Pisikesed asjad

Mardiga on ikka hea vestelda. Meie ühest vestlusest ta tegi ülikooli tarvis essee. Sai selle eest B. Vahva, et Mart mu arvamust pidas nii heaks, et söandas seda ka õppejõule ette sööta. Muidugi, ega need vaid minu mõtted ei olnud. Enamus siiski Mardi omad, aga palju mõtteid Mardil poleks olnud, kui mina poleks teda aidanud. See teadmine paneb natukene naeratama ja tõstab enesekindlust. Sellised pisikesed asjad mulle meeldivadki. :)

Pisike tolmutera

Täna on nii pisike tunne. Tühi tunne. Täitumatu tunne.

Teiste rõõm teeb mul meele rõõmsaks, kuid hinges kaevab auku edasi. Kui teised on suured, siis mina olen väike.

Vahel on mul tunne, et mind on vaid siis vaja, kui kedagi teist paremat ei ole võtta. Eks see olegi karm reaalsus, sest me võtame iga inimese siis ette, kui me tunneme, et meil on teda vaja. Lihtsalt on valus, kui sa saad aru, et sa pole ühegi inimese esimene valik, et sa pole kellegi hingele palsam.

Lahkumispeost

Tegelikult on lähipäevist ka positiivseid tundmusi ja ma ei saa jätta neid mainimata. Õigupoolest vaid neist peakski kõnelema, kuid ilma halvata pole head. :)

Martin siis pidas oma überägedas suvekodus lahkumispidu. Kemmerg oli eriti äge. Ma tõstan käe südamele ja ütlen, et see on parim kuivkäimla, mida mida oma elus kasutada olen saanud!
Rahvas oli väga cill, kuigi ma teadsin vaid nelja inimest ja kaks neist olid ka vaid kord varem kohatud. Ülejäänud punt oli täiesti võõras, mis oli väheke hirmutav, sest ülejäänud kõik tundsid üksteist omavahel ja siis ma tundsin end väikese heidikuna, kuid ma olin visa ja ikka panin mõned veidrad naljad maha. :P Muidugi, teiste vestluses oli raske osaleda, sest enamus juttudel oli aastaid pikk eellugu, mida mina ei teadnud muidugi. Kuid pole lugu, ilusaid inimesi võib alati vaadata. Nad olid sellised tõeliselt cillid ja sõbralikud inimesed. Äge oli nendega koos öises suves lõkke ümber istuda ja väikese kitarre saatel tuntuid viisijupikesi laulda. Sain natukene keele otsaga maitsta seda tunnet, mis tekib sellest, kui koos cilli rahvaga lihtsalt heast tujust laulda. Ammu olen soovinud sellise elamuse osaliseks saada. Varem kuidagi pole seda juhtunud, sest ehk pole olnud inimesed õiged või õigemini, inimesed pole olnud ühel meelel. Sel korral jäi väheke puudu inimeste tundmisest, sellest vennastumisest. Kuid natukene sai seda tunnet siiski maitsta. :)
Magasin elus esimest korda üksi telgis. Pean tõdema, et kahekesi on lõbusam. Ja on kõhe, kuid sa oled telgid metsa ääres ja sulle on vahetult enne magamaminekut jutustatud, kuidas sellestsamast metsast karud ja rebased ja muud tegelased külas käivad. :P Jap, ma jäin tund aega magama, sest iga heli tundus väga lähedal olevat. Muidugi, fantaasia on mul hea ja see tegi mu kujutlused sellest, kuidas karu tuleb ja telgi seina purustab, väga elavaks. Kuid õnneks mu kaine mõistus suutis mind veenda, et loomad kardavad inimesi ja ei roni telki. Kuigi pean tunnistama, et hoolimata mu visast kainest mõistusest, igatsesin ma enda kõrvale teist inimest, et ma saaks talle salaja hästi lähedale pugeda ja siis end turvaliselt tunda.
Lugesin Martinile kingitud väikese Hustleri raamatukese läbi. Ütleks, et pildid läksid juttudest ikka väga mööda. Vähemalt minu fantaasia küll neid pilte juttudega kuidagi sobitada ei suutnud. Ja modellid ei osanud ehedat nägu teha. Meestel oli enamus piltidel selline nägu, nagu nad hakiks salatit, selline...tuima ja korduva töö nägu oli peas. Kuid mis sa teed, kui porno on viis raha teenimiseks, siis ilmselt ongi lõpuks selline nägu peas. Jutud olid väga vahvad. Ma ei ütleks, et need erutavad olid, sest mulle tegid need jubedalt nalja. Vestlused nendes jutukestes olid väga kentsakad ja ma oleks nagu anekdoote lugenud. Ehk oli asi ka veinis, sest mu aju tootis väga koomilisi filme mu peas. Teistele ilmselt jäigi minust veider mulje, sest ülejäänud neiudele, kes seltskonnas viibisid, olid esiteks pildid liiga jubedad, et neid vaadata ja jutud liiga avameelsed. Noormehed...nad pidasid mind vist ka imelikuks. Aga mis ma teha saan, et mulle meeldib porno. Ma ei eita seda. Pole ju mõtet. :)

Üksinda keset üksildust

Mõeldes voorusele ja de Sade raamatule, möödunud päevadele ja endale, siis ma olen jõudnud järeldusele, et süütu/kogenematu on raske olla. See on selline väsitav raske. See pole halb, aga see on nii väsitav, et vahel on tunne, et oleks kergem, kui asjad oleks teisiti. Raske on vaadata oma esivanemate ootusärevaid nägusid, kui nad oma uudishimu puurist välja lasevad. Raske on vastata küsimustele "Kellega koos sa siin oled?", "Kas sa oled hõivatud?", "Kuida siis nii?". Raske on neile vastata "Üksinda.", "Ei ole." ja "Lihtsalt.". Raske on olla inimeste keskel, kes vastavad neile küsimustele teisiti. Raske on teha naeratavat nägu ja uskuda, et oma südames oled teinud õiged valikud. Raske on taluda neid nalju. Raske on teiste eest oma tundeid varjata. Veel raskem on neid neile seletada. Raske on kuulda nende soovitusi, mida kõike nad pakuvad, et ma peaks tegema. Raske on kuulda lohutust, sest see tekitab nii pisikese tunde. Kõigi nende toredate ja armastavate inimeste keskel on raske olla nii üksinda...

Mõtlesin maailmakirjanduse jaoks loetud raamatutele...need kõik olid täis nii piiritut ja lohutamatud üksildust:
"Sada aastat üksildust"
"Armas"
"Armuke"
"Maa õnnistus"
"Kujuri tütar"
"Seadus"
"Süda on üksildane kütt"
"Iiveldus"
"Eilne maailm"

Ma valisin need raamatud enamuselt selle järgi, mis juhtus käepärast olema. Osad olid juba varem loetud. Seega ei saa olla, et ma sihilikult just üksildusest raamatud valisin. Jääb vaid küsida, kas ma lihtsalt märkasin ennast neis raamatutes ja nö. lugesin ridadest välja seda, mida ise antud hetkel tundsin või oli tõesti maailmakirjanduse 20. sajand väga üksildane?




Tunnen täna nii paljudest asjadest puudust. Oma heast tundest, mis mul nädala alguses oli. Kristjanist. Seltskonnast, kus mõistetakse ja ei küsita küsimusi. Oma sõpradest, kes oleks vaid minu päralt, kasvõi ainult paariks tunniks.

Niuks.

Musi saate ikkagi. Musi! :)

Ilusad inimesed

Oi, tänavu oli üks mõnus Jaan. Ei saa midagi öelda, sugulased on mul ikka humoorikad. Eriti on seda Laura ja Kata. Mu õde oli terve päeva meile öelnud, et me jalad risti paneks kui kured üle lendavad. Õde ütles seda jälle hetkel, mil mu armsad õetütred olid kätte võtnud katsed sääskedega. Nimelt oli üs neist kuulnud, et kui lasta sääsel end täis imeda ja siis pingutada lihaseid, siis sääsk pidavat plahvatama. Well, võin kohe öelda, et pauk jäi tulemata ja tüdrukud failisid sajaga. Kata oligi parajasti uut sääske püüdmas, kui mu õde hüüdis...

Gaili: "Jalad risti, kurg lendab!"
Kata: "EI! Ma ei saa!"
Laura: "Vali, kas sääsk või laps!"

Praegu see ei tundugi nii naljakas, aga eile, vaadates, kuidas blond ja kohuke sääski püüdsid, oli mul, Geal ja Gaili, tükk tegemist, et tilk püksi ei tuleks.
Ja jälle oli meil Jaan, kus kuue naise kohta oli üks mees...vaene Kaarel. Ei, tegelikult oli meil kaks meest! Üks on lihtsalt mu õe kõhus ja plaanib meie sekka kolida oktoobris. Wee, ma saan kuuendat korda tädiks. :)
Hommikud olid jälle traditsioonilised. Ehk siis varajased ärkajad ei lase pikalt magada ja hüppavad sulle suure kisaga voodisse ja karjuvad otse kõrva. Sellised hommikud on meie peres tavalised ja igaüks, kes otsustab meie sugulaseks saada, peab arvestama, et teda hakatakse ka nii äratama, kui just pole tegu varajase ärkajaga. Mõelda vaid, mul oli kolm hommikut järjest selline äratus. Wohoo!

Aga minust...ma tunnen end hästi. Viimasel ajal olen näinud ilusaid unenägusid ja tunne on rõõmus. Eile nägingi unes seda, kuidas ma Pia ja Kati veeparki saatsin ja siis ise saiakesi ostma läksin. Oi, see oli magus vaatepilt! Ma hakkasin just ekleeri ostma, kui mulle hommikuseks äratuseks kõrva karjuti ja mu seljas hüpati. Ei, see ikka ei olnud normaalne unenägu, sest mind ümbritsesid soomlased ja me olime linnas, mida me kutsusime Tartuks, aga mis oli täiesti inimtühi (peale meie kolme ja nende soomlaste, kes olid veepargis) ja ei näinud üldse Tartu välja. Kergelt kriipi vaib oli ka sellel unenenäol, aga vähemasti lõppes magusalt ja keegi ei saanud surma. Mind ümbritsesid saiakesed...ja soomlased. :D
Üldiselt on tunne siiski hea ja ma olen õnnelik. :)

Täna vaid vaatasin neid lugusid, mis mulle kunagi erinevad inimesed saatnud on ja alles nüüd ma märkan tõeliselt, kuidas need lood on rääkinud inimeste tegelikest hetkeemotsioonidest. See tõdemus on kurb, sest valdav enamus lugusid on nii hüljatud ja hirmunud alatooniga. Ma kuulan ja mõtlen, et oleksin võinud seda varem mõista, siis ma oleks saanud neile öelda, et nad pole üksi ja hirm on asjatu, sest isegi inglid kukuvad vahel. Ma usun siiani nende inimeste headesse omadustesse ja nende võimetesse. Ma siiani tahan neile öelda, et nende hirmud on asjatud, et nad on ilusad inimesed ja suudavad kõike, mida vaid ise südamest teevad. Äkki peakski seda neile nüüd ütlema?

Päevad täis päikest

Jaan on olnud sel aastal enam kui päikseline. Mu keha on tervenisti igast otsast punane ja valus. Magada ma ei saa ja ainus asi, mida ma soovin, et keegi puhuks õrnalt mu valusale kehale. See oleks hea.

Homme siis sõidan kuhugile Tartumaale. Ma ei tea siiani täpselt kuhu ja kuidas ma sinna üldse saan, aga ma lähen. Peaks ikka inimestega ühendust võtma...ma ei tea, mida mu mobiiltelefon teeb. Kas selle aku veel kestab? Mina igatahes pole seda tehnikaime juba kolmandat päeva käes hoidnud. Maal lihtsalt on ülihea olla ja pole mahti teistega ülemäära kontakti otsida. Tõde on see, et seda kontakti saab nüüd päris palju olema. Kolm päeva Tartumaal...kusagil...koos praktiliselt võõraste inimestega, siis on vaja ülikooli sisse saamise nimel inimestega suhelda, siis tulevad laulu- ja tantsupidu, siis....tuleb pikk tühi maa, millal ma ilmselt sõidan Purtse või teen midagi muud toredat ja järgmine kindel plaan on juuli lõpus, mil on Viljandi Folk. Selle viimase asjaga on küll õhus paar küsimärki. Sinna, kuhu algul plaanitud, me siiski ööbima ei saa ja teised tulijad ei ole vaimustuses telklaagris ööbimisest. Mul on suht kama, ma tahan ikkagist folgile minna, aga üksi ma seda siiski teha ei taha. Ma loodan, et Krissu ikka tuleb. Talle tundus telgimõte täitsa meeldivat.

Kristjan, sul on Viljandis mõni tuttav, kelle hoovi me tohiks telgi püsti panna? :P (Ma leiutan võimalusi, kuidas raha kokku hoida, siiski on valdavas enamuses tegu vaeste üliõpilastega. :P)

Oeh, lõpuks on käes siiski ilus suvi, kuigi mina olen juba krillitud ja suudan kannatada vaid õrna hoolitsust. :)

Musi!

Alkoholita joobes

Täna olen end terve päeva veidralt tundnud. Ma justkui oleks joobes, kuigi ma isegi ei mäleta, millal ma viimati alkoholi tarbisin. Tänaval käies hetkeks silmi sulgedes või järsult uude kohta vaadates, mu jalad hakkasid mind alt vedama. Ma tundsin kuidas nad mind kiiva vedasid ja korduvalt mõtlesin, et teised jalakäiad kindlasti arvavad, et ma olen purjus. Tunne oli ka purjus, meenutas väheke seda tunnet, mis mul enne minestamist oli. Ma olen korralikult maganud. Võib-olla isegi liiga korralikult maganud. Seega unepuuduses ei saa asi olla. Verd pole ka kellelegi loovutanud ja söön ma ikka sama moodi kui varem.
Kas ma peaksin enda pärast muretsema?

Lasin sel minna!

Pärast oma eelmist postitust (ära otsi seda, ma kustutasin selle ära) otsisin ma ülesse Raadio Ööylikooli. Õigupoolest ma juhuslikult sattusin selle peale, aga kuna juhuslikkus on seaduspära, siis võin ka öelda, et ma ise juhtisin end selleni. Mu sisemine mina otsis vastuseid ja leidis need kõik Doris Kareva jutust. SEDA kuulates ma sain vastused kõigile oma küsimustele, mis ma tund varem endale esitasin. Ma ei saa öelda, MIS need vastused on, sest ma ei tea neid otseselt, aga minus on see teadmine. Ma ei ürita rohkem seletada, aga nüüd on maailma jälle selgem. :)

Pole midagi paremat

Ma kuulsin, kuidas kusagilt kaugustest kostus mu nimi ja tundsin, kuidas keegi õrnalt mu huuli paitas. See puudutus oli niisama erutav, kui kõik need eelnevad, mis mulle öösel osaks said.
"Mmmm...kas sa äratad kõiki inimesi nii?"
"Ei, sellise au osaliseks saavad vaid väga erilised inimesed."
"Mmm..."
"Oled väga väsinud?"
"Sa veel küsid...vaata, mida sa minuga öösel tegid!"
"Kas siis midagi ei meeldinud?"
"Me magasime kolm tundi..."
"Kas see siis ei meeldinudki?"
"Jah, sa lasid mul liiga palju magada..."
"Seda viga annab parandada."
"Sa tööle ei hiline?"
"Sul on õigus, ma pean end liigutama."
"Suudad seda ikka?"
"Kas sa tahad laksu saada?"
"Kas sa annaksid?"
"Kui kenasti küsida..."
Ta kinkis mulle ühe oma parimatest suudlustest ja tõusis, et tööle minema hakata. Ma nägin, kui väsinud ta oli ja tundsin salajas isegi kerget võidurõõmu.
"Küll on hea, kui inimesel on puhkus..."
"Sa ikka nurud seda keretäit."
"Natuke..."
"Vaata, et sa end siis välja puhkad."
"Kas midagi on ootamas?"
"Jah, homme hakkab mul puhkus."
Tema kelmikas vihje pani mu nurruma.Ma sain veel ühe suudluse ja ta läks. Pöörasin pilgu aknasse ja nägin, kuidas hommikused päikesekiired aknalaual valssi keerutasid. Meenutasin veel hetkeks möödunud ööd ja surusin oma kurnatud, kuid õnneliku keha sügavamale voodisse.

Pole midagi paremat kui meie kaks koos.

Unes

Täna nägin unes, et tassisin laste mänguväljakut. Liumägi ja turnimisredel olid tuimalt käes.

Oma unenägudes ma olengi almighty.

Väärarusaamad

Leidsin täna aega enda peale mõelda. Mu peas olid küll sundkorras ideed essee jaoks, kuid ma pole masin ja enamus ajast teen asju, mida ma tunnen, et on õige aeg teha. Täna tundus õige enda peale mõelda ja ühest luukerest lahti saada. Luukerest sain lahti ja kergem on. Palju kergem. Rääkimine ikka aitab. Ma usun endiselt, et ühe tugeva suhte alustalaks on avatud suhtlemine ja igas olukorras.

Mis ma siis täna endast välja kaevasin...ma hakkasin täna mõtlema, et see on veider, kuidas hoolimata minu püüdlustest (ma pole tuntud selge eneseväljenduse poolest), suudan ma siiski inimestele vale mulje jätta. Mitte, et ma väga hooliks, mida teised minust arvavad, kuid osade inimeste puhul teeb haiget, kuidas hoolimata pikkadest tutvusaastatest, minust ikka valesti aru saadakse. Ilmselt on asi ka minu väljendusoskuses, mis osades olukordades kasinaks jääb.
Küsisin ka sõbrannalt, keda ma juba 13 aastat tunnen, et millise inimese mulje ma talle jätnud olen. Tema vastuses kõlas, et on asju, mida ta ei julge mulle öelda, sest ta kardab, et ma mõistaks teda hukka. Nojah, eks selliseid asju on vist iga inimesega, sest mul on siiski omad seisukohad. Samas ma olen üritanud inimestele nö. teha selgeks, et ma olen veidruste suhtes väga vastuvõtlik. Ma suudan isegi seda mõista, miks üks inimene tapab teist, kuigi see on mu isiklike arusaamadega vastuolus. Ma usun, et iga olukord ja tegu on põhjendatud. Ma suudan mõista hoolimata sellest, et konkreetne asi võib mu põhimõtetega vastuolus olla. Kui inimesed annavad mulle võimaluse mõista, siis ma teen seda, sest mulle ei meeldi eelarvamused ning neist ma üritan eemale hoida. Mul on enda jaoks kindlad seisukohad, milledest ma lähtun, kui ma teen otsuseid (mu seisukohad võivad sageli muutuda, selles osa ma ei ole põikpäine oinas) enda jaoks, aga ma ei oota, et teised tegutseksid minu seisukohtade järgi. See on nii veider, kuidas mind pikalt tundvad inimesed, sellest ikka aru ei saa, et ma mõista neid hukka, kui nad näiteks (see on tõesti vaid näitlikustamiseks, et anda mõista, et mulle tegelikult ka võib kõike rääkida) end konksude otsa riputavad, et valust kaifi saavad või mingites müstilistes rituaalides osalevad. Mulle ei tundu sellised asjad veidrad, sest ma pole kunagi normaalsusele piire seadnud. Ajaloost võib leida hulgaliselt nö. veidraid asju, ehk siis neid asju, mida praegune ühiskond oma mallidega ebanormaalseks tembeldab, aga mina ei keela ühelgi nähtusel tänases ühiskonnas eksisteerida. Ma ei mõista miks nii paljud keelavad.
On vaid üks asi, mida ma teistest ootan ja see on see, et nad lubaks mul olla see, kes ma olen. Vabadus on kõik, mis ma palun.
Ma olen individualist. Inimesed on kõik erinevad, seega ka kõik nendega seostuv on erinev ja kõik nende suhtes teiste inimestega on erinevad. Kõik on nii suhteline kui üldse olla saab. Samal ajal on igal asjal oma põhjendus. Iga asi saab alguse millestki varem eksisteerivast. Meid ümbritseb lõputu arenemine. Iga päev, iga hetk. Seepärast mulle meeldibki inimesi vaadelda, neid oma peas tükkideks jagada, nende tunnete tagamaades sonkida. Iga inimene on minu jaoks eraldi kunstiteos.

Nüüd oma juttu lugedes ma leidsin vastuse ka oma kaua vaevanud küsimusele, et mis on armastus? Algul ma mõtlesin, et armastus on see romantiline tunne, mida suured kunstnikud nii kaunilt ja surematult kujutavad, siis ma mõtlesin, et see on kunst, mida saab õppida, et iga inimest võib romantilises mõttes armastada, kui sa vaid tahad. Nüüdseks ma leian, et armastada ei saa igaüht. Tõeline armastus kätkeb endas kedagi sellist kes on su parim sõber, ta vaim on sinu jaoks ilus, sa ihkad teda hingeliselt ja füüsiliselt. Sa tunned end tema seltsis parema inimesena, ta toob sinus välja sinu parimad küljed, sa saad temaga koos paremaks inimeseks. Muidugi, armastada võib erinevat moodi, kuid see on see armastus, mida ma endale sooviks. Jällegi, ma leian, et armastus on igaühe jaoks midagi erinevat ja neile, kes pole endale veel oma tõde leidnud, on meeldiv see, mida kõnelevad üldised mallid.

Jah, ma elan mõtte järgi, et inimesed võivad uskuda mida tahes, peaasi, et nende usk nad õnnelikuks teeb. Ja kui nad usuvad midagi sellist, mis neid õnnetuks teeb, siis mul on lihtsalt kahju. Ma ei saa kedagi sundida oma arusaamu muutma ja minu üritused teisi muuta ei oleks õiged ega ka tulutoovad, sest õiged muutused tulevad inimese enda südamest. Muljalt need tulla ei saa. Me kõik näememe värve erinevalt. Me lihtsalt peame leidma need, kes meiega koos samu värve näevad.

Usku ja Armastust!

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma

Just a Little Girl

Sometimes I feel you’re not listening

Sometimes I feel you don’t understand

But I think I’ve got the answer

Already know what you’re gonna say

‘Cause I’m just a little girl you see

But there’s a hell of a lot more to me

Don’t ever underestimate what I can do

Don’t ever tell me how I’m meant to be

You say I’m just a little girl, just a little girl

How can I compare? What do I know?

What have I got to share?

But there’s nothing in this world, nothing in this world

That could hold me down, can’t you hear me?

Don’t you understand

That I wanna be myself, wanna be the girl,

Wanna be the one that you can rely on

How I wish that you could see all there is of me

How I long to hear that you take me

For who I am

‘Cause I’m just a little girl you see

But there’s a hell of a lot more to me

Don’t ever underestimate what I can do

Don’t ever tell me how I’m meant to be

So true, so me...

Kui ma oleks...

Kui ma oleks praeguseks hetkeks teinud kõike seda, mida ma oma peas mõelnud ja südames tahtnud olen, siis ma paistaks teistele hoopis teise inimesena.
Kui ma oleks teinud kõike seda, siis mul oleks oma bänd ja ma oleks avaldanud oma luulekogu ja mul oleks käidud Madagaskaril ja ma oleks draivinud mööda Eestit ringi täiesti võõraste uute inimestega ja mul oleks mootorratas ja load ka muidugi ja mul oleks neli tätoveeringut ja oleks korduvalt kodunt öösel välja hiilinud ning kusagil keldripidudel käinud ja ma oleks ööklubis posti ümber tantsinud ja ma oleks elanud terve suve teises riigis ja mul oleks veel rohkem sõpru, sest ma oleks nende kõigiga lihtsalt laksust tänaval rääkima hakanud ja mul oleks kaks kassi ja mul oleks punased juuksepikendused ja ma oleks Limp Bizkit'i kontserdil pluusi seljast tõmmanud ja ma oleks käinud igal Rabarock'l, mida ma mäletan ja mu vend oleks mu parim sõber ja mu venna sõbrad oleks minu sõbrad ja mul oleks hunnikutes sekspesu ja mul oleks piits ning käerauad ja mul oleks terve tuba täis raamatuid ja ma oleks käinud teiste inimestega alasti mudas jooksmas ja mul oleks endast aktimaal ning fotoseeria ja ma oleks liputajatele öelnud, et neil on nii väike ja ma oleks esinenud mitmetes etendustes ja ma oleks ise teinud teatri ja...ja...ja...

Miks ma seda kõike teinud ei ole? Kaine mõistus?
Ma ei taha elada mõttes üht elu ja reaalselt teist elu. Tahan elada seda elu, mida ma oma peas mõtlen.

Kõik mu salasoovid.

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma

Ilmvõimatud kokkusattumused

Elu on ikka naljakas.

Eile bussijaamast lahkudes ma mõtlesin, et keegi kindlasti mainib, et ma olen rase. Nii juhtuski. Mu sõbrannad viskasidki nalja, et äkki ma olen rase. Siis ma sain kasutada seda lauset, mida ma varem bussijaama juures mõtlesin, et oleks asjakohane öelda. Kõigile rahustuseks võin öelda, et ma pole rase. Pole siin kellegagi lapsi saada ja peale selle pole ka kokku sattunud ühegi Püha Vaimuga, kes minus uues elu kasvama oleks pannud. Tore, sest ma ei olegi lasteks veel valmis. :)


Juba mitu päeva olen kujutlenud, kuidas ma oma juukseid kanda võiks. Punuksin patsi ümer pea, nii palju, kui juuksed lubaksid, sest teadupoolest on nad hetkel mul päris lühikesed. Jaa, oh sa imet, üks sõbranna tuligi ja tal olidki juuksed nii pandud, nagu mina mitu päeva järjest kujutlenud olin. Kujutlen siiani.

Ja siis, lugesin, et mu üks sõber oli mind unes näinud. Ma olevat talle väljamaale külla läinud. Hirmutav osa asja juures on see, et ma olin seda mõned nädalad varem ise mõelnud. Mitte kõike sellest unenäost, aga seda osa küll, et ma talle külla lähen.

Nüüd ongi natukene veider. Kas mu mõtted võivad muuta maailma nii vahetult?

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma

Metsas

Tegin üht põnevat testi ja veel põnevam oli see, et selle testi tulemused käisid täitsa minu kohta. Kuid kas tõesti? Äkki me usume kõike, mis meile väidetakse, et me oleme ja siis leiamegi endas kõiki neid omadusi? No mine tea, arvan, et nii naljalt see asi ikka ka ei käi. Igatahes...tegu on SELLE testiga.
Mis siis minu puhul selgus?
Ma olen metsas ja ma ei ole seal üksi. Ma olen seal koos ühe inimesega, keda ma siinkohal ei maini. Igal juhul peaks see inimene olema minu jaoks elu kõige olulisem isik. Well, jah, ta on minu jaoks oluline, lausa väga, ma arvan, et ta ise ka ei tea, kui oluline. Ma ise ei suuda ka vahel seda uskuda, kuid mul pole ju mõtet endale vastu vaielda.
Me oleme seal metsas ja jalutades põrkame kokku põdraga. Kuna põder on teadaolevalt suurim loom, kes meil metsades elutseb, siis sellest võib järeldada, et minu probleemid ja stress on väga suur. Nojah, ma ei saa jälle vastu vaielda, kuigi pean tunnistama, et mul on alati olnud raske hinnata, kas mu probleemid ja stress on suured või mitte. Nüüd siis põdra järgi tean, et on. :P
Põdraga kohtumisse suhtun ma cillilt ja üllatun meeldivalt "Oh, näe, põder!", mida ma võin lugeda passiivse käitumise alla, sest lõpuks ma siiski jalutan rahumeelselt ära, ei torma põdrale kallale, ega peksa teda. Minu läbisaamine põdraga peaks iseloomustama seda, kuidas ma oma probleemidega hakkama saan. Jah, pean tunnistama, et ma olen suurepärane probleemide eiraja. Ma olen see vaikselt kannataja. Ilmselt. Hetkel vähemalt tundub küll nii.
Kui põdraga on jutud aetud, siis jalutan edasi ja jõuan oma unelmate koduni. See on selline kollane armas majake, mis ei ole liiga suur ja samas ei ole ka liiga väike. Sel on valged aknaraamid ja suur rõdu. Kodune majake, mida võib ka filmides näha, kui näidatakse maju, mis asuvad keset loodust. Lihtne, aga täpselt selline, et kusagil mujal ei ole parem. Maja suurus peaks näitama mu ambitsioonikust. Pole sinna midagi parata, ma tunnistan, et ma olen ambitsioonikam, kui välja paistab.
Maja ümber ei ole tara, sest keda sa ikka seal metsa sees taraga takistad. Tara puudumine viitab avatud isiksusele. Inimesed on minu juurde alati oodatud. Jah, ma kujutlen iga päev, kuidas ma täiesti suvaliselt ja ootamatult uute inimestega tuttavaks saan, nendega maad ja ilmad kokku räägin, nii, et ma pärast vaid inimese nime ei tea. Kuid ometi midagi sellist minuga igapäevaselt ei juhtu, üldse juhtub harva, kuid ma tean, et seda on juhtunud ja lausa nii hoogsalt, et ma kohe inimestele laudadega vastu päid virutama hakkasin. Ma tean, et ma olen avatud, kui ma satun kokku õigete inimestega. Eks see vast ole kõigiga nii.
Siis ma astusin sinna majja sisse. Jalutasin, kuni jõudsin söögisaali, kus laius suur laud, mille ümber olid toolid ja laual lilli täis vaas. Kuna minu söögisaalis ei olnud inimesi, ega ka suurt muud midagi peale tühjade toolide ja lillevaasi, siis ma peaks olema parajalt õnnetu inimene. Peab tunnistama, et on päevi, mil ma tunnen end maailma kõige õnnetuma inimesena.
Seejärel ma suundusin uuesti majast välja ja leidsin rohu seest tassi. Sellise ilusa portselanist kruusi, kaunite lillede ja kuldse äärega. Ma pühkisin selle puhtaks ja võtsin endaga kaasa. Tassi tugevus/vastupidavus peaks näitama, kui vastupidav on minu suhe selle inimesega, kellega ma olen metsas. Minu leiu puhul võib järeldada, et tugev, kuid iga asja on võimalik lõhkuda. See, kuidas ma selle leitud tassiga käitun, seletab seda, kuidas ma selle inimesega käitun, kellega koos metsas olen. Ma võin öelda, et ma käitun temaga hästi. :)
Jalutan veel edasi ja ma jõuan oma maja taga lookleva jõeni. See on keskmise suurusega. Suurem kui Valgejõgi, aga väiksem kui Emajõgi. See on kiirevooluline ja looklev. Minu kujutluspilt veekogust, mis mu kodu juures on, peaks kirjeldama minu seksuaaliha ulatust. Mhh...maybe...
Jalutaks veel. Jalutaks teisel pool jõge edasi. Jõe ületamiseks ma kasutan kive. Need on seal juba olemas. Ma pole suurem asi rammunaine, seega ma vaevalt neid ise sinna tassiks. Niimoodi kergelt hüpeldes ja aeg-ajalt kiljatades, lõbusas meeleolus jõuaksin teisele kaldale. Kuna jõgi on kiirevooluline, siis ilmselt pritsib vett nii, et ma saan kergelt märjaks või siis palju märjaks, kui ma peaks kukkuma. Kuid mul oleks igal juhul fun, sest jõed mulle meeldivad. See, kui märjaks ma veekogud ületades saan, peaks näitama seda, kui oluline on minu jaoks seks. Igaüks võib omad järeldused teha.

Päeval seda testi suuliselt tehes vastasin ma osad asjad teisiti. Näiteks maja kirjeldasin teisiti,sest arvasin, et ma satun mingi võõra maja juurde. Enda kodu ma ei kujutle tolmunud puidust hurtsikuna, mille katus laseb vett läbi ja mille teevad maagiliseks puude vahelt langevad päikesekiired. :)

Jah, selle testi tulemustes oli paljuski tõtt. Ometi tuleks meeles pidada, et need tulemused võivad iga päevaga muutuda.

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma

Muusika - mu õnn ja õnnetus

Oi jah. Ma tean, et ma peaks õppima eksamiks, aga ma ei suuda seda ja ennast sundida ma ka ei suuda. Nõrk olen, ma tean, kuid vahel tunduvad osad asja olulisema kui teised, isegi kui need nö. ebaolulised asjad on pakilised. Ma ise kaevasin endale augu, kui otsustasin endale uut muusikat hankida. Nüüd ma lihtsalt ei saa teisiti, kui ma pean läbi lugema/kuulama kõik sõnad, mõtisklema iga loo üle. Asja teeb eriti keeruliseks see, et ma suutsin endale head muusikat hankida, midagi sellist, mis mulle kohe alguses meeldima hakkas. Ja ma armastan muusikat nii väga, et mul on mu homsest geneetika järeleksamist täiesti savi, kuigi samas ei ole ka, sest see oleks vaja ikka ära teha ja tegelikult ma paha tudengina mõtlen, millised oleks minu võimalused spikerdamiseks. Jah, ma ei otsi endale vabandusi ja ma tean, et kõigil ilmselt on raske mõista, kuidas ma küll ennast kätte ei võta ja nüüd ilusasti ära ei õpi, sest muusika võib ju alati oodata. Siinkohal on asjalik kõigile teatavaks teha, et kui mina leian midagi head muusikamaailmast, siis ma tutvun sellega KOHE väga põhjalikult ja pole vahet, mis mind homne päev ees ootab. Mind murrab vaid väga suur väsimus. Eks see ole minu üks kiiksudest. Seda võib peaaegu võrrelda Andrease bussiarmastusega. Selline fanaatiline. Ja kui sa saad minu, siis sa saad selle koos minuga. :)

Siis ma veel täna mõtlesin, et kas peaks ära küsima kõik need küsimused, mille esitamisest ma olen unistanud, et kuulda neid võib-olla unistatud vastuseid? Mis te arvate? Küsija suu pihta siiski ei lööda...vähemalt oleks viisakas seda mitte teha, kuigi kahjuks paljud inimesed omavad võimet vastamisest kõrvale hiilida. Kas ma peaks sellele oma küsimisväega vastu saama?

Luukered

On asju, mida ma kannan endaga kaasas. Sellised pisikesed ütlemised, mis on jäänud mu pähe kummitama. Aeg-ajalt lükkavad nad oma kered kapist välja ja siis ma jälle mõtlen, et miks just need, pealtvaadates nii tühised ütlemised, on jäänud mind kummitama. Tegelikult ma pole siiani osadest luukeredest lahti saanud ja mõista pole ma ka neid suutnud.
Siiani on mul meeles, kuidas vist viiendas klassis sai ühe klassiõega juba varem kokku lepitud, et ekskurssioonil istume bussis koos. Ja kui saabus see kauaoodatud väljasõidupäev, siis ma kuulsin sõnu "Me ei leppinud midagi sellist kokku. Ma juba istun hoopiski temaga." Ma võiksin siiani vanduda, et me leppisime selle kokku, kui ma just tõesti ei näinud sellest väga reaalset unenägu või elanud mõnel hetkel paralleelmaailmas. Mul on siiani meeles koht, kus ma neid sõnu kuulsin, isegi ilm. Ma mäletan, et hetkel, mil see juhtus, olin ma väga löödud, kuigi ma ei öelnud midagi, mis on minu puhul täiesti tavaline, (ma olen avastanud) ja ma olen siiani löödud. Eks ma võin selle kategoriseerida oma lapsepõlvetraumade alla. Iseenesest on sellised asjad laste seas väga tavalised ja haiget saamised ka täiesti tavalised, sest lapsena oled ikka naiivne ja usud, et nii, nagu kolm nädalat varem öeldud sai, et nii asjad jäävadki. Nojah, tänaseks hetkeks on minu mõttemaailma muutunud ja ma saan aru, et see oli inimlik eksitus. Äkki tõesti unustati, äkki lihtsalt ei tahetud minuga koos istuda, äkki oli ka teistele lubatud ja siis oli raske seda tunnistada. Ja see on kõik see, mida ma kunagi teada ei saa. Võiks nüüd mõistuse oma õuele lasta ja selle mälestuse välja visata, aga ei, luukere passib ikka minu kapis. Võib-olla ma olin väga löödud sellest, et lubadust rikut. Ma olen siiani alati väga häiritud, kui inimesed lubavad endale isegi pisikesi valesid. Ehk on minus siiani see trots, kõik oma pahameel ühe hetkega välja öelda, mida ma siis ei teinud. Ja ma ei teagi...ikka ei tea. Kuid paljud asjad tulevad vanusega. Eks ma siis pühin sellelt kodiklubult aeg-ajalt tolmu ja vaatan, mis aeg mulle toob.
Siiani on mul meeles ka see, kuidas ühel koosviibimisel mulle nii teravalt ja valusalt öeldi, et ma oma vennast liiga palju vatran. Ma tean, et ma vahest satun hoogu oma rääkimisega, sest osad asjad on mulle väga olulised, nagu ka mu vend, siis ma vatrangi neist väga entusiastlikult ja ehk liiga palju. Ehk on ka asi kontrastis, et enamasti olen ma suhteliselt vait ja jätan väga tuima mulje, ning kui ma ühel hetkel vooluvetes olen, siis ehmatan sellega oma tuttavaid, kes on harjunud mina vaikse loomuga. Äkki oli ütlejas peidus väike kadedus. Äkki teda häiris minu hääl. Äkki teda häiris, et ma võin millestki nii hoolida. Äkki teda häiris minu uhkus, sest ma tõesti olen oma venna üle uhke ja seda ei suuda ma endale pahaks panna. Jällegist on see midagi sellist, mille lahendamisel saan ma vaid endalt abi paluda. Õigupoolest peaksin ma nüüd täpselt järgima oma põhimõtet, et kõik on hästi, kui ma iseendaga hästi läbi saan. Ma tean, et mu vend on mulle kallis ja nii harva kui ma temast ka üldse räägin, siis ma olengi hoos. Mulle peaks sellest piisama ja ma võiks nüüd selle mälestuse ära kustutada, aga ei. See tuleb uuesti ja teeb sama moodi haiget. Kas mu sõber siis ei mõista mind? Kas minus on veel alles see trots, talle vastu ütelda, mida ma siiani teinud pole? Ma ei tea ja ma ei tea, millal ma teada saan.
Siis on veel üks kiri, mille mu üks sõber saatis ühele teisele sõbrale ja kirja sisu oli praktiliselt vaid minuga seotud. Ma nägin seda kirja ja tean, mis seal seisis, kuid ma pole siiani teada saanud, mis sellele vastati. Mulle küll öeldi, et kõik on hästi, et see on ebaoluline, kuid kas see ikka oli kõik nii? Äkki oli kõik hoopis halvasti ja mind taheti lihtsalt sellest säästa? Ma tean, et kui ma asjaosalistelt midagi selle kohta küsiks, siis oleks kindlasti vastuseks "ma ei tea, ma ei mäleta". Selle eest võiksin ma oma pea anda. Iseasi, kas nad tõesti ei mäleta või nad lihtsalt väidavad seda. Niiet, mul pole suurt mõtet aru pärida ja tegelikult peaks üldse asja sinna paika jätma, sest ma suhtlen siiani mõlema inimesega ja meie suhted tunduvad olevat head, et mis seal siis enam rääkida, aga mina nii ei saa, mind siiani vaevab ning ikka ja jälle ma avastan end küsimas, et kuidas asjad siis tegelikult olid. Ma pean kas teadma kõike, sest tõega ma suudan toime tulla või siis ma ei tohi mitte midagi teada, sest teadmatus on õndsus. Kuid igasugused poolikud seletused ja väited jäävadki mind painama, sest ma ei suuda leppida pooliku tõega. Ei suuda. Veel ei suuda.
Sellised luukeresid on mu kapis veel. Nii mõnigi.

Paar päeva tagasi sai vesteldud ühe ammuse sõbrannaga, kes tunned mind tegelikult suhteliselt hästi. Ma vähemalt arvan nii. Meie jutu käigus tuli välja see, et ma kasutan aeg-ajalt neid nö. vanainimeste väljendeid. Näiteks "eks ta ole" või "issanda loomaaed on kirju". Minu jaoks on alati sõnad olnud sõnad ja ma ei keela neid endale, kui keegi väidab, et üks või teine on vanainimeste sõna. Sealt edasi jõudis meie vestlus sellesni, et ma peaksin end vabamaks laskma. Siit paistab minu silmi väike nali, et ma enda meelest just võtan vabalt, kui ma kasutan kõiki sõnu, mis on ja ei jäta neid ütlemata, kui mõni peaks kuuluma vaid vanurite sõnavarasse. Minu jaoks on see piiritus ja vabadus. Kuid mu sõbranna ei arvanud nii. Eks ma saan ka temast aru, sest ta väide ei põhinenudki vaid minu "kõikide-sõnade-armastusel". Ta tõi seletuseks ka selle, et ma vahel tahan liialt olla 'mina", et ma võiks end väheke ka üldiste mallide järgi mõõta lasta. Ma tunnistan, et mulle ei meeldi sildistamine ja ma võtan iga inimest kui indiviidi. Minu jaoks eksisteerivad ka mõisted "klassikollektiiv" ja "I kursus" ja "muusik". Sellist liiki silte ma ei keelustaks, aga osad asjad on siiski läinud üle piiri ja piiravad minu silmis väga oluliselt indiviidide vabadust. Vahel tundub, et asjad käivad nii valet pidi. Algul pannakse silt ja siis vaadatakse, kas ikka sai õige silt. Õige oleks, et ikka ennem vaadataks, mis asjaga tegu on ja siis pandaks kuhugile mõni sildike. Üldiselt ma siiski ei armasta silte ja lahterdamist. Minu jaoks on inimesed. Osad nende seas on sarnasemad kui teised ja ma lepin sellega. Mulle pole lahtreid vaja.
Ma saan aru, mida mõtles mu sõbranna, aga ma ei hakka ennast muutma. Ma tean, mida ma asjast arvan ja ma ei käsi tesitel samuti arvaja, jumala eest mitte. Mu sõbrannale paistis, et ma teen oma põhimõtetega endale liiga, aga ma ütlen seepeale, et ilma põhimõteteta on veelgi raskem elada.

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma

Hingekoridori üleujutus

Täna olin esimest päeva tööl ja tegin selle käigus paar avastust enda kohta.
Esiteks ma ütlen endale liiga sageli "ma ei tea" ja "ma ei oska". Ennast kõrvalt vaadates hakkas see mind tõsiselt häirima. Tegelikult ma ju saan selle kõigega hakkama ja isegi siis, kui ma pole midagi sellist varem teinud. Mu eneseusk liipas täna mõlemat jalga.
Näiteks täna pidin keetma väga omapärast ökotoodet, mis nägi välja nagu minivorm tanguteradest. Ma polnud elusees varem sellist asja keetnud ja see ajas mulle pehmelt öeldse kerge sapsu sisse, sest ma siiski ei taha teise inimese lõunat tuksi keerata. Jah, ma väheke siiski suutsin asja vussi keerata kah, sest keetsin seda uudset toodet liiga kaua ja asi kiskus liiga pehmeks, kuigi tegin kõike nii, nagu pakendil kirjas oli. Isegi sai määratud ajast vähem keedetud, aga ikka kukkus asi teisiti välja kui vaja. No, mis sa teed, eks märgitaksegi pakenditele umbkaudu neid aegu ja palju sõltub ka tehnikast mida kasutada. Kuna minu jaoks oli uus nii söök, kui ka vahendid selle valmistamiseks, siis oligi raske loota, et tulemus saab see, mis ta peab saama. Kuid ikka tundsin endal paratamatut survet teha asi õigesti ära, et mitte rikkuda teise inimese tuju ja kuulda laitvaid sõnu. Ma ju teadsin, et minu kogenematus on mõistetav, kuid ma ei suutnud keelata tundeid, mis elasid mu sees. Nüüd muidugi mõtlen, et küll ma ikka olen veider, et põen asjatult nii tühise asja pärast, aga tundub, et mu tunded saavad kiiremini kodunt välja kui mu mõtted.
Teise näitena ei suuda ma otsustavalt tegutseda. Iga kord kui ma pidin kiirelt midagi ülesse märkima või kellelegi adekvaatset informatsiooni jagama, siis ma käitusin nagu peata kana. Ikka "mõh" ja möh", ning siis juba tehti minu silme all teiste poolt minu töö ära. Igal korral ma mõtlesin "ma ei oska" , "ma ei saa hakkama", mis olid nii valed mõtted, kui üldse olla saavad. Väga jube, väga väga jube, sest ma ikka tahan ju olla hea töötaja ning pakkuda nö. kvaliteetset teenust. Hiljem saabub jälle see hetk, mil mu mõtted jõuavad tööle. Samas on tunded juba poole tööst ära teinud. Ega ma ei saagi endalt oodata, et ma nüüd esimest päeva tööl olles kohe nii asjas sees oleks, et kõike ilma pingeta teeks. Ma tean, et ka mu tööandja teab seda ja mõistab. Siiski on minu juures asju, mida ma ei saa ühe hetkega muuta, kuigi ma näen, mis ma valesti teen, kuid mul justkui puudub kütus, et lükata käima enesemuutmismasin.
Kolmandana mõistsin, et minu väide "mulle ei meeldi telefoniga rääkida" ei ole üldse kasulik. Fakt on see, et ma pean õppima seda tegema, sest tegelikult ma suudan seda väga hästi ja kui ma lasen end lõdvaks, siis tuleb kõik väga kenasti välja. Ma olen õnnelik, et täna suutsin kõik kõned vastu võtta ja isegi osadele inimestele tagasi helistada. Enda telefonile ma ei suuda vahete vahel vastata. Minus on lihtsalt järjekordne valehäbi. Nüüd pean sellest lahtsi laskma. Tadaa, valehäbi!
Neljandana ja minu jaoks kõige jubedamana. Täna nägid mu silmad nii palju tublisid inimesi. Noori ja tublisid inimesi. Ma vaatasin neid ja tundsin, et ma olen nii tühine. Jah, ma tean, et ma olen veel väga noor ja mul on veel aega, et tuult tiibadesse saada, aga kui kaua ma seda tuult saan? Kui kaua ma pean hoogu võtma, et käituda arvestatava täiskasvanud inimesena, kes julgelt ja otsustavalt seisab enda eest ning viib täide asjad, mis ootavad tegemist? Kui kaua? Jah, kõigil on selleks oma aeg ja ei saa end sundida, aga raske on neid segaseid tundeid hajutada, kui ma tean, et ma suudaks, et ma saaks kõige sellega hakkama. Kuid kusagil on mingi AGA, millest ma ise aru ei saa. Ma olen iseendal kusagil tropina ees, aga ma ei suuda aru saada, millist käiku ma ummistan.
Nagu näha, siis ühes päevas on olnud rohkem kui küllaga väsitavaid emotsioone ja nüüd ma pean nad kõik ükshaaval liistule tõmbama ning selgeks mõtlema. Iseendaga nõu pidama. Ma tean, et ma suudan, et ma saan. Ma suudan kõik, mis ma ette võtan! (Jah, seda ma endale ütlengi!)

Rohkem usku!

Tunnetemõlgutuseni,
ehakuma