Mulle meeldib olla vait, kui ma seda tahan. Mulle meeldib rääkida, kui ma seda tahan. Mulle meeldib teha kõike, mida ma tunnene, et ma tahan teha. Üleüldiselt ei seedi ma sõna "peab". Kuna ma viimasel ajal sageli sellele mõtlen, et see sõna/tegevus mulle ikka üldse ei meeldi, siis seda intensiivsemalt ma seda pidevalt enda ümber märkan. Üks ütleb, et ma PEAN koristama, et kodu PEAB puhas olema. Teine ütleb, et PEAB mõtlema sellele, kui palju sul raha on ja alles siis valima, millise pildiraami sa mingi summa eest saad. Sa PEAD olema rõõmsas tujus, kui külla lähed. Sa PEAD kingi tegema, sest tavad näevad nii ette.
Ei, selline maailma pilt mulle ei sobi. See on lausa napakas, kui suure osa oma ajast inimesed koristamisele panustavad, nagu see oleks midagi, mida kohe kindlasti tegemata ei saa jätta. Iga nädal sa koristad, võtad lapi kätte ja ajad tolmurulle taga. Kuid mitu korda nädalas sa näiteks oma parima sõbraga suhtlesid või mitu korda midagi tõeliselt head vaaritasid?
See on ka napakas, kuidas inimesed elavad raha järgi. Ikka ja jälle ütlevad inimesed, et ta peab vaatama palju tal raha on. Nagu näiteks, ma palusin isa, et ta aitaks mul ühte pilti raamida. Ta leidis raami, mille ta sai selle summa eest, mis ta endale ütles, et on nõus kulutama. Ta isegi ei uurinud milline see raam välja võiks näha, mida mina oma pildi ümber näeksin. Minu jaoks pole see üldse loogiline. Mina esmaslt mõtleks välja millist raami ma tahaks ja siis vaataks, kust ma sellise kõige soodsamalt saaks. Ma mõtlen, et inimesed, kes pidevalt mõtlevad, kuidas võimalikult väikese summa eest midagigi saada, ei saa kunagi seda, mida nad tõeliselt tahavad. Ma ikka üritan vaadata, et ma saaks selle asja, mida ma TAHAN, kõige parema hinnaga. Inimesed, raha ei ole teie jumal, see on vaid tühine ASI, millele ühiskond on omandanud ajuvaba väärtuse. Jah, see on kullaga tagatud, aga mis see kuld on? See on lihtsalt üks tükk metalli, millega ei saa mitte midagi asjalikku teha. Isegi hammastele ei panda enam kuldplomme...ja isegi kui sul oleks kullakamakas riiulil säramas (otse maapõuest võetuna see isegi ei sära eriti), siis kas see teeks sind õnnelikumaks inimeseks?
Ja ma võiks veel podiseda...
Mulle meeldib, kui inimesed on oma teemavalikutes lennukad. Näiteks räägid kellegagi mingist asjast ja siis ühtäkki torkab sulle midagi täiesti kardinaalset pähe, sest mingi asi assotsieerus sinu jaoks eelneva teemaga ja siis paugu pealt räägid sellel uuel teemal. Võib ju teistele veider olla, aga seda ägedamad vestlused tekivad. :D
Täna on pilved nii mõnusalt pehmed.
Täna avastasin, et sel aastal on sügis väga vaikselt ja kavalalt kohale hiilinud. Ja see külm, mis õues kondab, jääb järgmise kevadeni kondama. Tere sügis!
1 kommentaar:
Selles mõttes olen ma sinuga täiesti nõus, et muidugi tasub valida see asi, mis sulle meeldib, mitte ainult hinna järgi otsustada. Aga samas olen ma ka seda meelt, et raha väärtust hakkad sa mõistma alles siis, kui saadki kulutada reaalselt nii palju kui sa teenid. Praegu on hea ja lihtne nõuda emmelt-issilt seda ja teist, sest sa tahad, sul on vaja - uut riideeset, mööblieset, kasvõi pildiraami. Mina nt pean natuke rohkem mõtlema sellele, millele ma kulutan, kuna saan vanematelt kuus kindla summa ja selle eest pean saama kõik endale vajalikud asjad ostetud (mitte, et mu vanemad kitsid oleks, aga neil pole lihtsalt ka alati juurde anda), kui ei saa, siis on see mu enda viga ja keegi ei küsi, kas ma oleks tahtnud midagi muud või paremat. Seega usun, et su maailmavaade võib selles osas veel muutuda. Samas kui sa saad väga tasuva töö või rikka mehe, siis vb ei pea sa kunagi hakkama vaatama asja sellest küljest, et vahel pole lihtsalt raha, et kõike meelepärast endale lubada ja siis jääb valik, kas leppida sellega, mis on, või jätta üldse ostmata :)
Postita kommentaar