Ma austan nii väga neid inimesi, kes ei väänle arvutimaailma ahelais, kes elavad reaalset elu.
Täna kirjutas mu kursakaaslane mulle vastuse, milles seisis, et ta ei soovi minuga interneti kaudu tutvuda, et ta on vanamoodne inimene. Ma oleks tahtnud teda selsamal hetkel kõvasti-kõvasti kallistada, sest ta suutis täiesti tahtmatult minus midagi muuta. Taevas on selge ja näen taas teed, millel astuda tahan ning sihti, milleni jõuda, mille taha jõuda, et veel kaugemale minna.
Kord ütles Kristjan, et tuleb osata õigel hetkel loobuda.
Millal on õige hetk?
Kas siis, kui teised enam ei looda või siis, kui sa ise enam ei jaksa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar