Laupäev

See lihtsalt tuli ühel hetkel. Sipsul ja Pial oli tuline õigus, kui nad käskisid mul olla mina ise ja lihtsalt naeratada ning särada. Ma ei pidanudki ise midagi alustama, sest inimesed tegid ise algust...ja selles ei olnud hirmu. :)

Taas kooris laulda on mõnus. Ma tundsin nii puudust hääleharjutusest ja nendest lauludest, mis alguses tunduvad ülinõmedad, aga kui iga hääl oma asja selgeks saab, siis kõlab kaunilt ja hakkab meeldima. Mm, ma armastan laulmist!

Minu uus netituttav, keda ma juba korra siin maininud olen...temast kiirgab mingit omamoodi avatust. Temaga on nii hea vestelda täiesti tavalistel teemadel. Ta kuidagi valgustab mind ja ma näen endas asju, mis on valesti, aga see ei ole selline enesehaletsus, see on selline selge mõistmine, et 'jah, ma olen eksinud ja nüüd ma liigun endasi'. See on tervendav, kas teate.

Ma mõtlesin, et peaksin oma mobiili üle värvima...kui ta nii kui nii selline kapsas on ja enda osi ära kaotab, siis võiks talle väheke särtsu juurde anda ja värvi lisada. Uut ma ei vaja ja ega mul seda praegustki eriti vaja lähe...

Päikest!