Pole midagi paremat

Ma kuulsin, kuidas kusagilt kaugustest kostus mu nimi ja tundsin, kuidas keegi õrnalt mu huuli paitas. See puudutus oli niisama erutav, kui kõik need eelnevad, mis mulle öösel osaks said.
"Mmmm...kas sa äratad kõiki inimesi nii?"
"Ei, sellise au osaliseks saavad vaid väga erilised inimesed."
"Mmm..."
"Oled väga väsinud?"
"Sa veel küsid...vaata, mida sa minuga öösel tegid!"
"Kas siis midagi ei meeldinud?"
"Me magasime kolm tundi..."
"Kas see siis ei meeldinudki?"
"Jah, sa lasid mul liiga palju magada..."
"Seda viga annab parandada."
"Sa tööle ei hiline?"
"Sul on õigus, ma pean end liigutama."
"Suudad seda ikka?"
"Kas sa tahad laksu saada?"
"Kas sa annaksid?"
"Kui kenasti küsida..."
Ta kinkis mulle ühe oma parimatest suudlustest ja tõusis, et tööle minema hakata. Ma nägin, kui väsinud ta oli ja tundsin salajas isegi kerget võidurõõmu.
"Küll on hea, kui inimesel on puhkus..."
"Sa ikka nurud seda keretäit."
"Natuke..."
"Vaata, et sa end siis välja puhkad."
"Kas midagi on ootamas?"
"Jah, homme hakkab mul puhkus."
Tema kelmikas vihje pani mu nurruma.Ma sain veel ühe suudluse ja ta läks. Pöörasin pilgu aknasse ja nägin, kuidas hommikused päikesekiired aknalaual valssi keerutasid. Meenutasin veel hetkeks möödunud ööd ja surusin oma kurnatud, kuid õnneliku keha sügavamale voodisse.

Pole midagi paremat kui meie kaks koos.