Oo, õnnis esimene koolipäev! Ikka hoopis teine tunne on Tallinna Ülikoolis käia. Kodune. Pehme.
Nägin üle saja aasta Jan'i (ma ei tea tegelikult, kuidas ta nime kirjutama peaks :P ), mitte, et me üldse kunagi väga palju suhelnud oleks, aga siiski tuttav nägu. Siis nägin Mart'i, kes mulle väga rõõmsalt naerdes tervituse saatis, kui me üksteisest kiirel sammul möödusime. Ei tea, mis talle minu nägemises nii palju nalja tegi... Siis nägin veel väga mitut uut kursakaaslast, kelledega ma pole veel kordagi rääkinud. :P Ma ikka veel ei söanda nendega rääkima minna. Millest ma nendega rääkima peaks? Lootma, et nad ise valivad hea teema? Tegelikult ma ei tea, mida ma selles tavalises tegevuses nii väga pelgan. Nad on ju kõigest inimesed. Nad on Inimesed...äkki ma seda kardangi...
Olulistest asjadest on rääkida see, et ma õppisin end eile uuesti armastama! :)
3 kommentaari:
Ma usun, et teil tulevad iseenesest teemad, millest rääkida. Sära nagu sa tavaliselt särad ja kõik on hästi. Kartma sa küll ei peaks, arvatavasti mõtlevad nad samamoodi:) Ole nagu eelmine 1. september.. mina olen ka, sest see õpetas, et avatud inimene tõmbab ilusaid inimesi ligi:)
Kallikalli!
Ja mul on sinu üle nii hea meel!!!
Sul on nii tuliselt, mahlaselt, robustselt õigus! :D
Postita kommentaar