Täna olin esimest päeva tööl ja tegin selle käigus paar avastust enda kohta.
Esiteks ma ütlen endale liiga sageli "ma ei tea" ja "ma ei oska". Ennast kõrvalt vaadates hakkas see mind tõsiselt häirima. Tegelikult ma ju saan selle kõigega hakkama ja isegi siis, kui ma pole midagi sellist varem teinud. Mu eneseusk liipas täna mõlemat jalga.
Näiteks täna pidin keetma väga omapärast ökotoodet, mis nägi välja nagu minivorm tanguteradest. Ma polnud elusees varem sellist asja keetnud ja see ajas mulle pehmelt öeldse kerge sapsu sisse, sest ma siiski ei taha teise inimese lõunat tuksi keerata. Jah, ma väheke siiski suutsin asja vussi keerata kah, sest keetsin seda uudset toodet liiga kaua ja asi kiskus liiga pehmeks, kuigi tegin kõike nii, nagu pakendil kirjas oli. Isegi sai määratud ajast vähem keedetud, aga ikka kukkus asi teisiti välja kui vaja. No, mis sa teed, eks märgitaksegi pakenditele umbkaudu neid aegu ja palju sõltub ka tehnikast mida kasutada. Kuna minu jaoks oli uus nii söök, kui ka vahendid selle valmistamiseks, siis oligi raske loota, et tulemus saab see, mis ta peab saama. Kuid ikka tundsin endal paratamatut survet teha asi õigesti ära, et mitte rikkuda teise inimese tuju ja kuulda laitvaid sõnu. Ma ju teadsin, et minu kogenematus on mõistetav, kuid ma ei suutnud keelata tundeid, mis elasid mu sees. Nüüd muidugi mõtlen, et küll ma ikka olen veider, et põen asjatult nii tühise asja pärast, aga tundub, et mu tunded saavad kiiremini kodunt välja kui mu mõtted.
Teise näitena ei suuda ma otsustavalt tegutseda. Iga kord kui ma pidin kiirelt midagi ülesse märkima või kellelegi adekvaatset informatsiooni jagama, siis ma käitusin nagu peata kana. Ikka "mõh" ja möh", ning siis juba tehti minu silme all teiste poolt minu töö ära. Igal korral ma mõtlesin "ma ei oska" , "ma ei saa hakkama", mis olid nii valed mõtted, kui üldse olla saavad. Väga jube, väga väga jube, sest ma ikka tahan ju olla hea töötaja ning pakkuda nö. kvaliteetset teenust. Hiljem saabub jälle see hetk, mil mu mõtted jõuavad tööle. Samas on tunded juba poole tööst ära teinud. Ega ma ei saagi endalt oodata, et ma nüüd esimest päeva tööl olles kohe nii asjas sees oleks, et kõike ilma pingeta teeks. Ma tean, et ka mu tööandja teab seda ja mõistab. Siiski on minu juures asju, mida ma ei saa ühe hetkega muuta, kuigi ma näen, mis ma valesti teen, kuid mul justkui puudub kütus, et lükata käima enesemuutmismasin.
Kolmandana mõistsin, et minu väide "mulle ei meeldi telefoniga rääkida" ei ole üldse kasulik. Fakt on see, et ma pean õppima seda tegema, sest tegelikult ma suudan seda väga hästi ja kui ma lasen end lõdvaks, siis tuleb kõik väga kenasti välja. Ma olen õnnelik, et täna suutsin kõik kõned vastu võtta ja isegi osadele inimestele tagasi helistada. Enda telefonile ma ei suuda vahete vahel vastata. Minus on lihtsalt järjekordne valehäbi. Nüüd pean sellest lahtsi laskma. Tadaa, valehäbi!
Neljandana ja minu jaoks kõige jubedamana. Täna nägid mu silmad nii palju tublisid inimesi. Noori ja tublisid inimesi. Ma vaatasin neid ja tundsin, et ma olen nii tühine. Jah, ma tean, et ma olen veel väga noor ja mul on veel aega, et tuult tiibadesse saada, aga kui kaua ma seda tuult saan? Kui kaua ma pean hoogu võtma, et käituda arvestatava täiskasvanud inimesena, kes julgelt ja otsustavalt seisab enda eest ning viib täide asjad, mis ootavad tegemist? Kui kaua? Jah, kõigil on selleks oma aeg ja ei saa end sundida, aga raske on neid segaseid tundeid hajutada, kui ma tean, et ma suudaks, et ma saaks kõige sellega hakkama. Kuid kusagil on mingi AGA, millest ma ise aru ei saa. Ma olen iseendal kusagil tropina ees, aga ma ei suuda aru saada, millist käiku ma ummistan.
Nagu näha, siis ühes päevas on olnud rohkem kui küllaga väsitavaid emotsioone ja nüüd ma pean nad kõik ükshaaval liistule tõmbama ning selgeks mõtlema. Iseendaga nõu pidama. Ma tean, et ma suudan, et ma saan. Ma suudan kõik, mis ma ette võtan! (Jah, seda ma endale ütlengi!)
Rohkem usku!
Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar