Lahkumispeost

Tegelikult on lähipäevist ka positiivseid tundmusi ja ma ei saa jätta neid mainimata. Õigupoolest vaid neist peakski kõnelema, kuid ilma halvata pole head. :)

Martin siis pidas oma überägedas suvekodus lahkumispidu. Kemmerg oli eriti äge. Ma tõstan käe südamele ja ütlen, et see on parim kuivkäimla, mida mida oma elus kasutada olen saanud!
Rahvas oli väga cill, kuigi ma teadsin vaid nelja inimest ja kaks neist olid ka vaid kord varem kohatud. Ülejäänud punt oli täiesti võõras, mis oli väheke hirmutav, sest ülejäänud kõik tundsid üksteist omavahel ja siis ma tundsin end väikese heidikuna, kuid ma olin visa ja ikka panin mõned veidrad naljad maha. :P Muidugi, teiste vestluses oli raske osaleda, sest enamus juttudel oli aastaid pikk eellugu, mida mina ei teadnud muidugi. Kuid pole lugu, ilusaid inimesi võib alati vaadata. Nad olid sellised tõeliselt cillid ja sõbralikud inimesed. Äge oli nendega koos öises suves lõkke ümber istuda ja väikese kitarre saatel tuntuid viisijupikesi laulda. Sain natukene keele otsaga maitsta seda tunnet, mis tekib sellest, kui koos cilli rahvaga lihtsalt heast tujust laulda. Ammu olen soovinud sellise elamuse osaliseks saada. Varem kuidagi pole seda juhtunud, sest ehk pole olnud inimesed õiged või õigemini, inimesed pole olnud ühel meelel. Sel korral jäi väheke puudu inimeste tundmisest, sellest vennastumisest. Kuid natukene sai seda tunnet siiski maitsta. :)
Magasin elus esimest korda üksi telgis. Pean tõdema, et kahekesi on lõbusam. Ja on kõhe, kuid sa oled telgid metsa ääres ja sulle on vahetult enne magamaminekut jutustatud, kuidas sellestsamast metsast karud ja rebased ja muud tegelased külas käivad. :P Jap, ma jäin tund aega magama, sest iga heli tundus väga lähedal olevat. Muidugi, fantaasia on mul hea ja see tegi mu kujutlused sellest, kuidas karu tuleb ja telgi seina purustab, väga elavaks. Kuid õnneks mu kaine mõistus suutis mind veenda, et loomad kardavad inimesi ja ei roni telki. Kuigi pean tunnistama, et hoolimata mu visast kainest mõistusest, igatsesin ma enda kõrvale teist inimest, et ma saaks talle salaja hästi lähedale pugeda ja siis end turvaliselt tunda.
Lugesin Martinile kingitud väikese Hustleri raamatukese läbi. Ütleks, et pildid läksid juttudest ikka väga mööda. Vähemalt minu fantaasia küll neid pilte juttudega kuidagi sobitada ei suutnud. Ja modellid ei osanud ehedat nägu teha. Meestel oli enamus piltidel selline nägu, nagu nad hakiks salatit, selline...tuima ja korduva töö nägu oli peas. Kuid mis sa teed, kui porno on viis raha teenimiseks, siis ilmselt ongi lõpuks selline nägu peas. Jutud olid väga vahvad. Ma ei ütleks, et need erutavad olid, sest mulle tegid need jubedalt nalja. Vestlused nendes jutukestes olid väga kentsakad ja ma oleks nagu anekdoote lugenud. Ehk oli asi ka veinis, sest mu aju tootis väga koomilisi filme mu peas. Teistele ilmselt jäigi minust veider mulje, sest ülejäänud neiudele, kes seltskonnas viibisid, olid esiteks pildid liiga jubedad, et neid vaadata ja jutud liiga avameelsed. Noormehed...nad pidasid mind vist ka imelikuks. Aga mis ma teha saan, et mulle meeldib porno. Ma ei eita seda. Pole ju mõtet. :)