Nukrameelne päikesekiir

Ma tahan südamest tänada oma kõiki sõpru ja armsaid inimesi, kes mulle nii imetoreda sünnipäeva kinkisid. :) Selles oli nii palju soojust ja armastust, selles oli nii palju imelisi inimesi. Aitäh, aitäh, aitäh!

Eriliselt suur aitäh Kädile ja Martinile. Kädile, kes mulle müstilisel kombel Inglismaalt sõnumi saatis ja Martinile, kes keelatult mulle sõjaväest sõnumi saatis. Ma ei osanud seda üldse oodata ja seda enam tõid need pisiasjad mulle rõõmu. Seda on alati meeldiv teada, kui inimesed sind ikka meeles peavad. :)



See on nii pähh, kui sa saad aru, et see inimene, kellega sina suhelda tahad, ei taha sinuga suhelda. See on selline torkav ja kibe teadmine. See on keeruline segu erinevates tunnetest. Ühel hetkel sa tunned end pealetükkivana, siis liiga mittehoolivana, siis jõuad mõelda, et mis sul viga on, et sinuga suhelda ei taheta, siis haletsed ennast tükk aega, siis kurvastad ja tunned seda tõetorget südames...
Järgmisel hetkel rahustad end mõtetega, et ehk see polegi midagi isiklikku, ehk inimene lihtsalt elab oma elu, mis on ju täiesti normaalne, et äkki tal tõesti ei ole üldse aega sinuga suhelda, äkki tal ei ole selleks isegi võimalust mitte, aga ta tegelikult ikka tahab...siis hajub see positiivsus nagu miraaž ja sa küsid endalt, et kas sa vaid üksi üritadki?
Kurb on teha muhvi-posti ja kirjutada kirju, milledele kunagi vastuseid ei tule, kurb on loota, et äkki kord aastas ikka saame kokku ja räägime, ning siis aasta möödudes mõista, et seda ei juhtunudki...

Ma võin ju end haletseda, mõelda, et ma teen kõike valesti, öelda iseendale, et ma olen veidrik, kellega keegi suhelda ei viitsi...ma võin seda kõike teha, aga ei tee. Ma ise tean, et ma teen õigesti, kui loodan ja üritan. Ma tean oma südames, et ma pole eksinud.

Siis mõtled, et võiks ju selle kõik välja öelda ja loota, et see teeb asjad paremaks, aga vaevalt. Kui minuga suhelda ei taheta, siis ma ei saa sinna midagi parata, kuigi see mu südant kraabib, sest mina ju tahan. Ma ei taha teistes süümepiinu tekitada, ma tahan, et need inimesed, kes minust hoolivad, vahest ehk minule mõtlevad, leiaks võimaluse seda mulle öelda. Mina ju üritan.

Kuid inimesed on erinevad, inimesed ei mõtle sama moodi, ei igatse sama moodi.

Mina igatsen kõvasti ja valusalt...kuid ma õpin sellega koos elama.