Mehhaanilised kehapikendused

Mmm, see keerleb mul juba mitmendat päeva peas. Mõtlesin sellele, et see blogi pidamine on isegi päris hea asi. Muidugi, kui oleks väga sitt asi, siis ma ei peakski seda. Nimelt, on ju nii hea, kui sul on üks selline koht, kuhu sa saad alati tulla (kui sul on internet) ja kirjutada kõigest sellest, mis sul just sel hetkel peas või südames jalutab. See on üsna tavaline, et kui sul on mingi tunne või tuju, siis on keeruline leida inimest, kellel oleks tuju või tunnet, sinu tunnet ja tuju jagada. Blogi puhul saad tulla siia, kirjutad end tühjaks ja siis võib tulla sõber, just siis kui tunneb, et tal on tunnet või tuju, ja lugeda sinu tundeid ja tujusid. Ja kõik on õnnelikud. Sina saad oma mure ära räägitud, sõber saab mure ära kuulatud.
Muidugi, minu teine pool saab siin kõvasti vastu vaielda. (Ma arvan juba ammu, et mul on kaks identiteeti.) On väga nõme interneti kaudu suhelda. Ma ei suuda aru saada, miks inimesed vajavad suhtlemiseks endi vahele mingeid masinaid, mingeid veidraid tehnilisi kehapikendusi. Jah, see võib olla mugav ja see võib olla ilus. Mul on ikka tunne, et need masinad õpetavad inimestele tundetust. Inimesed minetavad oma oskuse avaldada oma tõelisi tundeid, sest masinad annavad meile vabaduse moonutada tõde. See on nagu mingi totaalne ajudenuss. Ja kui ma nüüd tulen ja blogin oma tunded välja, siis mõne päeva pärast tuled sina ja loed neid üleeilseid tundeid. Selline suhtlemine lonkab mõlemat jalga. Kahe inimese tunded ei ole kunagi ühes rütmis. Kui offline olukorras on mul vähemalt mingigi võimalus, et teisel inimesel on sama tunne või tuju, siis online maailmas kaob see vähenegi võimalus, sest siin ei oma see isegi mingit tähtsust.
Õeh, ma ei seedi interneti, ma ei seedi mobiiltelefoni. Ma tõesti tahaks oma mobiili ära visata, aga kuna ma elan ühiskonnas, kui teised inimesed mu ümber ei taha sellest kehapikendusest loobuda, ei taha ma ka päris üksikuks jääda. Peale selle, et öösiti ei jõuaks ma enam koju siis. Ja sõpru ei saaks ka kätte.
Ja nüüd ma tunnen, et kõik see öeldu on üks suur ja tühi vabandus. Inimeste üks suur puudus on see, et me oleme nii kuradima mugavad. Me ju küsime endile pidevalt alateadlikult, et miks me küll peaks kõigist nendest mugavustest loobuma, kui meil need juba olemas on? "Me ei peagi". Nii kõlabki kõige mugavam vastus.
Mul ajab südame pahaks iseenda mugavus ja see kuidas ma ei suuda sellest lahti lasta. Ja ikka on nii tore siia tulla ja ennast välja elada. Paberile kirjutamine võtaks nii palju rohkem aega (kuradima vabandused). Võeh... see on lausa hämmastav kui silmakirjalik ma olla võin. Mind häirib kuidas ma sõltun tehnikast ja samas ei suuda sellest loobuda.
Just sellistel hetkedel ma ei saa endaga hästi läbi!