Äkki ma olen jube ilus, aga äkki ei ole ka. Tõtt öelda ei meeldi mulle üldse see välimuse järgi hindamine. Milleks? Lastena meid ei juhtinud mateeria. See on nii kole kuidas inimesed selle ära unustavad. Lastena me leiame sõpru selle järgi, kes meid mängu võtab. Lastena me ei hooli sellest kui korras kellegi juuksed on või kui sale keegi on. See lihtsalt ei ole oluline. Tõesti ei ole.
Seepärast ma küsisingi varem, et mis on ilu. Nüüd ma tean, mis on ilu minu jaoks. Mina ei oska ilu silmade suuruse või huulte lopsakusega mõõta. Ma ei tahagi seda nii mõõta. Ma ei taha, et mind nii mõõdetaks. Minu jaoks on ilu see, mis tuleb meie seest. Ilu on enesekindlus, võime ennast armastada, enda olemist teadvustada. See ongi ilu olemus. Ka kõige tervemad juuksed, kõige siledam säär ja lopsakaim rind võib olla inetu, kui kõiges selles puudub armastu. Ilusad on need inimesed, kes ennast armastavad. Ma sooviks vaid, et oleks rohkem inimesi, kes oskavad seda ilu näha. Maailma oleks nii õnnelikum paik.
Vahel kujutlen, kuidas terve inimkond kaotab oma materiaalsuse. Meie materiaalsed kehad laguneks ja kõigist jääks alles vaid virvendav helesinine valgus. Meid ei varjaks mateeria ja meie hinge kaunidus tuleks kõik nähtavale. Südamed, mis on üheks loodud, leiaks teineteist. Kuid kas me suudaks selle õnne vastu võtta?
Ja ma ei mõtle seda kõike seepärast välja, et ma üritan oma nö. iluvigu millegi taha peita. Ei, ma tean väga hästi, et ma pole perfektne ja vaid ühiskonna normid on allutanud meid mingitele dogmadele, et miski on ilus ja miski on kole. Ilu on vaataja silmades ja mina ütlen, et ilu on armastus ning ülejäänu ei oma mingit tähtsust.
Ma olen alati Ilusaid Inimesi armastanud. :)
2 kommentaari:
Aga minu meelest võivad lapsed veelgi õelamad ja hindavamad olla kui täiskasvanud :( Ikka julmalt öelda, et "Meie sinuga ei mängi, sa haised!" Vms. See ei ole minu elust nüüd hetk, aga ma küll mäletan lasteaias ja enne sedagi, ning koolist rääkimatagi, kuidas ikka kurje sõnu leidus ja arvustamine käis...
Äkki need, kes ongi hindavad, on terve elu sellised. Või noh, ega ikka kõiki ei saa ühe puuga leida. Need, kes on halvad, neis leidub ka head. Ja need, kes on head...oi, küll neis leidub ka halba! Kahjuks või õnneks see nii on. Ja kui on juba armastusekerad kuskil... siis ma kaldun arvama, et kuskil oleksid vastukaaluks ka vihakerad... Selles ei saa muidugi kindel olla. Aga kuhu jääb areng kui kõigil on hea?
Ma arvan, et kui inimene sünnib, siis tema olemus on puhas ja ta ei oska arvustada, ta isegi ei leia selleks vajadust. Ühiskond rikub lapsed ära. Samas me ei saa ka sinna midagi teha, sest me ei saa takistada lapsi ühiskonda kuulumast. Lapsed sünnivadki ühte või teise ühiskonda, mis on üles ehitatud mingitele arusaamadele ja siis me kõik, juba väiksest peale, õpime korrale alluma, sest teisiti ei saaks suur masinavärk toimidagi. Ehk siis ma usun, et inimesed sünnivad puhtana ja ühiskond hakkab meid määrima. Osad meist on tugevamad, teised on nõrgemad. Osad meist võtavad need nö. normid omaks, teised mitte. See ongi üks neist kohtadest kus inimesed on võimelised muutuma. Nad kas lasevad ühiskonnast lahti ja suunduvad tagasi oma puhta olemuse poole, või me oleme liiga nõrgad, et loobuda ja ripume ühiskonna küljes, mõtlemata, mis meie arvates õige.
Selles olen ma sinuga nõus, et peab leiduma tasakaal. Seal kus on armastust, seal leidub ka viha. Samas ma usun, et mingil hetkel on armastus ja viha üks ja seesama.
Kuhu jääb areng kui kõigil on hea? Areng ei kao kuhugi.Seda on võimatu peatada. Inimesed ei ole piisavalt tugevad, et oma õnne jäädavalt hoida. Ka meie õnn teiseneb ja see hoiab meid liikumises. Nagu sa mulle laupäeval kohvikuski ütlesid, et isegi kui me oleme oma õnne tipul, siis me ei saa olla kindlad, et see nii püsib, sest inimene ei ole masin ja me väsime, aga siis me tõuseme taas ja pürgime taas oma õnne poole. Tõus ja mõõn käivad käsikäes. :)
Postita kommentaar