Oi jah. Ma tean, et ma peaks õppima eksamiks, aga ma ei suuda seda ja ennast sundida ma ka ei suuda. Nõrk olen, ma tean, kuid vahel tunduvad osad asja olulisema kui teised, isegi kui need nö. ebaolulised asjad on pakilised. Ma ise kaevasin endale augu, kui otsustasin endale uut muusikat hankida. Nüüd ma lihtsalt ei saa teisiti, kui ma pean läbi lugema/kuulama kõik sõnad, mõtisklema iga loo üle. Asja teeb eriti keeruliseks see, et ma suutsin endale head muusikat hankida, midagi sellist, mis mulle kohe alguses meeldima hakkas. Ja ma armastan muusikat nii väga, et mul on mu homsest geneetika järeleksamist täiesti savi, kuigi samas ei ole ka, sest see oleks vaja ikka ära teha ja tegelikult ma paha tudengina mõtlen, millised oleks minu võimalused spikerdamiseks. Jah, ma ei otsi endale vabandusi ja ma tean, et kõigil ilmselt on raske mõista, kuidas ma küll ennast kätte ei võta ja nüüd ilusasti ära ei õpi, sest muusika võib ju alati oodata. Siinkohal on asjalik kõigile teatavaks teha, et kui mina leian midagi head muusikamaailmast, siis ma tutvun sellega KOHE väga põhjalikult ja pole vahet, mis mind homne päev ees ootab. Mind murrab vaid väga suur väsimus. Eks see ole minu üks kiiksudest. Seda võib peaaegu võrrelda Andrease bussiarmastusega. Selline fanaatiline. Ja kui sa saad minu, siis sa saad selle koos minuga. :)
Siis ma veel täna mõtlesin, et kas peaks ära küsima kõik need küsimused, mille esitamisest ma olen unistanud, et kuulda neid võib-olla unistatud vastuseid? Mis te arvate? Küsija suu pihta siiski ei lööda...vähemalt oleks viisakas seda mitte teha, kuigi kahjuks paljud inimesed omavad võimet vastamisest kõrvale hiilida. Kas ma peaks sellele oma küsimisväega vastu saama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar