Mõeldes voorusele ja de Sade raamatule, möödunud päevadele ja endale, siis ma olen jõudnud järeldusele, et süütu/kogenematu on raske olla. See on selline väsitav raske. See pole halb, aga see on nii väsitav, et vahel on tunne, et oleks kergem, kui asjad oleks teisiti. Raske on vaadata oma esivanemate ootusärevaid nägusid, kui nad oma uudishimu puurist välja lasevad. Raske on vastata küsimustele "Kellega koos sa siin oled?", "Kas sa oled hõivatud?", "Kuida siis nii?". Raske on neile vastata "Üksinda.", "Ei ole." ja "Lihtsalt.". Raske on olla inimeste keskel, kes vastavad neile küsimustele teisiti. Raske on teha naeratavat nägu ja uskuda, et oma südames oled teinud õiged valikud. Raske on taluda neid nalju. Raske on teiste eest oma tundeid varjata. Veel raskem on neid neile seletada. Raske on kuulda nende soovitusi, mida kõike nad pakuvad, et ma peaks tegema. Raske on kuulda lohutust, sest see tekitab nii pisikese tunde. Kõigi nende toredate ja armastavate inimeste keskel on raske olla nii üksinda...
Mõtlesin maailmakirjanduse jaoks loetud raamatutele...need kõik olid täis nii piiritut ja lohutamatud üksildust:
"Sada aastat üksildust"
"Armas"
"Armuke"
"Maa õnnistus"
"Kujuri tütar"
"Seadus"
"Süda on üksildane kütt"
"Iiveldus"
"Eilne maailm"
Ma valisin need raamatud enamuselt selle järgi, mis juhtus käepärast olema. Osad olid juba varem loetud. Seega ei saa olla, et ma sihilikult just üksildusest raamatud valisin. Jääb vaid küsida, kas ma lihtsalt märkasin ennast neis raamatutes ja nö. lugesin ridadest välja seda, mida ise antud hetkel tundsin või oli tõesti maailmakirjanduse 20. sajand väga üksildane?
Tunnen täna nii paljudest asjadest puudust. Oma heast tundest, mis mul nädala alguses oli. Kristjanist. Seltskonnast, kus mõistetakse ja ei küsita küsimusi. Oma sõpradest, kes oleks vaid minu päralt, kasvõi ainult paariks tunniks.
Niuks.
Musi saate ikkagi. Musi! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar