Jaan on olnud sel aastal enam kui päikseline. Mu keha on tervenisti igast otsast punane ja valus. Magada ma ei saa ja ainus asi, mida ma soovin, et keegi puhuks õrnalt mu valusale kehale. See oleks hea.
Homme siis sõidan kuhugile Tartumaale. Ma ei tea siiani täpselt kuhu ja kuidas ma sinna üldse saan, aga ma lähen. Peaks ikka inimestega ühendust võtma...ma ei tea, mida mu mobiiltelefon teeb. Kas selle aku veel kestab? Mina igatahes pole seda tehnikaime juba kolmandat päeva käes hoidnud. Maal lihtsalt on ülihea olla ja pole mahti teistega ülemäära kontakti otsida. Tõde on see, et seda kontakti saab nüüd päris palju olema. Kolm päeva Tartumaal...kusagil...koos praktiliselt võõraste inimestega, siis on vaja ülikooli sisse saamise nimel inimestega suhelda, siis tulevad laulu- ja tantsupidu, siis....tuleb pikk tühi maa, millal ma ilmselt sõidan Purtse või teen midagi muud toredat ja järgmine kindel plaan on juuli lõpus, mil on Viljandi Folk. Selle viimase asjaga on küll õhus paar küsimärki. Sinna, kuhu algul plaanitud, me siiski ööbima ei saa ja teised tulijad ei ole vaimustuses telklaagris ööbimisest. Mul on suht kama, ma tahan ikkagist folgile minna, aga üksi ma seda siiski teha ei taha. Ma loodan, et Krissu ikka tuleb. Talle tundus telgimõte täitsa meeldivat.
Kristjan, sul on Viljandis mõni tuttav, kelle hoovi me tohiks telgi püsti panna? :P (Ma leiutan võimalusi, kuidas raha kokku hoida, siiski on valdavas enamuses tegu vaeste üliõpilastega. :P)
Oeh, lõpuks on käes siiski ilus suvi, kuigi mina olen juba krillitud ja suudan kannatada vaid õrna hoolitsust. :)
Musi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar