Mmmm, Morcheeba, nende muusika on jumalik ja see video on ka jumalik! See on üks väheseid muusikavideosid, mis mulle tõeliselt meeldib!
Ma tean, et minu sõnad on mõeldud sulle, kuid kas sinu sõnad on mõeldud mulle?
laupäev, oktoober 31, 2009
reede, oktoober 30, 2009
Täna
Hommikul tegi esimese asjana päike mu põskedele pai. Täna on ametlikult selle sügise kõige ilusam ilm. :)
neljapäev, oktoober 29, 2009
Ójee
Sind on ootamas ilmselt kõige lihtsam eksam kõigi eksamite ajaloos. Sul on lubatud konspekti kasutada ja märkmeid teha. Sulle antakse kaheksa kordamisküsimust ja eksamil esitatakse sulle neist üks. Kui suur on tõenäosus, et sa saad neist kaheksast küsimusest just selle, mille kohta sul praktiliselt puudub konspekt?!? Fucking suur tõenäosus! Ei, aga pole hullu, kui kuidagi ei saa siis, kuidagi ikka saab! XD
See on taas üks koht, kus saab öelda "Kõik või mitte midagi". Kui üldse tasub pingutada, siis nii, et ikka pingutad naba paigast ära, sest kui sa kusagil viilid, siis eksamil tuleb tõenäosus ja hakkab kaunilt planeeritud hindeid peajagu lühemaks viilima.
arghhh.....
Õnneks unenägu oli täna öösel lõbus. Teate neid värvilisi sõõrikukujuga hommikusöögihelbeid, mis tavaliselt filmides ja sarjades peaosas on? Ma nägin unenäos, et ma ujusin basseinis, kus oli piim ja minu pea suurused hommikusöögihelbed. Ma pidasin koos ühe megabeebi ja mingi noormehega (järjekordselt mingid tundmatud näod) võistlust, kes jõuab piima sukeldudes kõige kiiremini ära süüa kolm hommikusöögihelvest. Ja pärast seda me läksime läbi mingite pikkade kordioride ja dušikabiinide laatsaretti. Iseensest oli vaatepilt väga sünge ja räpane, nagu oleks väljas sõda käinud, aga kõik olid väga õnnelikud.
Ma isegi tundsin unes selle söögi maitset...
See on taas üks koht, kus saab öelda "Kõik või mitte midagi". Kui üldse tasub pingutada, siis nii, et ikka pingutad naba paigast ära, sest kui sa kusagil viilid, siis eksamil tuleb tõenäosus ja hakkab kaunilt planeeritud hindeid peajagu lühemaks viilima.
arghhh.....
Õnneks unenägu oli täna öösel lõbus. Teate neid värvilisi sõõrikukujuga hommikusöögihelbeid, mis tavaliselt filmides ja sarjades peaosas on? Ma nägin unenäos, et ma ujusin basseinis, kus oli piim ja minu pea suurused hommikusöögihelbed. Ma pidasin koos ühe megabeebi ja mingi noormehega (järjekordselt mingid tundmatud näod) võistlust, kes jõuab piima sukeldudes kõige kiiremini ära süüa kolm hommikusöögihelvest. Ja pärast seda me läksime läbi mingite pikkade kordioride ja dušikabiinide laatsaretti. Iseensest oli vaatepilt väga sünge ja räpane, nagu oleks väljas sõda käinud, aga kõik olid väga õnnelikud.
Ma isegi tundsin unes selle söögi maitset...
kolmapäev, oktoober 28, 2009
Ekstaas
Hommikul ärgates ma veel mõtlesin, et tulen siia ja kiidan ennast, et kui tubli ma olen viimastel päevadel olnud. Paraku praeguseks pärastlõunaks on mu entusiasm pea kadunud. See lihtsalt kukkus mu käest maha ja läks katki. Ma ilmselt liig agaralt püüdsin seda hoida. Tegelikult ma tahan olla tubli, mulle meeldib olla tubli, aga vahel lihtsalt ei viitsi.
Sügis võiks oma tuju muuta.
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd julgeks minna! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
- Betti Alver
Ja mõtestatud read annavad mulle taas hoogu...
PS! Pingutasin üle pika aja. VAATA! või siis ära vaata.
Sügis võiks oma tuju muuta.
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd julgeks minna! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
- Betti Alver
Ja mõtestatud read annavad mulle taas hoogu...
PS! Pingutasin üle pika aja. VAATA! või siis ära vaata.
pühapäev, oktoober 25, 2009
Tühine voolab mööda, halb või hea
Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt - viivukeses olevikus,
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.
Üks hetks kestab nii kaua, nii kaua
et mõista ei jõua midagi, tajuda -
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse sees. Kui päris.
Tühine voolab mööda, halb ja hea,
ja ühtäkki läbistab üks äratundmine
sisikonna ja mõtte, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
täis ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.
- Mihkel Kaevats
Mulle meeldib meie noor luule. Ja mulle meeldib käia isaga raamatupoes, sest talle meeldib ka raamatuid osta, isegi siis, kui ta neid mulle ostab.
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt - viivukeses olevikus,
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.
Üks hetks kestab nii kaua, nii kaua
et mõista ei jõua midagi, tajuda -
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse sees. Kui päris.
Tühine voolab mööda, halb ja hea,
ja ühtäkki läbistab üks äratundmine
sisikonna ja mõtte, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
täis ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.
- Mihkel Kaevats
Mulle meeldib meie noor luule. Ja mulle meeldib käia isaga raamatupoes, sest talle meeldib ka raamatuid osta, isegi siis, kui ta neid mulle ostab.
laupäev, oktoober 24, 2009
Millest kassid mõtlevad?
Mu kass armastab vannitoas magada. Üsna sageli juhtub seda, et kui astun vannituppa, siis leian sealt eest oma kassi. Vahel ta lihtsalt istub silmad kinni ja tukub. Vahel magab suure mõnuga, kõik käpakesed eri ilmakaarte poole välja sirutatud. Mõnikord vannitoas toimetades jään teda vaatama ja heldin iga kord üha uuesti ja uuesti. Ta vahetab nii armsalt unepoose ja ohkab siis sügavalt ning mõnuga. Või see, kuidas ta end nii põhjalikult sirutab. Neil hetkel lendab mu nunnumeeter lakke ja ma saan jälle aru, miks ma teda nii väga armastan.
Teda tänagi vannitoast eest leides hakkasin mõtlema, et millest kassid küll mõtlevad. Kui mina astun vannituppa ja leian ta sealt eest, siis ma alati tunnen viivuks mingit ebamäärast kohmetust. Vannituba, nagu magamistubagi, on koht kus eeldatakse teatavat privaatsust. Kuid kas kass saab aru sellest, mis ma seal vannitoas teen? Kas ta tunneb häbi? Kas ta räägib sellest õues mõnele teisele kassile? No, isegi kui ta saab aru, siis välja küll ei paista, et see teda häiriks. Kuid mida ta siiski mõtleb? Kas ta üldse mõtleb?
Vahel, kui meil on külalised ja ma juhtun oma kassi vaatama, siis tema näoilme karjub konkreetselt "JOBUD! Te kõik olete JOBUD!". Ja üleüldiselt on tal enamus ajast väga tülpinud nägu peas. Kuigi neil hetkedel, mil ta meie koeraga mürab, ei ole tema tõsidusest vähimatki märki. Kõrgest east hoolimata armastab ta mängida. Kuid jällegi, mida ta tegelikult mõtleb?
Tänu oma kassile märkasin, et kõik olendid on magamise ajal kõige ausamad. Hommikuti ärgates tõmbame selga nähtamatu kaitserüü ja oleme pidevalt valvel, et miski meie ebatäiust ei reedaks. Aga magamise ajal, siis me teeme kõige veidramaid hääli, võtame poose, mida ärkveoleku ajal peame häbiväärseks, kõik meis on piirideta. Kõige ausamad hetked meist, meie unenäod, saavad reaalsuseks just magamise ajal. Mu kass on samasugune - ärgates manab ette oma kurja näo ja teatab kõigile, et teda ei huvita, aga magades tuleb nähtavale tema puhtaim siirus. Ma ise olen ka selline. Me kõik oleme sellised.
Nüüd ma isegi mõistan, miks osad inimesed tahavad teisi magades vaadata. Nad tahavad näha siirust.
Ma ei tea, mida kassid mõtlevad, kuid neil on meile nii palju rääkida.
Teda tänagi vannitoast eest leides hakkasin mõtlema, et millest kassid küll mõtlevad. Kui mina astun vannituppa ja leian ta sealt eest, siis ma alati tunnen viivuks mingit ebamäärast kohmetust. Vannituba, nagu magamistubagi, on koht kus eeldatakse teatavat privaatsust. Kuid kas kass saab aru sellest, mis ma seal vannitoas teen? Kas ta tunneb häbi? Kas ta räägib sellest õues mõnele teisele kassile? No, isegi kui ta saab aru, siis välja küll ei paista, et see teda häiriks. Kuid mida ta siiski mõtleb? Kas ta üldse mõtleb?
Vahel, kui meil on külalised ja ma juhtun oma kassi vaatama, siis tema näoilme karjub konkreetselt "JOBUD! Te kõik olete JOBUD!". Ja üleüldiselt on tal enamus ajast väga tülpinud nägu peas. Kuigi neil hetkedel, mil ta meie koeraga mürab, ei ole tema tõsidusest vähimatki märki. Kõrgest east hoolimata armastab ta mängida. Kuid jällegi, mida ta tegelikult mõtleb?
Tänu oma kassile märkasin, et kõik olendid on magamise ajal kõige ausamad. Hommikuti ärgates tõmbame selga nähtamatu kaitserüü ja oleme pidevalt valvel, et miski meie ebatäiust ei reedaks. Aga magamise ajal, siis me teeme kõige veidramaid hääli, võtame poose, mida ärkveoleku ajal peame häbiväärseks, kõik meis on piirideta. Kõige ausamad hetked meist, meie unenäod, saavad reaalsuseks just magamise ajal. Mu kass on samasugune - ärgates manab ette oma kurja näo ja teatab kõigile, et teda ei huvita, aga magades tuleb nähtavale tema puhtaim siirus. Ma ise olen ka selline. Me kõik oleme sellised.
Nüüd ma isegi mõistan, miks osad inimesed tahavad teisi magades vaadata. Nad tahavad näha siirust.
Ma ei tea, mida kassid mõtlevad, kuid neil on meile nii palju rääkida.
neljapäev, oktoober 22, 2009
Unemaraton 2
Hihihiii ja hahahaaa, ma nägin jälle posu unenägusid.
Tuleb välja, et mul on mingi teema nende avalike WC'ga, sest ma nägin jälle üht veidrat versiooni unes. See oli minig suure muuseumi WC. Asi, mida nad seal majas ehitada polnud osanud, oli valgustus, et pidevalt oli hämar ja ma ei näinud eriti. WC oli väga võimas, seal oli sadu kabiine ja need moodustasin labürindi. Valik oli väga suur, ma võisin valida meeste-, naiste-, vanameeste-, vanamemmede-, rasedate- ja invaliidivetsu vahel. Mina igatahes tormasin ühest suvalisest uksest sisse ja avastasin end lõputust abiinide rägastikust. Kõik oli väga peen - tumedast puidust ja kullast kaunistustega. Ning ootepingid olid ka WC's.
WC'st rändasin ma kuhugi välismaale. Mind võõrustati mingis usklike peres, kus oli kord, et kui kell saab 22.00, siis alla korrusele jooma enam minna ei tohi. Ma ei olnud ainuke, keda seal võõrustati. Oli veel üks neiu, keda ma ei tunne, aga ta oli seal. Vahepeal arvasin, et ta on peretütar, aga ta ei tundunud seda üldse. Igatahes nägi ta väga kuum välja, niiet, damn! Ja siis oli seal veel Kristjan (jap, sina), kes oli mingitel veidratel põhjustel ülekaaluliseks muutunud. Ta kandis selliseid roosasid prille, nagu John Lennon kandis. See oli naljakas vaatepilt - pikk, paks ja roosad prillid. Ma naersin isegi unenäos. Kristjan ja see neiu, keda ma ei suutnud tuvastada, nemad üritasid alla jooma minna, aga ei saanud, neid saadeti ülesse tagasi, sest pereisa tuli trepil vastu. Oi, neid kurbi nägusid ma ei unusta. Mina surfasin netis samal ajal ja nägin oma toa avatud uksest täpselt trepihalli.
Ja siis ma olin järsku Punases Selveris. Olin isaga koos ostoksil. Käisime poes ära ja siis jäime parklasse ootama mu ühte kursavenda (ma olen tegelikult temaga vaid elementaarseid viisakusi vahetanud), kes mulle külla pidi tulema. Hetkeks ma mõtlesin, et sõidaks ära, et ei oota, aga siis juba keeras Selveri parklasse Saarema buss. Ja et mitte minna ümber auto, siis ma istusin tahaistmesel, ronisin sealt esiistmele ja läksin juhi uksest välja. Ja siis ma nägin neid - oma kursavenda, kes kandis riideid pea peal, tema isa (ilmselt) ja mingit täiesti võõrast meest, kes nägi välja, nagu ta oleks meesmodell ja mängiks mõnes inglise indie bändis. Igatahes, see isa hüüdis mulle juba kaugelt: "Oh, armuline preili". Siis ma mõtlesin, et kurat, mul pole neid kuhugile magama panna.
Ja siis ma muutusin Frodoks. Ja algas mu vahvaim unenägu. See oli väga halb paroodia filmidele "Saag" ja "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter". Igatahes, minul oli mingi missioon käsil ja minu saatjaks oli bänd Epica basskitarrist Yves Hunts. Igatahes, me jooksime kusagil katakombides ja siis mingisse torni. Meid ajas taga mingi kole mees, kes oli mingi Harry Potteri tegelane. Igatahes, tal oli räme relv või masin, mida võiks kohata filmis "Saag". Ma astusin temaga võitlusse ja siis see masin oli meie vahel ja mina (Frodo) hakkasin karjuma, sest ma olin veendunud, et see masin lõikas mul pea otsast ära, aga siis ma sain aru, et hoopiski mu vastasel tuli pea ära, sest relv oli kogemata valetpidi tal käes. Aga see ei olnud selline rõve suremine, vaid väga koomiline. See pea siis sattus paanikasse ja kukkus maha, ning sellele kasvasid pisikesed jalad alla. See jooksis seal ruumis ringi ja ma leidsin, et võiks sellega nagu palliga mängida. Ma siis hakkasingi seda vastu seina taguma ja see pea muutus roheliseks. Haiget ta ei saanud, aga ta nuttis nii lohutamatult, sest ta kaotas oma keha. Siis Yves ütles mulle, et me peame minema, et meil on vaja missioon lõpule viia ja siis ma veel ütlesin "Haha, sucker!" ja siis me lahkusime tornist ja mina ärkasin.
Nende, niigi veidrate, unenägude juures on huvitav see, et nendesse on hakanud ilmuma inimesed, kes on täiesti uued näod mu jaoks, aga oma unenägudes ma tunnen neid. Ja ma ei räägi sellest, et ma mõne kuulsusega unes koos cillin, vaid sellest, et on inimesed, kellest ma pole elusees midagi varem kuulnud, veel vähem näinud. Mida see tähendada võiks?
Tuleb välja, et mul on mingi teema nende avalike WC'ga, sest ma nägin jälle üht veidrat versiooni unes. See oli minig suure muuseumi WC. Asi, mida nad seal majas ehitada polnud osanud, oli valgustus, et pidevalt oli hämar ja ma ei näinud eriti. WC oli väga võimas, seal oli sadu kabiine ja need moodustasin labürindi. Valik oli väga suur, ma võisin valida meeste-, naiste-, vanameeste-, vanamemmede-, rasedate- ja invaliidivetsu vahel. Mina igatahes tormasin ühest suvalisest uksest sisse ja avastasin end lõputust abiinide rägastikust. Kõik oli väga peen - tumedast puidust ja kullast kaunistustega. Ning ootepingid olid ka WC's.
WC'st rändasin ma kuhugi välismaale. Mind võõrustati mingis usklike peres, kus oli kord, et kui kell saab 22.00, siis alla korrusele jooma enam minna ei tohi. Ma ei olnud ainuke, keda seal võõrustati. Oli veel üks neiu, keda ma ei tunne, aga ta oli seal. Vahepeal arvasin, et ta on peretütar, aga ta ei tundunud seda üldse. Igatahes nägi ta väga kuum välja, niiet, damn! Ja siis oli seal veel Kristjan (jap, sina), kes oli mingitel veidratel põhjustel ülekaaluliseks muutunud. Ta kandis selliseid roosasid prille, nagu John Lennon kandis. See oli naljakas vaatepilt - pikk, paks ja roosad prillid. Ma naersin isegi unenäos. Kristjan ja see neiu, keda ma ei suutnud tuvastada, nemad üritasid alla jooma minna, aga ei saanud, neid saadeti ülesse tagasi, sest pereisa tuli trepil vastu. Oi, neid kurbi nägusid ma ei unusta. Mina surfasin netis samal ajal ja nägin oma toa avatud uksest täpselt trepihalli.
Ja siis ma olin järsku Punases Selveris. Olin isaga koos ostoksil. Käisime poes ära ja siis jäime parklasse ootama mu ühte kursavenda (ma olen tegelikult temaga vaid elementaarseid viisakusi vahetanud), kes mulle külla pidi tulema. Hetkeks ma mõtlesin, et sõidaks ära, et ei oota, aga siis juba keeras Selveri parklasse Saarema buss. Ja et mitte minna ümber auto, siis ma istusin tahaistmesel, ronisin sealt esiistmele ja läksin juhi uksest välja. Ja siis ma nägin neid - oma kursavenda, kes kandis riideid pea peal, tema isa (ilmselt) ja mingit täiesti võõrast meest, kes nägi välja, nagu ta oleks meesmodell ja mängiks mõnes inglise indie bändis. Igatahes, see isa hüüdis mulle juba kaugelt: "Oh, armuline preili". Siis ma mõtlesin, et kurat, mul pole neid kuhugile magama panna.
Ja siis ma muutusin Frodoks. Ja algas mu vahvaim unenägu. See oli väga halb paroodia filmidele "Saag" ja "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter". Igatahes, minul oli mingi missioon käsil ja minu saatjaks oli bänd Epica basskitarrist Yves Hunts. Igatahes, me jooksime kusagil katakombides ja siis mingisse torni. Meid ajas taga mingi kole mees, kes oli mingi Harry Potteri tegelane. Igatahes, tal oli räme relv või masin, mida võiks kohata filmis "Saag". Ma astusin temaga võitlusse ja siis see masin oli meie vahel ja mina (Frodo) hakkasin karjuma, sest ma olin veendunud, et see masin lõikas mul pea otsast ära, aga siis ma sain aru, et hoopiski mu vastasel tuli pea ära, sest relv oli kogemata valetpidi tal käes. Aga see ei olnud selline rõve suremine, vaid väga koomiline. See pea siis sattus paanikasse ja kukkus maha, ning sellele kasvasid pisikesed jalad alla. See jooksis seal ruumis ringi ja ma leidsin, et võiks sellega nagu palliga mängida. Ma siis hakkasingi seda vastu seina taguma ja see pea muutus roheliseks. Haiget ta ei saanud, aga ta nuttis nii lohutamatult, sest ta kaotas oma keha. Siis Yves ütles mulle, et me peame minema, et meil on vaja missioon lõpule viia ja siis ma veel ütlesin "Haha, sucker!" ja siis me lahkusime tornist ja mina ärkasin.
Nende, niigi veidrate, unenägude juures on huvitav see, et nendesse on hakanud ilmuma inimesed, kes on täiesti uued näod mu jaoks, aga oma unenägudes ma tunnen neid. Ja ma ei räägi sellest, et ma mõne kuulsusega unes koos cillin, vaid sellest, et on inimesed, kellest ma pole elusees midagi varem kuulnud, veel vähem näinud. Mida see tähendada võiks?
kolmapäev, oktoober 21, 2009
Salajased sosinad
Mu peakeses tekkis paar päeva tagasi väga kuum fantaasia, aga kui ma üritasin seda siia kirja panna, siis avastasin end olukorrast, kus ma ei suutnud leida õigeid sõnu. Kõik sõnad tundusid kuidagi liiga imalad(mul on liiga tugevad mõjutused neist sadadest (ilmselge liialdus) erootilistest raamatutest, mida ma lugenud olen) või siis liiga tavalised (eesti keel lihtsalt on vaene). Ja samas ma ei suutnud seda robustselt kirjutada, kuigi samas, äkki see olekski just kõige ägedam?...Mhh, ei ma ei hakka seda kujutlust suvaliste sõnadega ära rikkuma. Igal juhul on see mu peas sada korda võimsam kui trükisõnas. Niiet, "hoian kõik endale, hoian kõik endale ja pole sul tarvis teada, mida ma teen..." :P Muhaha, ma tean, et te tegelikult tahate teada, aga vot ei räägi!
Ja me võime elada ükstaskõik millises linnas, aga me tunneme end vaid sellisel juhul seal koduselt, kui me sõbrad on ka seal. ;)
Ma juba olin valmis sõnavasaraga hävitama seda kõike, mida ma tunnen. Seda kõike, mida ma kartlikult oma südames hoian. Kuid siis sa tulid ja laususid oma lihtsaid sõnu ning ma ei suutnud teha seda, milleks ma nii pikalt hoogu võtsin. Ma lihtsalt kardan seda, mis sellest laamendamisest tulla võib. Nii hea kui halb, ma kardan mõlemat, sest ma ei tea, kas ma suudaks kummagagi toime tulla. Aga praegu on hea, ma praegu lepin sellega, mis on, sest kaugelt on hea armastada. Ja ma hoian seda tunnet õrnalt, sest ma ei taha, et see katki läheks. Unistan. Unistan. Unistan. Ja loodan ka. Armastan.
Hea!
Ja me võime elada ükstaskõik millises linnas, aga me tunneme end vaid sellisel juhul seal koduselt, kui me sõbrad on ka seal. ;)
Ma juba olin valmis sõnavasaraga hävitama seda kõike, mida ma tunnen. Seda kõike, mida ma kartlikult oma südames hoian. Kuid siis sa tulid ja laususid oma lihtsaid sõnu ning ma ei suutnud teha seda, milleks ma nii pikalt hoogu võtsin. Ma lihtsalt kardan seda, mis sellest laamendamisest tulla võib. Nii hea kui halb, ma kardan mõlemat, sest ma ei tea, kas ma suudaks kummagagi toime tulla. Aga praegu on hea, ma praegu lepin sellega, mis on, sest kaugelt on hea armastada. Ja ma hoian seda tunnet õrnalt, sest ma ei taha, et see katki läheks. Unistan. Unistan. Unistan. Ja loodan ka. Armastan.
Hea!
teisipäev, oktoober 20, 2009
Sour Times
Mmm, mulle meeldib Portishead'i läbinisti kurb muusika. Ja mulle meeldib nii väga kitarr selles loos. Ja üldiselt meenutab nende muusika mulle vampiire. Mmmmõnus!
esmaspäev, oktoober 19, 2009
Thinking about You
But here I am lookin' for signs to lead me
You hold my hand but do you really need me?
I guess it's time for me to let you go
But I'll be thinkin' about you
I'll be thinkin' about you
pühapäev, oktoober 18, 2009
Endast
Mhh, eile öösel küsis üks väike 3-aastane tüdrukutirts, et kas ma olen poiss või tüdruk. See küsimus tekitas minus väga erinevadi emotsioone. Ühest küljest oli see armas, sest lapsed ikka küsivad erinevadi geniaalseid asju ja see ajas mind naerma. Teisest küljest hakkasin ma mõtlema, et milline ma siis välja näen. Siis üritasin nuputada, et mille järgi see türkud ütleb kes on poiss ja kes on tüdruk. Tema meelest on ilmselt pikad juuksed ja rinnad üks põhilisemaid kriteeriume, ning ma usun, et ka teatav ilumõõde toimis tal ka. Teda ilmselt ajas segadusse see, et mul on lühikesed juuksed ja ma räägin parajalt käheda madala häälega ja sel hilisel öötunnil ei näinud ma tõesti kõige parem välja, aga mul on rinnad, kuigi mu riietus jättis võimaluse ka selles kahelda. Igatahes, kui ma ütlesin, et ma olen tüdruk, siis ta pööras otsa ringi ja läks lihtsalt minema. :D See situatsioon viis mind mu ammuse küsimuse juurde tagasi, et mis ikkagist teeb mehest mehe ja naisest naise...
Vahel ma soovin, et mul ei oleks üldse keha, et minus ei oleks midagi materiaalset. Mõtlesin ja leidsin, et nii paljud inimesed defineerivad mind mu rindade kaudu. Jah, mul on ilusad rinnad, ma ei saa seda mitte kuidagi eitaga. Ma ei suuda sõnadega ära seletada kui väga ma seda vihkan. Ma lihtsalt ei tule toime sellega. Tekib tunne, nagu mina oleksingi rinnad ja ei midagi muud.
Vahel ma nii väga vihkan seda mateeriat meie ümber. Südame ajab pahaks. Tegelt!
Aga Jääääre album "Pojaga restoranis" rahustab mu jälle maha. ;)
Vahel ma soovin, et mul ei oleks üldse keha, et minus ei oleks midagi materiaalset. Mõtlesin ja leidsin, et nii paljud inimesed defineerivad mind mu rindade kaudu. Jah, mul on ilusad rinnad, ma ei saa seda mitte kuidagi eitaga. Ma ei suuda sõnadega ära seletada kui väga ma seda vihkan. Ma lihtsalt ei tule toime sellega. Tekib tunne, nagu mina oleksingi rinnad ja ei midagi muud.
Vahel ma nii väga vihkan seda mateeriat meie ümber. Südame ajab pahaks. Tegelt!
Aga Jääääre album "Pojaga restoranis" rahustab mu jälle maha. ;)
reede, oktoober 16, 2009
Mängin sulle muusikat
See on marucill lugu! I love it! See on täpselt selline lugu, mida ma kujutan ette, et võiks mängida EHI peol. Sinna ee sobiks lihtsalt valatult. Ja EHI peod...need on midagi ägedat! Hoopis teine maailm ja mulle nii meeldib seal. Ma olen alati tahtnud olla pidudel, kus on hästi palju rahvast, kus sa oled kõigile nagu ammune tuttav, kus ei ole mingeid klassipiire. Muah, see neljapäevane pidu oli üliäge. See toimus peale selle ägedas kohas, nimelt EAST galeriis ja enam paremat kohta peo jaoks ei saaks olla. Natukene laokil, hästi lihtne ja hämar. :D Ja ma ei saa, meie ülikooli rektor on ikka üks muhe vana! Ta mängis EHI peol ka plaate ja veel mängisid neid ka Marek ja Tõnis (kui keegi ei tea, siis need on mu õppejõud, keda mulle meeldib nimetada eesnimepidi). Kergelt utoopiline on koos oma õppejõududega pidu panna, aga neil on väga äge muusikamaitse! Ja tundub, et Tõnis ja Marek on väga visad mehed, sest nemad pidutsesid kella poole viieni hommikul (huvitav, mida arvavad sellest nende abikaasad, et nad koos tudengitega peol on? :P) ja nad ei olnud üldse kained, aga täna kultuuriajaloo loengus oli Marek väga reibas ja isegi kiitis meid, et me nii suures hulgas olime suutnud siiski loengusse jõuda! :D EHI'kad on tugevad! :D Oi, kui selliseid pidusid veel tuleb, siis ma ei tahagi, et ülikool läbi saaks...kunagi. :D Mina igatahes ootan uut pidu!
Jaaaaa, minu tiim võitis orienteerumise! Fuck Yeah! Sain selle käigus kurikuulsa millimallika ära joodud. :D Päris hea oli! Uku ja Jaanus (vist!) olid väga head tiimikaaslased, sest nad teadsin nii palju ulmest! :D Aii, nii äge! Zoltanid ruulivad (see oli meie tiimi nimi)!
Weeeeeiiieeeee, I'm so fucking happy! :D
Piirid
Mõtlesin sellele, kuidas inimesed pidevalt ütlevad, et nad ei saa. Kuidas ma ise ka pidevalt ütlen, et ma ei saa. Ja jõudsin järeldusele, et ainsad piirid, mis meie jaoks eksisteerivad, on need, mis me ise endi jaoks loome.
Sa ei tea, kes sa oled minu jaoks
Kui kaugelt vaatan sind
Täna päev on väga hele,
Sest su käsi kogemata puutus mind
Kui selge olla võib üks mälestus
Mis sest et sekundeid ja aastaid läeb
Veel ilusam on minu sees üks pilt
Veel ilusam on minu sees üks pilt
Ma ei saa kellelegi öelda seda,
Mis kord ütlemata jäi sinule,
Kes sa juba hoopis kaugeid mulle võõraid radu käid
Kui selge olla võib üks mälestus
Mis sest et sekundeid ja aastaid läeb
Veel ilusam on minu sees üks pilt
Veel ilusam on minu sees üks pilt
Jäääär - Sa ei tea
kolmapäev, oktoober 14, 2009
Muusika
Well, haudihoo, ma nägin täna seda Kristian Ilumäed bussis, keda ma öösel unes nägin. :P
Mind tuleks keelata minna muusika- või raamatupoodi, sest ma ostaks iga teise asja ära. Täna, suurest tüdimusest, tõesti tüdimusest, sest kohustuslikul kirjandusel on alati mingi omamoodi oreool, mis teeb selle omandamise nii raskeks. Igatahes, väheke viilides, nillisin Laseringi kodulehel ringi ja uurisin, mis on saadaval ja mis mitte. Nüüd on mul päris korralik nimekiri plaate, mida ma endale tahan. Tegelikult olen ma neid kõiki alati tahtnud, aga nüüd ma koondasin oma soovid üheks.
Bonzo "Settimine"
Raadio Maria "Siin Tallinn"
Mari Kalkun "Üü tulõk"
Kognito "Muutuv"
Kosmikud "Pulmad ja matused", "Ainus, mis jääb, on BEAT", "Kuidas tuli pimedus", "Ei roosid"
Vägilased "Ema õpetus", "Väga ilusad"
Hedvig Hanson "Kohtumistund", "Nii õrn on öö", "Tule mu juurde"
Vaiko Eplik "1", "2: aastaajad", "3: kosmoseodüsseia", "Neljas"
Jäääär "Pojaga restoranis", "Väikesed raamatud", "Oota", "Jää-Hääl", "Parimad"
Jaan Tätte "Minemine", "Olemine"
JääBoiler "Nii ongi"
Need on siis need, mis on saadaval ja ma tahan. Paraku on kuus plaati, mida pole saadaval. Vähemasti kõikvõimas Internet väidab nii.
Ja siis ma tahaks veel kõiki Norah Jones'i plaate.
Jap, originaale.
Täna ostsin endale Liisi Koiksoni albumi "Väikeste asjade võlu". Hea, väga hea. Ehk oleksin võinud selle ostmisega väheke viivitada, sest üleeile ostsin endale Jaan Söödi plaadi "Iseendale", ning see on ka nii mõnus, et nüüd on mul raske otsustada, kumba kuulata. Samas on hea, et ära ostsin, sest mine sa tea, ehk ma oleks oma raha selleks teadmata tulevikuajaks juba ära söönud.
Mind tuleks keelata minna muusika- või raamatupoodi, sest ma ostaks iga teise asja ära. Täna, suurest tüdimusest, tõesti tüdimusest, sest kohustuslikul kirjandusel on alati mingi omamoodi oreool, mis teeb selle omandamise nii raskeks. Igatahes, väheke viilides, nillisin Laseringi kodulehel ringi ja uurisin, mis on saadaval ja mis mitte. Nüüd on mul päris korralik nimekiri plaate, mida ma endale tahan. Tegelikult olen ma neid kõiki alati tahtnud, aga nüüd ma koondasin oma soovid üheks.
Bonzo "Settimine"
Raadio Maria "Siin Tallinn"
Mari Kalkun "Üü tulõk"
Kognito "Muutuv"
Kosmikud "Pulmad ja matused", "Ainus, mis jääb, on BEAT", "Kuidas tuli pimedus", "Ei roosid"
Vägilased "Ema õpetus", "Väga ilusad"
Hedvig Hanson "Kohtumistund", "Nii õrn on öö", "Tule mu juurde"
Vaiko Eplik "1", "2: aastaajad", "3: kosmoseodüsseia", "Neljas"
Jäääär "Pojaga restoranis", "Väikesed raamatud", "Oota", "Jää-Hääl", "Parimad"
Jaan Tätte "Minemine", "Olemine"
JääBoiler "Nii ongi"
Need on siis need, mis on saadaval ja ma tahan. Paraku on kuus plaati, mida pole saadaval. Vähemasti kõikvõimas Internet väidab nii.
Ja siis ma tahaks veel kõiki Norah Jones'i plaate.
Jap, originaale.
Täna ostsin endale Liisi Koiksoni albumi "Väikeste asjade võlu". Hea, väga hea. Ehk oleksin võinud selle ostmisega väheke viivitada, sest üleeile ostsin endale Jaan Söödi plaadi "Iseendale", ning see on ka nii mõnus, et nüüd on mul raske otsustada, kumba kuulata. Samas on hea, et ära ostsin, sest mine sa tea, ehk ma oleks oma raha selleks teadmata tulevikuajaks juba ära söönud.
???
Tegelikult ma ei saa aeg-ajalt üldse aru, kes või mis ma olen. Ühel päeval ma tunnen, et minu sees on protest, et ma tahan võidelda. Ma olen sarkastiline ja terav, võiks öelda, et isegi sünge. Minu sees süttib see seletamatu mäss millegi...ma ei teagi mille vastu. Samas teisel päeval tunnen ma end nii armununa. Nii särava ja rahulikuna. Ma oleks valmis kõigest loobuma, et teisi naeratamas näha. Ja ma ei saa aru, kus nende kahe äärmuse vahel asun "mina". Need kaks poolust kuidagi ei sobi kokku, need kraabivad üksteise vastas. Kas see on nii, et kui ma enam ei jaksa loota ja armastada, siis muutun mässumeelseks? Või on see nii, et ma olengi loomult mässav ja ma peakski oma ideaalide nimel võitlema ning mu rahumeelsus on vaid kate, et varjata hirmu suure maailma ees? Kas ma peaks võitlema, et jõuda oma tõelise armastuseni? Kas kõik, mis ma vajan, on mul juba olemas, ning polegi põhjust võidelda? Kuidas teada, milline on see õige olemise viis? Kas mu süda räägib seda mulle? Kas ma tõesti saan korraga olla mõlemat? Kes ma olen?
Vahel tundub, et ainus kindel, asi, mida ma endast tean, on see, et mu nimi on Maarja. Samas on ka see täiesti juhuslik, sest polnud palju puudu, et minust oleks saanud hoopiski Madli. Kuid Madlit minust ei saanud, sest vanaemal oli sel ajal lehm, kelle nimi oli Madli...Kas see oli saatus?
Ma olen naine. Kas ikka olen? Mis teeb mehest mehe ja naisest naise?
Mis teeb meist selle, kes me oleme? Kas me sünnime maailma nii, et meil kõigil on kaasas oma sügavam loomus, mida ei saa valida ja mille me peame enda seest ülesse leidma? Või oleme me lihtsalt ühed olendid, kes masinlikult õpivad seda, mida elul meile õpetada on? Kas igal inimesel üldse on midagi loomuomast? Kas me ise või elu loob meid?
Nägin unes, et olin Solarise keskuses (pole sinna veel jõudnud, tegelikult, nüüd siis vaid unes). Kõik teed viisid seal vaid ülesse poole. Eskalaatorid viisid vaid ülesse ja mitte alla. Liftid sõitsid ka vaid taeva poole. Sirli isa oli dirigent. Ma olin saate "Kassiir" võtetel, aga mulle tehti vaid haledalt tünga. Ühel hetkel ma veeresin lumes, mis ei sulanud, aga oli soe. Andrus pildistas mind ja ma olin veendunud, et ta tegeleb fotograafiaga. Siis oli seal veel Kristian Ilumäe ja me olime nagu vanad tuttavad (olen temaga vaid korra kohtunud, tegelikus maailmas) ning siis oli seal veel keegi Indrek, kes tundus olevat ka mu vana tuttav (seda tüüpi ma pole ma kunagi varem näinud). Me kõndisin läbi ruumide. Uksed viisid kõik kuhugile, aga nad ei viinud mind vabadusse. Ma olin pressikonverentsil ja kinosaalis, pisikeses liftis (nagu Lasnamäe majades on, see, kuhu neli inimest mahub) koos kümne mehega, kes ei olnud saledad, aga ruumi oli lahedalt. Ja see maja oli nii inimtühi, kuigi ruumid olid inimesi täis.
Kuradi veider uni.
Mida unenäod meile räägivad?
Ma armastan, aga ma ei saa aru, mida.
Mmm, Jaan Sööt oma uue albumiga "Iseendale" on praegu parim, mida kuulata saab. :)
Vahel tundub, et ainus kindel, asi, mida ma endast tean, on see, et mu nimi on Maarja. Samas on ka see täiesti juhuslik, sest polnud palju puudu, et minust oleks saanud hoopiski Madli. Kuid Madlit minust ei saanud, sest vanaemal oli sel ajal lehm, kelle nimi oli Madli...Kas see oli saatus?
Ma olen naine. Kas ikka olen? Mis teeb mehest mehe ja naisest naise?
Mis teeb meist selle, kes me oleme? Kas me sünnime maailma nii, et meil kõigil on kaasas oma sügavam loomus, mida ei saa valida ja mille me peame enda seest ülesse leidma? Või oleme me lihtsalt ühed olendid, kes masinlikult õpivad seda, mida elul meile õpetada on? Kas igal inimesel üldse on midagi loomuomast? Kas me ise või elu loob meid?
Nägin unes, et olin Solarise keskuses (pole sinna veel jõudnud, tegelikult, nüüd siis vaid unes). Kõik teed viisid seal vaid ülesse poole. Eskalaatorid viisid vaid ülesse ja mitte alla. Liftid sõitsid ka vaid taeva poole. Sirli isa oli dirigent. Ma olin saate "Kassiir" võtetel, aga mulle tehti vaid haledalt tünga. Ühel hetkel ma veeresin lumes, mis ei sulanud, aga oli soe. Andrus pildistas mind ja ma olin veendunud, et ta tegeleb fotograafiaga. Siis oli seal veel Kristian Ilumäe ja me olime nagu vanad tuttavad (olen temaga vaid korra kohtunud, tegelikus maailmas) ning siis oli seal veel keegi Indrek, kes tundus olevat ka mu vana tuttav (seda tüüpi ma pole ma kunagi varem näinud). Me kõndisin läbi ruumide. Uksed viisid kõik kuhugile, aga nad ei viinud mind vabadusse. Ma olin pressikonverentsil ja kinosaalis, pisikeses liftis (nagu Lasnamäe majades on, see, kuhu neli inimest mahub) koos kümne mehega, kes ei olnud saledad, aga ruumi oli lahedalt. Ja see maja oli nii inimtühi, kuigi ruumid olid inimesi täis.
Kuradi veider uni.
Mida unenäod meile räägivad?
Ma armastan, aga ma ei saa aru, mida.
Mmm, Jaan Sööt oma uue albumiga "Iseendale" on praegu parim, mida kuulata saab. :)
teisipäev, oktoober 13, 2009
The Pretender
"What if I say I'm not like the others?
What if I say I'm not just another one of your plays?
You're the pretender
What if I say I'll never surrender?"
pühapäev, oktoober 11, 2009
"Ma usun neid ridu kirjutades üsna kindlasti, et armastasin teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just teie olete see, keda ma armastan." (Jah, selline see tunne on.)
"Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured, kõige suuremad." (Tõsi, mis tõsi.)
"Armastus on ainuke asi, mille pärast maksab joosta. Aga seda mõistame alles siis, kui meid enam keegi ei armasta ja kui pole enam kedagi, kes tahaks, et meie teda armastaks." (Jap, see on ilmselt tõesti ainus asi, mille pärast minagi jookseks. Tõesti, JOOKSEKS.)
Tammsaare on minu sõber.
"Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured, kõige suuremad." (Tõsi, mis tõsi.)
"Armastus on ainuke asi, mille pärast maksab joosta. Aga seda mõistame alles siis, kui meid enam keegi ei armasta ja kui pole enam kedagi, kes tahaks, et meie teda armastaks." (Jap, see on ilmselt tõesti ainus asi, mille pärast minagi jookseks. Tõesti, JOOKSEKS.)
Tammsaare on minu sõber.
Juurdekasv
Karl-Markus Treumuth - meie uus pesamuna!Täna varahommikul, kell 5.07, sai minust kuuendat korda tädi. Jee, minu esimene õepoeg! :)
laupäev, oktoober 10, 2009
Ma tean, et ma armastan.
Kuid vahel ma ei mõista, kas ma armastan unistust või Sind...
Kuid vahel ma ei mõista, kas ma armastan unistust või Sind...
"The only kiss, I ever miss, I shared with you..."
Mu kodu lähedal põles üks elumaja maha. See nukker vaatepilt, mis mulle täna avanes, pani mu südame verd tilkuma. Nii vähe on vaja, et lõhkuda kõik see, mille me suure vaeva ja ajaga loome. Ainult natukene halba õnne.
Kust me võtame jõu, et uuesti alustada?
reede, oktoober 09, 2009
Sajab
Täna sajab nii lõputult, pikalt ja otsata.
"Miks nii raske Sulle on öelda, et...
öelda, et Sinust ma hoolin."
Jei
Mu unenäod lähevad aina veidramaks...
Täna nägin unes, et meil käis vanade klassikaaslastega Selveris võistlus. Meid jagati kolme võistkonda. Meie ülesandeks oli võidu maas olevaid valgeid kleepse punaseks värvida. Enne seda tuli need valged kleepsud muidugi maha kleepida. Täpselt kassade ette. Võõrad inimesed tegid ikka oma igapäevaseid oste ja ei teinud meid märkamagi.
Seda ma ei näinud, kes võitis.
Siis ma nägin veel, et ma olin suutnud oma aluspesu toidupoodi ära kaotada ja nüüd see ootas infoletis, kust ma seda küsida ei julgenud.
Ja mu ema tahtis mulle väga kondoome osta.
Wehee, mu unenäod lähevad aina loogilisemaks...not! :D
Täna nägin unes, et meil käis vanade klassikaaslastega Selveris võistlus. Meid jagati kolme võistkonda. Meie ülesandeks oli võidu maas olevaid valgeid kleepse punaseks värvida. Enne seda tuli need valged kleepsud muidugi maha kleepida. Täpselt kassade ette. Võõrad inimesed tegid ikka oma igapäevaseid oste ja ei teinud meid märkamagi.
Seda ma ei näinud, kes võitis.
Siis ma nägin veel, et ma olin suutnud oma aluspesu toidupoodi ära kaotada ja nüüd see ootas infoletis, kust ma seda küsida ei julgenud.
Ja mu ema tahtis mulle väga kondoome osta.
Wehee, mu unenäod lähevad aina loogilisemaks...not! :D
kolmapäev, oktoober 07, 2009
Unemaraton
Jeii, tundub, et mul hakkas unenägemisperiood! Täna nägin lausa kolme erinevat unenögu. Miskipärast nägin neidki segamini. Ilmselt mingi uus stiil...
Esimeses unenäos ma olin mingsin veidras oranžis ülikoolis. Mul olid seal mingid loengud, aga ma ei saanud aru, kuhu ma minema pean. Igas auditooriumis võimeldi...inimesed kas keerutasid või tõusid korduvalt püsti ja istusid uuesti. Mulle tundus see kultuuri õppimiseks liiga veider, seepärast otsustasin vetsu minna. WC oli väga äge. Modernne, lausa väga, sest ühes vetsus oli kokku kolm potti ja ennast sai varjata vaid sellise dušikardinaga, mis potil istudes varjas ära vaid su pea. Ma kohtusin selles WC's oma ühe kursakaaslasega ja tema teadis väga hästi, millises klaasis mina peaksin olema. Siis me rääkisime veel väheke sellest, et vetsupotid sülitavad. Vahva, kas pole.
Teises unenäos ma vist viibisin muusikakooli väljasõidul. Meil oli enne koju sõitmist vaba aega kaks tundi ja siis pidime ise laevale jõudma. Ma liikusin üksi ringi. Ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Ma jõudsin mingisse kaubasadamasse, kus ei olnud isegi ühtegi kaubalaeva. Ma istusin seal väheke ja siis otsustasin, et küsin kelleltki teed, aga oh rõõmu, ei olnud ühtegi hingelist, kellelt seda küsida. Ja siis ühe sekundiga saabus öö, kõik oli pime ja ma olin õiges sadamas ja jõudsin ilmselt koju.
Kolmandas unenäos, see on mu lemmik, ma olin Lasnamäel ära eksinud. Üritasin Mare juurde jõuda, aga ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Nagu teiseski unenäos, saabus ka selles momentaalselt öö. Siis ma leidsin, et helistaks Marele ja küsiks teed, aga Mare ütles mulle vaid, et öösel ongi Lasnamägi teistsugune. No, ma siis otsisin edasi. Lasnamägi oli kuidagi välja venitatud, inimesi oli vähe ja hästi kõhe oli. Lõpuks leidsin õige koha ülesse. Ma läksin Mare juurde, et minna välja ja et siis uuesti Mare juurde minna. Vahepeal liitus meiega Kati ka. Et pilti väheke selgemaks teha, siis Mare elas selles majas, kus mina vanasti Lasnamäel elasin ning kas üheksandal korrusel. Igatahes, me tulime majast välja , Mare näitas mulle liputajat vahepeal, aga mina ei märganud seda ja sel hetkel oli endiselt pime. Siis me jõudsime teisele poole maja ja siis siras taevas kõige eredam päike ja linnud laulsid ja siis Mare teatas, et me ronime mööda rõdusid üheksandale korrusele tema juurde, et tema teeb seda iga päev. Well, me siis hakkasimegi ronima. Kati ronis ka. Rõdudel oli hästi palju inimesi, kõik nautisid ilusat ilma ja jõid shampust. Ja kedagi ei häirinud, et me mööda nende rõdusid ronime. Meid hoopisi ergutati ja vahepeal ka aidati. Rõdude juures oli veider see, et mida kõrgemale sa jõudsid, seda väiksemaks muutusid rõdud. Lõpuks ronisid nagu redelil. Mare rõdu oli nii madal ja pisike, et seal ei saanud seista ja siis me lamasimegi seal väheke, külm betoon külje all, ja jõime shampust. Siis otsustasime, et läheme vaatame Mare uut kodu. See oli suur ja see muutus pidevalt suuremaks. Kati tuba (jah, Katil oli ka seal tuba) oli selline pisike ja armas, täis popkunsti ja mõnusates mahedates lillades toonides. Katil oli hästi mõnus ja pehme voodi. Ja veel oli Katil toas suur külmik, mida ma isegi avada suutsin (Kati tegeliku külmikuga on mul vahel raskusi. :P) ! Siis me läksime Mare tuppa. Mare tuba oli nagu suur ringauditoorium. Astmeline ja puha. Haiglane oli see, et Mare tuba oli täis vanu haiglavoodeid ja nende keskel oli Marel ilus suur king size voodi. Küsisin Marelt, et miks tal nii palju voodeid on ja ta vastas, et ta kogub neid. Mare toa kõige ägedam osa oli see, et vaade oli väga ulmeline. Vaade vahetus pidevalt. Taeva värv muutus vahetpidamata ja majad ja teed lihtsalt voolasid mööda. Ei, Mare tuba ei pöörelnud, vaid maailm väljas lihtsalt voolas mööda. Ja see oli nii tavaline.
Mu unenäod on samaaegselt koomilised ja saikod. Kõige vahvam on see, et unes tundub see kõik nii normaalne. :D
Esimeses unenäos ma olin mingsin veidras oranžis ülikoolis. Mul olid seal mingid loengud, aga ma ei saanud aru, kuhu ma minema pean. Igas auditooriumis võimeldi...inimesed kas keerutasid või tõusid korduvalt püsti ja istusid uuesti. Mulle tundus see kultuuri õppimiseks liiga veider, seepärast otsustasin vetsu minna. WC oli väga äge. Modernne, lausa väga, sest ühes vetsus oli kokku kolm potti ja ennast sai varjata vaid sellise dušikardinaga, mis potil istudes varjas ära vaid su pea. Ma kohtusin selles WC's oma ühe kursakaaslasega ja tema teadis väga hästi, millises klaasis mina peaksin olema. Siis me rääkisime veel väheke sellest, et vetsupotid sülitavad. Vahva, kas pole.
Teises unenäos ma vist viibisin muusikakooli väljasõidul. Meil oli enne koju sõitmist vaba aega kaks tundi ja siis pidime ise laevale jõudma. Ma liikusin üksi ringi. Ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Ma jõudsin mingisse kaubasadamasse, kus ei olnud isegi ühtegi kaubalaeva. Ma istusin seal väheke ja siis otsustasin, et küsin kelleltki teed, aga oh rõõmu, ei olnud ühtegi hingelist, kellelt seda küsida. Ja siis ühe sekundiga saabus öö, kõik oli pime ja ma olin õiges sadamas ja jõudsin ilmselt koju.
Kolmandas unenäos, see on mu lemmik, ma olin Lasnamäel ära eksinud. Üritasin Mare juurde jõuda, aga ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Nagu teiseski unenäos, saabus ka selles momentaalselt öö. Siis ma leidsin, et helistaks Marele ja küsiks teed, aga Mare ütles mulle vaid, et öösel ongi Lasnamägi teistsugune. No, ma siis otsisin edasi. Lasnamägi oli kuidagi välja venitatud, inimesi oli vähe ja hästi kõhe oli. Lõpuks leidsin õige koha ülesse. Ma läksin Mare juurde, et minna välja ja et siis uuesti Mare juurde minna. Vahepeal liitus meiega Kati ka. Et pilti väheke selgemaks teha, siis Mare elas selles majas, kus mina vanasti Lasnamäel elasin ning kas üheksandal korrusel. Igatahes, me tulime majast välja , Mare näitas mulle liputajat vahepeal, aga mina ei märganud seda ja sel hetkel oli endiselt pime. Siis me jõudsime teisele poole maja ja siis siras taevas kõige eredam päike ja linnud laulsid ja siis Mare teatas, et me ronime mööda rõdusid üheksandale korrusele tema juurde, et tema teeb seda iga päev. Well, me siis hakkasimegi ronima. Kati ronis ka. Rõdudel oli hästi palju inimesi, kõik nautisid ilusat ilma ja jõid shampust. Ja kedagi ei häirinud, et me mööda nende rõdusid ronime. Meid hoopisi ergutati ja vahepeal ka aidati. Rõdude juures oli veider see, et mida kõrgemale sa jõudsid, seda väiksemaks muutusid rõdud. Lõpuks ronisid nagu redelil. Mare rõdu oli nii madal ja pisike, et seal ei saanud seista ja siis me lamasimegi seal väheke, külm betoon külje all, ja jõime shampust. Siis otsustasime, et läheme vaatame Mare uut kodu. See oli suur ja see muutus pidevalt suuremaks. Kati tuba (jah, Katil oli ka seal tuba) oli selline pisike ja armas, täis popkunsti ja mõnusates mahedates lillades toonides. Katil oli hästi mõnus ja pehme voodi. Ja veel oli Katil toas suur külmik, mida ma isegi avada suutsin (Kati tegeliku külmikuga on mul vahel raskusi. :P) ! Siis me läksime Mare tuppa. Mare tuba oli nagu suur ringauditoorium. Astmeline ja puha. Haiglane oli see, et Mare tuba oli täis vanu haiglavoodeid ja nende keskel oli Marel ilus suur king size voodi. Küsisin Marelt, et miks tal nii palju voodeid on ja ta vastas, et ta kogub neid. Mare toa kõige ägedam osa oli see, et vaade oli väga ulmeline. Vaade vahetus pidevalt. Taeva värv muutus vahetpidamata ja majad ja teed lihtsalt voolasid mööda. Ei, Mare tuba ei pöörelnud, vaid maailm väljas lihtsalt voolas mööda. Ja see oli nii tavaline.
Mu unenäod on samaaegselt koomilised ja saikod. Kõige vahvam on see, et unes tundub see kõik nii normaalne. :D
teisipäev, oktoober 06, 2009
Piiks!
Sellega ma tegelengi, et mitte tegeleda sellega, millega ma peaksin tegelema. (Jube, ma ikka ütlen, et ma PEAN midagi tegema...) Võtan pildi ja teen sellest midagi, mis see tegelikult ei ole.Hävitan selle naturaalsuse, kuid loon uue reaalsuse.
Elu on see, mis me usume, et see on.
Lugeda, lugeda, lugeda...raamatuid, mida ma ei suuda lugeda. Motsivatsioon on väga pikal jalutuskäigul. Ma juba kujutlen, kuidas ma Tammele haledalt vabandan, et ma ei saanud neid raamatuid õigeks ajaks, et aega polnud...tegelikult on mul sitaks aega. (Võeh, mulle ei meeldi tühjad vabandused.) Jama. Maarja, võta end kokku, sa suudad seda, sa tahad seda, sa saad hakkama kõigega, mis ette võtad!
Faak! Tahaks metsa karjuma minna...piiks!
Ma tunnen kuidas sügis sureb. Selle hääbumise tumedad toonid hõljuvad mu ümber. Ja sees.
Thinkin' About You
who's to say what's to come
maybe i'll be number one
never been anyone
just been dreamer in the sun
that's why i'm thinking about you
that's why i'm thinking about you
that's why i'm thinking about you
that's why i'm thinking about you
that's why i'm thinking about you
that's why i'm thinking about you
that's why i'm thinking about you
i can't stop thinking about you
esmaspäev, oktoober 05, 2009
Sügavalt isiklik
Puudutuses on nii palju. Ootamatus puudutuses. Lihtsas käes õlal, kerges peas õlal. Ma kuidagi mõned päevad tagasi märkasin, et sellistes lihtsates puudutustes on nii palju soojust ja armastust. Möödaminnes õlale asetatud käsi. Telerit vaadates teise õlale kallutatud pea. See on selline õrn värin, mis südamest südamesse läheb. Otse ja ausalt.
Ma nägin täna öösel väga veidrat unenägu. Jälle. Ma nägin vist kaht erinevat unenägu vaheldumisi. Ühes unenäos meie kodu põles, aga ilma leekideta. See lihtsalt põles ja ma teadsin seda, suitsuandurid üürgasid, aga ma muretsesin, et need üürgavad liiga vaikselt, et need, kellel seda kuulda vaja on, ei kuule seda. Mu vanemad võtsid seda väga cillilt, nad lihtsalt jalutasid majas ja hoovis ringi ja kinnitasid, et maja põleb jah, aga et kõik saab korda. Õues oli pime ja sadas vihma. Ma tormasin paaniliselt hoovis ringi ja nägin, kuidas tuletõrje sõitis valesse kohta. Jeerum, kuidas ma ahastasin ja karjusin. Lõpuks ikka see leekideta tulekahju kustutati. Ema veel ütles, et kõik on nüüd nii märg.
Teine unenägu oli ilus. Ma nägin, et Kristjan oli mul külas. Õigemini, ma arvan, et see oli tema, sest ta nägu ei näinud ma mitte kordagi, sest see kas alati varjus ta juuste taha või oli ta minu poole seljaga. Niiet, ma ei saa olla kindel, aga ärgates oli mul tunne, et see oli tema. Miskipärast selle unenäo tegevus toimus meie vanas Lasnamäe korteris. Igatahes, Kristjan oli mulle külla tulnud. Ma mäletan seda õnnetunnet, mis minus oli. See oli selline, et ma pole vist oma elus varem sellist tunnen tundnud. Mul oli selline napaka naeratus ees, mida oleks tulnud tangidega ära kangutada ja siis poleks ka tulnud. Minu sees sirutas miski igasse ilmakaarde. Tegevust väga ei olnudki. Me olime minu toas, siis läksin mina magama ja Kristjan...ma ei tea, mida ta tegi. Igatahes, ärgates ta ütles, et ta peab ära minema. Imelikul moel ma ei olnud kurb. Rõõmus ka mitte. Ma miskipärast olin väga kindel, et ta tuleb tagasi. Selleks, et tulla, peab ju minema. Praegu mõtlen, et Kristjanil ei olnudi mu unes mingeid emotsioone. Või noh, mina neid ei tajunud. Ehk ma olin oma õnnetundest nii joovastuses, et ei suutnudki muud tajuda...see tundub mulle egoistlik.
Minu jaoks on unenäod olnud alati midagi sügavalt isiklikku.
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi erootilist unenägu näinud...tegelikult ka!
Mu õlad on kudumisest kanged...
Ma nägin täna öösel väga veidrat unenägu. Jälle. Ma nägin vist kaht erinevat unenägu vaheldumisi. Ühes unenäos meie kodu põles, aga ilma leekideta. See lihtsalt põles ja ma teadsin seda, suitsuandurid üürgasid, aga ma muretsesin, et need üürgavad liiga vaikselt, et need, kellel seda kuulda vaja on, ei kuule seda. Mu vanemad võtsid seda väga cillilt, nad lihtsalt jalutasid majas ja hoovis ringi ja kinnitasid, et maja põleb jah, aga et kõik saab korda. Õues oli pime ja sadas vihma. Ma tormasin paaniliselt hoovis ringi ja nägin, kuidas tuletõrje sõitis valesse kohta. Jeerum, kuidas ma ahastasin ja karjusin. Lõpuks ikka see leekideta tulekahju kustutati. Ema veel ütles, et kõik on nüüd nii märg.
Teine unenägu oli ilus. Ma nägin, et Kristjan oli mul külas. Õigemini, ma arvan, et see oli tema, sest ta nägu ei näinud ma mitte kordagi, sest see kas alati varjus ta juuste taha või oli ta minu poole seljaga. Niiet, ma ei saa olla kindel, aga ärgates oli mul tunne, et see oli tema. Miskipärast selle unenäo tegevus toimus meie vanas Lasnamäe korteris. Igatahes, Kristjan oli mulle külla tulnud. Ma mäletan seda õnnetunnet, mis minus oli. See oli selline, et ma pole vist oma elus varem sellist tunnen tundnud. Mul oli selline napaka naeratus ees, mida oleks tulnud tangidega ära kangutada ja siis poleks ka tulnud. Minu sees sirutas miski igasse ilmakaarde. Tegevust väga ei olnudki. Me olime minu toas, siis läksin mina magama ja Kristjan...ma ei tea, mida ta tegi. Igatahes, ärgates ta ütles, et ta peab ära minema. Imelikul moel ma ei olnud kurb. Rõõmus ka mitte. Ma miskipärast olin väga kindel, et ta tuleb tagasi. Selleks, et tulla, peab ju minema. Praegu mõtlen, et Kristjanil ei olnudi mu unes mingeid emotsioone. Või noh, mina neid ei tajunud. Ehk ma olin oma õnnetundest nii joovastuses, et ei suutnudki muud tajuda...see tundub mulle egoistlik.
Minu jaoks on unenäod olnud alati midagi sügavalt isiklikku.
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi erootilist unenägu näinud...tegelikult ka!
Mu õlad on kudumisest kanged...
reede, oktoober 02, 2009
Error
"I am trying
Not to tell you
But I want to
I'm scared of what you'll say
So I'm hiding what I'm feeling
But I'm tired of
Holding this inside my head"
Ma ei saa Sind endast välja!
Error
Error
Error
System Shut Down
Not to tell you
But I want to
I'm scared of what you'll say
So I'm hiding what I'm feeling
But I'm tired of
Holding this inside my head"
Ma ei saa Sind endast välja!
Error
Error
Error
System Shut Down
Õhtu hämaruses
Mulle on siiani jäänud selgusetuks, kuidas me jõudsime otsuseni, et ma sõidan temaga koos ta maale. See nädalalõpp oli maruarmas ja juba paik oli ise nii looduskaunis, et mulle oleks juba ainuüksi sellest piisanud, et seda nädalalõppu heaks kiita.
Kui praegu meenutada, siis me ei teinudki seal suurt midagi. Kütsime ahjud soojaks ja lihtsalt olime. Tegime vähe ja rääkisime veel vähem. Ometi, kõik mis öeldud sai, oli ilus ja tore. Enamus ajast me veetsime köögis akna all laua ääres. Jõime teed. Vahepeal ma lugesin ja siis ta lihtsalt vaatas, kuidas ma loen. Siis rääkisime ilusatest asjadest. Küsisin, et mida ta kardab. Ta vastas, et paratamatust, seda, et ilusad hetked mööduvad. Minu jaoks see oli ilus ja tundsin hetkeks kurbust, et need kaks päeva on üsna pea vaid üks möödunud hetk. Otsustasin, et naudin siis seda. Me tegime koos süüa. Sõime. Õhtul olime endiselt köögis. Köök on alati see koht, kus inimesed kokku saavad ja me ei teinud erandit. Polnud vajagi, sest köök tundus just siis kõige mõnusam paik olemiseks. Mind üllatas, et me kuidagi nii hästi teineteist tunnetasime. Meil oli teineteise mõistmiseks nii vähe sõnu vaja. Ja ma tundsin end kindlalt ja hirmuäratavalt koduselt. Jõime veel teed ja jagasime oma lapsepõlvemälestusi. Märkasin, et tal on ilus ja helisev naer. Uni murdis minu esimesena ja tema jäi veel kööki lugema. Kuid enne minu lahkumist unemaale, küsis ta nii kurvalt, et kas ta unemusi ei saagi, et tal ei tulegi muidu und. Hetkeks kahtlesin ja tundsin seda judinat, mis seest läbi jookseb, kui sa pead tegema midagi natukenegi intiimsemat kellelegi, kes sulle tähendab midagi rohkemat kui sõber ja kes seda veel ei tea. Ta sai oma unemusi. Põsemusi. Märkasin, et enne kui ma jõudsin oma huuled tema põsele vajutada, ta värises hästi õrnalt. See oli armas. Selsamal hetkel, kui mu huuled olid tema põsel, tundsin metsikut soovi teda südamest emmata, tema vastu naalduda ja lihtsalt hoida. Kuid ma ei teinud seda. Surusin oma soovi alla ja ütlesin vaikselt: "Head ööd!". Ta naeratas ja tänas. See oli kõige ilusam naeratus, mis ma näinud olen... Hommikul ärkasime, kohtusime köögis. Einestasime, käisime metsas jalutamas ja sõitsime linna tagasi. See kõik oli nii lihtne, aga ometi nii ilus. Tahaks tagasi.
Kui praegu meenutada, siis me ei teinudki seal suurt midagi. Kütsime ahjud soojaks ja lihtsalt olime. Tegime vähe ja rääkisime veel vähem. Ometi, kõik mis öeldud sai, oli ilus ja tore. Enamus ajast me veetsime köögis akna all laua ääres. Jõime teed. Vahepeal ma lugesin ja siis ta lihtsalt vaatas, kuidas ma loen. Siis rääkisime ilusatest asjadest. Küsisin, et mida ta kardab. Ta vastas, et paratamatust, seda, et ilusad hetked mööduvad. Minu jaoks see oli ilus ja tundsin hetkeks kurbust, et need kaks päeva on üsna pea vaid üks möödunud hetk. Otsustasin, et naudin siis seda. Me tegime koos süüa. Sõime. Õhtul olime endiselt köögis. Köök on alati see koht, kus inimesed kokku saavad ja me ei teinud erandit. Polnud vajagi, sest köök tundus just siis kõige mõnusam paik olemiseks. Mind üllatas, et me kuidagi nii hästi teineteist tunnetasime. Meil oli teineteise mõistmiseks nii vähe sõnu vaja. Ja ma tundsin end kindlalt ja hirmuäratavalt koduselt. Jõime veel teed ja jagasime oma lapsepõlvemälestusi. Märkasin, et tal on ilus ja helisev naer. Uni murdis minu esimesena ja tema jäi veel kööki lugema. Kuid enne minu lahkumist unemaale, küsis ta nii kurvalt, et kas ta unemusi ei saagi, et tal ei tulegi muidu und. Hetkeks kahtlesin ja tundsin seda judinat, mis seest läbi jookseb, kui sa pead tegema midagi natukenegi intiimsemat kellelegi, kes sulle tähendab midagi rohkemat kui sõber ja kes seda veel ei tea. Ta sai oma unemusi. Põsemusi. Märkasin, et enne kui ma jõudsin oma huuled tema põsele vajutada, ta värises hästi õrnalt. See oli armas. Selsamal hetkel, kui mu huuled olid tema põsel, tundsin metsikut soovi teda südamest emmata, tema vastu naalduda ja lihtsalt hoida. Kuid ma ei teinud seda. Surusin oma soovi alla ja ütlesin vaikselt: "Head ööd!". Ta naeratas ja tänas. See oli kõige ilusam naeratus, mis ma näinud olen... Hommikul ärkasime, kohtusime köögis. Einestasime, käisime metsas jalutamas ja sõitsime linna tagasi. See kõik oli nii lihtne, aga ometi nii ilus. Tahaks tagasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)