Ma sõidan jälle Unistusega.
Nii ilus oleks, kui ma kohtaks Sind täiesti juhuslikult täiesti tavalisel päeval täiesti tavalises pargis. Ma oleks seal ja naeraks kõhud kõveras pisarateni välja, koos oma armsatega. Sina mööduksid nagu inimesed ikka juhuslikult mööduvad ja siis jääks Sulle kõrvu minu naer. Sinu otsiv pilk oleks nii intensiivne, et ma tunneks seda oma õnnelikul ihul ja mu naer lakkaks ja ma jääks Sulle ainiti otsa vaatama. Vaataks ja näeks neid müstilis lõputuid silmi. Ma kohmetuks (see osa tuleks mul eriti hästi välja) ja punastaks (see tuleks mul veel paremini välja) ja mu huuled vormiks endile ühe argliku naeratuse. Siis puhuks äkiline tuuleiil ja see paneks mu juuksed (siinkohal on kahju, et mul pole pikki juukseid) nii metsikult lehvima, et see tooks mu välja sellest maagilisest lummusest, millesse Sina mu viisid ja mu südame põhjast pääseks valla siiraim naer, mis minust iial tulla saaks. Ma naeraks õnnest ja sellest ilust, mis sel hetkel sünniks.
"Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi,
ja mu käed, tiibadeks muutuvad mu käed.
Kui siis ükspäev lennates suurisilmi,
kõik hää on jääv, nii väikesed all tunduvad kõik mäed."
Mmm, Dagö on ikka hea. Ma kujutlen kuidas ma lesin suurel valgel ja pehmel pilvel. Ma sõidan pilvega üle järve ja hästi õrnalt, vaid sõrmeotsaga puudutades, panen ma selle pinna virvendama. Helesinised liblikad lendleks minuga koos ja ma sõidaks nii terve Maailma läbi.
Ma ei suuda end ära tänada selle otsuse eest, mis viis mind erialavahetuseni. Lihtsalt suurepärane on minna loengusse ja tunda, et ma tõesti tahan seda kõike teada. Inimestele ikka meeldib küsida, et kes või mis minust peale kultuuriteaduse eriala lõpetamist saab. Teate, ma ei tea, mis minust saab, aga ma ei vaevagi oma pead sellega. Nüüd ma lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib ja mis mu hinge laulma paneb. Vot nii! :)
Täna tegelesin oma fotohobiga kaa. Peale selle, et minu ribikardinal kondab väike elevant, tundub, et heinas kondab kaikaga mees. (Kes otsib, see leiab! ;)
Ma palun andeks oma mõnede eelnevate postituste pärast. Ma palune andeks enda käest ja ka nende käest, kes tundsid end neist puudutatuna. Ma tegelikult ei tahtnud nii, kuigi mingit pidi ikkagist tundsin nii, aga ma ei tunne enam kurbust. Ma palun andeks ja annan andeks. :*
Armastust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar