Luukered

On asju, mida ma kannan endaga kaasas. Sellised pisikesed ütlemised, mis on jäänud mu pähe kummitama. Aeg-ajalt lükkavad nad oma kered kapist välja ja siis ma jälle mõtlen, et miks just need, pealtvaadates nii tühised ütlemised, on jäänud mind kummitama. Tegelikult ma pole siiani osadest luukeredest lahti saanud ja mõista pole ma ka neid suutnud.
Siiani on mul meeles, kuidas vist viiendas klassis sai ühe klassiõega juba varem kokku lepitud, et ekskurssioonil istume bussis koos. Ja kui saabus see kauaoodatud väljasõidupäev, siis ma kuulsin sõnu "Me ei leppinud midagi sellist kokku. Ma juba istun hoopiski temaga." Ma võiksin siiani vanduda, et me leppisime selle kokku, kui ma just tõesti ei näinud sellest väga reaalset unenägu või elanud mõnel hetkel paralleelmaailmas. Mul on siiani meeles koht, kus ma neid sõnu kuulsin, isegi ilm. Ma mäletan, et hetkel, mil see juhtus, olin ma väga löödud, kuigi ma ei öelnud midagi, mis on minu puhul täiesti tavaline, (ma olen avastanud) ja ma olen siiani löödud. Eks ma võin selle kategoriseerida oma lapsepõlvetraumade alla. Iseenesest on sellised asjad laste seas väga tavalised ja haiget saamised ka täiesti tavalised, sest lapsena oled ikka naiivne ja usud, et nii, nagu kolm nädalat varem öeldud sai, et nii asjad jäävadki. Nojah, tänaseks hetkeks on minu mõttemaailma muutunud ja ma saan aru, et see oli inimlik eksitus. Äkki tõesti unustati, äkki lihtsalt ei tahetud minuga koos istuda, äkki oli ka teistele lubatud ja siis oli raske seda tunnistada. Ja see on kõik see, mida ma kunagi teada ei saa. Võiks nüüd mõistuse oma õuele lasta ja selle mälestuse välja visata, aga ei, luukere passib ikka minu kapis. Võib-olla ma olin väga löödud sellest, et lubadust rikut. Ma olen siiani alati väga häiritud, kui inimesed lubavad endale isegi pisikesi valesid. Ehk on minus siiani see trots, kõik oma pahameel ühe hetkega välja öelda, mida ma siis ei teinud. Ja ma ei teagi...ikka ei tea. Kuid paljud asjad tulevad vanusega. Eks ma siis pühin sellelt kodiklubult aeg-ajalt tolmu ja vaatan, mis aeg mulle toob.
Siiani on mul meeles ka see, kuidas ühel koosviibimisel mulle nii teravalt ja valusalt öeldi, et ma oma vennast liiga palju vatran. Ma tean, et ma vahest satun hoogu oma rääkimisega, sest osad asjad on mulle väga olulised, nagu ka mu vend, siis ma vatrangi neist väga entusiastlikult ja ehk liiga palju. Ehk on ka asi kontrastis, et enamasti olen ma suhteliselt vait ja jätan väga tuima mulje, ning kui ma ühel hetkel vooluvetes olen, siis ehmatan sellega oma tuttavaid, kes on harjunud mina vaikse loomuga. Äkki oli ütlejas peidus väike kadedus. Äkki teda häiris minu hääl. Äkki teda häiris, et ma võin millestki nii hoolida. Äkki teda häiris minu uhkus, sest ma tõesti olen oma venna üle uhke ja seda ei suuda ma endale pahaks panna. Jällegist on see midagi sellist, mille lahendamisel saan ma vaid endalt abi paluda. Õigupoolest peaksin ma nüüd täpselt järgima oma põhimõtet, et kõik on hästi, kui ma iseendaga hästi läbi saan. Ma tean, et mu vend on mulle kallis ja nii harva kui ma temast ka üldse räägin, siis ma olengi hoos. Mulle peaks sellest piisama ja ma võiks nüüd selle mälestuse ära kustutada, aga ei. See tuleb uuesti ja teeb sama moodi haiget. Kas mu sõber siis ei mõista mind? Kas minus on veel alles see trots, talle vastu ütelda, mida ma siiani teinud pole? Ma ei tea ja ma ei tea, millal ma teada saan.
Siis on veel üks kiri, mille mu üks sõber saatis ühele teisele sõbrale ja kirja sisu oli praktiliselt vaid minuga seotud. Ma nägin seda kirja ja tean, mis seal seisis, kuid ma pole siiani teada saanud, mis sellele vastati. Mulle küll öeldi, et kõik on hästi, et see on ebaoluline, kuid kas see ikka oli kõik nii? Äkki oli kõik hoopis halvasti ja mind taheti lihtsalt sellest säästa? Ma tean, et kui ma asjaosalistelt midagi selle kohta küsiks, siis oleks kindlasti vastuseks "ma ei tea, ma ei mäleta". Selle eest võiksin ma oma pea anda. Iseasi, kas nad tõesti ei mäleta või nad lihtsalt väidavad seda. Niiet, mul pole suurt mõtet aru pärida ja tegelikult peaks üldse asja sinna paika jätma, sest ma suhtlen siiani mõlema inimesega ja meie suhted tunduvad olevat head, et mis seal siis enam rääkida, aga mina nii ei saa, mind siiani vaevab ning ikka ja jälle ma avastan end küsimas, et kuidas asjad siis tegelikult olid. Ma pean kas teadma kõike, sest tõega ma suudan toime tulla või siis ma ei tohi mitte midagi teada, sest teadmatus on õndsus. Kuid igasugused poolikud seletused ja väited jäävadki mind painama, sest ma ei suuda leppida pooliku tõega. Ei suuda. Veel ei suuda.
Sellised luukeresid on mu kapis veel. Nii mõnigi.

Paar päeva tagasi sai vesteldud ühe ammuse sõbrannaga, kes tunned mind tegelikult suhteliselt hästi. Ma vähemalt arvan nii. Meie jutu käigus tuli välja see, et ma kasutan aeg-ajalt neid nö. vanainimeste väljendeid. Näiteks "eks ta ole" või "issanda loomaaed on kirju". Minu jaoks on alati sõnad olnud sõnad ja ma ei keela neid endale, kui keegi väidab, et üks või teine on vanainimeste sõna. Sealt edasi jõudis meie vestlus sellesni, et ma peaksin end vabamaks laskma. Siit paistab minu silmi väike nali, et ma enda meelest just võtan vabalt, kui ma kasutan kõiki sõnu, mis on ja ei jäta neid ütlemata, kui mõni peaks kuuluma vaid vanurite sõnavarasse. Minu jaoks on see piiritus ja vabadus. Kuid mu sõbranna ei arvanud nii. Eks ma saan ka temast aru, sest ta väide ei põhinenudki vaid minu "kõikide-sõnade-armastusel". Ta tõi seletuseks ka selle, et ma vahel tahan liialt olla 'mina", et ma võiks end väheke ka üldiste mallide järgi mõõta lasta. Ma tunnistan, et mulle ei meeldi sildistamine ja ma võtan iga inimest kui indiviidi. Minu jaoks eksisteerivad ka mõisted "klassikollektiiv" ja "I kursus" ja "muusik". Sellist liiki silte ma ei keelustaks, aga osad asjad on siiski läinud üle piiri ja piiravad minu silmis väga oluliselt indiviidide vabadust. Vahel tundub, et asjad käivad nii valet pidi. Algul pannakse silt ja siis vaadatakse, kas ikka sai õige silt. Õige oleks, et ikka ennem vaadataks, mis asjaga tegu on ja siis pandaks kuhugile mõni sildike. Üldiselt ma siiski ei armasta silte ja lahterdamist. Minu jaoks on inimesed. Osad nende seas on sarnasemad kui teised ja ma lepin sellega. Mulle pole lahtreid vaja.
Ma saan aru, mida mõtles mu sõbranna, aga ma ei hakka ennast muutma. Ma tean, mida ma asjast arvan ja ma ei käsi tesitel samuti arvaja, jumala eest mitte. Mu sõbrannale paistis, et ma teen oma põhimõtetega endale liiga, aga ma ütlen seepeale, et ilma põhimõteteta on veelgi raskem elada.

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma