Me hakkame inimese juures midagi armastama. Pärast seda, kui me saame aru, et me ei saa seda armastust endale hoida, hakkame me seda vihkama. Me hakkame neid omadusi muutma, tapma, et ei oleks enam põhjust armastada.
Kuid seda me siis veel ei tea, et armastust ei saa olematuks muuta. See jääb alati kuidagi alles. Ja kui see kaob, siis seda pole kunagi olnudki.
1 kommentaar:
Ma olen sinu viimase argumendiga tuliselt nõus. Armastus on justkui sädelev udu, mis täidab sind, kondenseerub sinu sisse ja sa ei saa sellest päriselt kunagi tühjaks.. ükskõik kui palju sa seda võid välja nutta.
Aga vastuarmastus on nagu kork silmade taga, mis ei lase sellel väärtuslikul aurul pisaratega kaotsi minna;)
Postita kommentaar