga täpselt selline, et kusagil mujal ei ole parem. Maja suurus peaks näitama mu ambitsioonikust. Pole sinna midagi parata, ma tunnistan, et ma olen ambitsioonikam, kui välja paistab.
Maja ümber ei ole tara, sest keda sa ikka seal metsa sees taraga takistad. Tara puudumine viitab avatud isiksusele. Inimesed on minu juurde alati oodatud. Jah, ma kujutlen iga päev, kuidas ma täiesti suvaliselt ja ootamatult uute inimestega tuttavaks saan, nendega maad ja ilmad kokku räägin, nii, et ma pärast vaid inimese nime ei tea. Kuid ometi midagi sellist minuga igapäevaselt ei juhtu, üldse juhtub harva, kuid ma tean, et seda on juhtunud ja lausa nii hoogsalt, et ma kohe inimestele laudadega vastu päid virutama hakkasin. Ma tean, et ma olen avatud, kui ma satun kokku õigete inimestega. Eks see vast ole kõigiga nii.
Siis ma astusin sinna majja sisse. Jalutasin, kuni jõudsin söögisaali, kus laius suur laud, mille ümber olid toolid ja laual lilli täis vaas. Kuna minu söögisaalis ei olnud inimesi, ega ka suurt muud midagi peale tühjade toolide ja lillevaasi, siis ma peaks olema parajalt õnnetu inimene. Peab tunnistama, et on päevi, mil ma tunnen end maailma kõige õnnetuma inimesena.
Seejärel ma suundusin uuesti majast välja ja leidsin rohu seest tassi. Sellise ilusa portselanist kruusi, kaunite lillede ja kuldse äärega. Ma pühkisin selle puhtaks ja võtsin endaga kaasa. Tassi tugevus/vastupidavus peaks näitama, kui vastupidav on minu suhe selle inimesega, kellega ma olen metsas. Minu leiu puhul võib järeldada, et tugev, kuid iga asja on võimalik lõhkuda. See, kuidas ma selle leitud tassiga käitun, seletab seda, kuidas ma selle inimesega käitun, kellega koos metsas olen. Ma võin öelda, et ma käitun temaga hästi. :)
Jalutan veel edasi ja ma jõuan oma maja taga lookleva jõeni. See on keskmise suurusega. Suurem kui Valgejõgi, aga väiksem kui Emajõgi. See on kiirevooluline ja looklev. Minu kujutluspilt veekogust, mis mu kodu juures on, peaks kirjeldama minu seksuaaliha ulatust. Mhh...maybe...
Jalutaks veel. Jalutaks teisel pool jõge edasi. Jõe ületamiseks ma kasutan kive. Need on seal juba olemas. Ma pole suurem asi rammunaine, seega ma vaevalt neid ise sinna tassiks. Niimoodi kergelt hüpeldes ja aeg-ajalt kiljatades, lõbusas meeleolus jõuaksin teisele kaldale. Kuna jõgi on kiirevooluline, siis ilmselt pritsib vett nii, et ma saan kergelt märjaks või siis palju märjaks, kui ma peaks kukkuma. Kuid mul oleks igal juhul fun, sest jõed mulle meeldivad. See, kui märjaks ma veekogud ületades saan, peaks näitama seda, kui oluline on minu jaoks seks. Igaüks võib omad järeldused teha.

Päeval seda testi suuliselt tehes vastasin ma osad asjad teisiti. Näiteks maja kirjeldasin teisiti,sest arvasin, et ma satun mingi võõra maja juurde. Enda kodu ma ei kujutle tolmunud puidust hurtsikuna, mille katus laseb vett läbi ja mille teevad maagiliseks puude vahelt langevad päikesekiired. :)

Jah, selle testi tulemustes oli paljuski tõtt. Ometi tuleks meeles pidada, et need tulemused võivad iga päevaga muutuda.

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma