Endast

Mhh, eile öösel küsis üks väike 3-aastane tüdrukutirts, et kas ma olen poiss või tüdruk. See küsimus tekitas minus väga erinevadi emotsioone. Ühest küljest oli see armas, sest lapsed ikka küsivad erinevadi geniaalseid asju ja see ajas mind naerma. Teisest küljest hakkasin ma mõtlema, et milline ma siis välja näen. Siis üritasin nuputada, et mille järgi see türkud ütleb kes on poiss ja kes on tüdruk. Tema meelest on ilmselt pikad juuksed ja rinnad üks põhilisemaid kriteeriume, ning ma usun, et ka teatav ilumõõde toimis tal ka. Teda ilmselt ajas segadusse see, et mul on lühikesed juuksed ja ma räägin parajalt käheda madala häälega ja sel hilisel öötunnil ei näinud ma tõesti kõige parem välja, aga mul on rinnad, kuigi mu riietus jättis võimaluse ka selles kahelda. Igatahes, kui ma ütlesin, et ma olen tüdruk, siis ta pööras otsa ringi ja läks lihtsalt minema. :D See situatsioon viis mind mu ammuse küsimuse juurde tagasi, et mis ikkagist teeb mehest mehe ja naisest naise...

Vahel ma soovin, et mul ei oleks üldse keha, et minus ei oleks midagi materiaalset. Mõtlesin ja leidsin, et nii paljud inimesed defineerivad mind mu rindade kaudu. Jah, mul on ilusad rinnad, ma ei saa seda mitte kuidagi eitaga. Ma ei suuda sõnadega ära seletada kui väga ma seda vihkan. Ma lihtsalt ei tule toime sellega. Tekib tunne, nagu mina oleksingi rinnad ja ei midagi muud.

Vahel ma nii väga vihkan seda mateeriat meie ümber. Südame ajab pahaks. Tegelt!

Aga Jääääre album "Pojaga restoranis" rahustab mu jälle maha. ;)