Kohtumistund

"On päevad ja ööd külmemaks läinud
Kuid sulgeda ust ma ikka ei või
Kardan vaid, et oled siis käinud
Kui unedemaa lohutust tõi

Seda ei tea kustpoolt sa tuled
Millal on meil kohtumistund
Kuid mu toas on süüdatud tuled
Isegi püüan vältida und

Kuidas sa võid seda küll öelda
Et elu on lõpmatu piin
Kui keegi on sul kellele mõelda
Kellele loota võid

Vaiksemgi hääl ja ärkvele virgun
Elustab mind su südametuks
Sind tuba on täis
Mu ees sa sirgud
Kustuvad tuled sulgub uks

Kuidas sa võid..."




Muu ongi üleliigne.

See pilt! See pilt pani mind mõtlema. Tõsi ta on, et mehed on muutunud, aga samuti ka naised. Alguses seda pilti nähes, kõhklesin pikalt, kas ma rohkem tahaks öelda, et see on meeste endi valik arengus olnud või on see siiski pigem ühiskonna teene. Ja nüüd pean siiski ütlema, et see on  nende kahe koosmõju. Tõenäoliselt küll mõjutab meid tänases päevas ühiskond rohkem kui kiviajal, mil mees veel koopas elas ja oma instinkte järgis, kuid lõpuks on siiski inimene see, kes mingi asja teostab.
Ilmselgelt oli varasemalt ühiskonnas ja inimeste eludes palju enam tabusid, piirid selgelt nähtavad ja reeglid karmilt paigas. Oli aeg, kus ainus õige mees oli see, kes relva kätte võttis ja sõtta jooksis, ja ainus õige naine see, kes kodus vaguralt suppi keetis. Tänases maailmas, kus populaarne on nulltolerants, erilisus ja unikaalsus, pole imestada midagi, et meie issanda loomaaed nii kirjuks on muutunud. Kaalukauss on lihtsalt teisele poole vajunud. Koopas me olime metsikud ja tegime nii kuidas õige tundus, siis vahepeal me pressisime endid raamidesse ja täitsime karme norme, kõik muu oli vihatud, nüüd oleme taas metsikuks muutumas, me kõik otsime oma teed olla erilised.
Seda tasakaalu ongi ju raske leida. Kas keegi üldse teab, kus see tasakaal on? Mis on õige? Mis on väär? Mida keelata? Mida lubada? Inimesed otsustavad selle järgi, kes nad ise on. Nad laidavad seda, mida nad ise ei suuda olla. Kas sa usud, et sinus peitub mingi selline tõde, mis on täiesti eraldi ühiskonnas ja teistest inimestest ja nende arvamusest, ilma kõigist maailma mõjutustest? Kas sinus on täiesti kristallselget tõde? Vaevalt küll. Ma ei ole leidnud veel seda suurt maailmatõde, mis seletaks tervet ilmaelu või ütleks mulle sedagi, milline on MEES ja milline on NAINE. Praegusel ajal on ikka vaid peaks ja võiks, umbes selline, ma arvan, mulle tundub....see kõik on nii fiktiivne, täielik maskeraad, ühiskonna meisterdatud vorm, millesse me tahame igal ajal sobida, ükstaskõik, milline see siis on, peaasi, et hästi on.
Inimene pressib end nendesse vormidesse, sest ta ei tunne end oma loomulikus vormis hästi. Mis on me loomulik vorm? On see olemas? Samas need, kes kuulavad oma sisetunnet ja lasevad end sellel juhtida, on vormiinimeste jaoks täielikud friigid. Aga mis siis kui sa lihtsalt kardad iseendasse uskuda? Kardad kukkuda? Kardad, et sind peetakse ka friigiks? Ja siis? Kas see on  tõesti seda väärt, et olla terve elu keegi, kes sa pole?

Ma ei tea, kuhu see koer maetud on. Ma ise ka ei julge veel teatud piire lõhkuda, sest ka mina olen sündinud teatud piiridesse. Kuid kas need piirid ka tegelikult kohal on?


Aga mulle meeldib uskuda, et MEES on minu vaimu kaitsja, minu valgustaja ja saatja, minu teine pool.

Taas on läinud rändama minu hea uni. Nüüd ta kondab mööda kuu helendavat äärt ja naerab mu üle sealt kaugelt. Mu keha on peaaegu kurnatud, nägu on kohe kindlasti... Ma haigutan ja haigutan veel, kuulen kuidas mu mõistus kisendab puhkuse järele. Ometi tuleb lõõgastav uni kuu pealt alla siis, kui päike sinna asemele tõuseb...

Jõulunukrus

Sel aastal on jõulunukrus kuidagi eriti suur. Ja ma õieti ei teagi miks. Kuidagi nii kurb on vaadata, kuidas inimesed kõik detsembrikuus ringi tormavad ja mingeid pakilisi ja hirmusolulisi asju ajavad. Detsember võiks ju olla see kuu, kus inimesed võtavad aja olemiseks ja mõtisklemiseks, kallitega koos viibimiseks. Aga ehk see ongi selline puhteestlaslik tava. Ehk ma varem pole lihtsalt märganud seda metsikut, pidurdamatut kiirust inimeste eludes. Eestlastel on ikka vaja töökas olla, isegi kaunis detsembrikuus. Vaiksel jõuluajal on ikka vaja tormata.... ja mitte ühel või kahel, vaid kõigil. Keegi ei ütle ei, sest muid jõuavad teised sinust järgmiseks aastaks ühe sammu võrra ette...

Detsembrikurbus.
Tahan ilusat jõuluaega, koos laia lume ja kallite inimestega!

Tahaks õrnust. Tahaks soojust. Tahaks enda väikest jõuluime.

Detsembrid muutuvad aina melanhoolsemaks...

"When I am alone 
When I’ve thrown off the weight of this crazy stone 
When I've lost all care for the things I own 
That's when I miss you, that's when I miss you, that's when I miss you 
You who are my home 
You who are my home 
And here is what I know now 
Here is what I know now 
Goes like this.. 
In your love, my salvation lies 
In your love, my salvation lies 
In your love, my salvation lies 
In your love, my salvation lies 
In your love, my salvation lies 
In your love, my salvation lies 
In your love, my salvation lies 
In your love, in your love, in your love"


Nad ütlevad, et kodu on seal, kus su süda on. 
Ma tahan koju.

See on nii kohutav kui iseenda unistused haiget teevad. Valus on.

Kriis

Kõik need tunded ja mõtted!
Mulle ei meeldi, et keegi mind mitte kuhugile ei kutsu. Et inimesed on juba ammu loobunud. Ja vihkan teadmist, et see tunne võibki olla tõene. Vihkan seda, et minu kutsumine on nii keeruline, et elan nii nõmedas kohas. Nii nõmedas kohas, kuhu keegi ise tulla ei taha, sest see on nii kõigekulukas, ja kust keegi mind enam välja ei kutsu, sest mind on sealt tüütu kätte saada. Ja vihkan fakti, et mind ongi raske siit välja saada, sest buss ei sõida sageli ja et see on kaugel ja ma pean alati varem ära minema, sest kuhugi mujale tagasi minna mul ka pole. Ja vihkan, et mul pole autot, pole sekundi pealt kohale viivat masinat ja vihkan tunnet, justkui teised seda mulle ette heidavad. Vabandust, et ma nii nõmedas kohas elan, et ma olen sunnitud sõltuma oma bussigraafikust ja et ei saa midagi selle vastu ette võtta. Aga ehk ma olen lihtsalt igav inimene, et keegi ei kutsugi mind enam, sest ma ei joo ennast purju, ega hakka lolli iba ajama, mis on ju tegelikult nii naljakas ja nii lõbus, et ainsa asjana on võimeline inimeste stressis aju lõdvestama. Vabandust, et ma ei oska kõike. Vabandust, et ma ei sobi igaks olukorraks. Vabandust, et ma ei ole nagu bonaqua, mis on kehale ja vaimule. Vabadust, et ma ei ole ilus. Vabandus, et mul on nii sitt tuju ja ei oska seda lõpetada. Vabandust, et ma pole selline. Vabandust, et ma ei räägi suuri huvitavaid asju, et ma pole nii tark, et rääkida suuri keerulisi skeeme. Andke andeks, aga see kõik on minu jaoks nii ebaoluline, sest kõik see masinlik värk on lihtsalt täiesti teisejärguline ja vihkan teadmist, et võin selles kõiges eksida, et tegelikult on see keeruline jama väga vajalik ja ma lihtsalt olen oma unistustes kinni ja ei suuda loobuda usust, et tegelikult on elu elamine oluliselt vähemaga ja oluliselt lihtsamana vägagi võimalik. Vihkan seda, et pidu ainsana inimesi lõõgastab. Ja vihkan teadmist, et äkki see ongi nii. Vabandust, et mulle nii rahulikud ja igavad asjad meeldivad...Ja ehk ma olengi mõttetu inimene, sest ma ei käi viis päeva nädalas tööl ja ei mata end sellesse. Ehk on mul kõik väga valed väärtused. Ma tean küll, et aeg on raha ja et rahata me ju üldse kuidagi hakkama ei saa, sest selle puudumine teeb kohe tuju sitaks ja siis ei olegi enam midagi peale hakata. Ootame kuni raha hakkab puu otsas kord kasvama. Mine sa tea, teadus areneb neil päevil kiirest. Vabandust, et ma kõigist asjadest hoolimata tahaksin teha asju, mis on hingele head, mitte sellele head, mis mulle ilusama ja suurema kodu annaksid, rohkem asju, ja üldse suurema numbri pangakontole. Oih, vabandan, on mul ju patt seda kõike öelda, sest ma ju elan nii suures majas ja kõik ju arvavad, et mul kõik on olemas. Jah piisavalt on, ometi mind enam kuhugi ei kutsuta, sest järelikult mul midagi siiski ei ole. Tegelikult ma võiksin kasvõi jala kodunt linna kõmpida, kui vaja, et armsatega midagi teha, aga inimesed on juba loobunud, sest keegi ei usu seda minust ja mul ju läheks nii kaua aega, aga noh, aeg on meie maailmas raha ja raha ei saa ometi keegi kaotada. Ja see kõik on nagu see film,  mis praegu kinos jookseb. Välja mõeldud tulevik, mis on juba tegelikult kohal. Ja ma vihkan seda üksildust enda hinges. Ja vihkan seda, et ma pole mitte kellegi esimene valik. Tänapäeva maailmas see ilmselt ongi liiga palju palutud, liiga suurelt unistatud. Ja ma vihkan teadmist, et ma ei peagi olema kellegi esimene valik, sest maailmas on nii palju muud peale minu ja palju rohkem olulisemat kui mina. Ja ma vihkan seda, et ma ei saa maailma muuta, et ma ei saa panna inimesi teisiti valima, mind valima. Nad ei peagi mind valima, kuigi ma nii kuradi päralt vajan seda. Vajan seda, et keegi ütles, et ma olen NUMBER ÜKS, et ma olen hea, et ma olen parim, et ilma minuta ei saa, et ilma minuta on halb. Tahan, et ma oleks kellelegi siin maailmas rahast olulisem. Tahaksin kellelegi olla kõik. Ja ma vihkan, et ma ei oska, ei suuda seda vajadust ümber teha, seda elimineerida, millegi muu vastu vahetada, millega reaalsema vastu. Ja ma vihkan teadmist, et ma ei saa seda kõike teistelt oodata. Ma tahan suuta endale ise öelda, et mind on vaja, et mind on kellegi jaoks väga vaja. Ja sellesse tulikindlalt uskuda.

Mul on veel liiga palju välja elada.
Kõik on selles süüdi.
Ja mitte keegi ja mitte miski pole selles süüdi.
Mina ise olen selles süüdi.
Mina üksi.

Peab iseendale andeks andma kõik selle kurja, mis ma iseendale teinud olen.

Nii tavaline. See ei üllata mind enam üldse, aga iga kord kui seda endale teadvustada, on see nii häiriv. Inimesed on kõigest nii sõltuvad. Nagu, KÕIGEST! Inimesed, asjad, sõnad, olukorrad....  Ja kui neid ei ole, siis me ei sa iseendaga hakkama. Ei oska iseendaga olla. Mina ei saa ka iseendaga hakkama. Mul on kriis. Karjuv sisemine kriis. Kõige koledam on see, et ma ei oska seda mitte kuhugi panna. Ma lükkan eemale neid asju, mida ma peaks tegema ja lihtsalt valutan südant nende asjade pärast, mida mul ei ole, aga mida ma nii väga tahaks. Ja nii ma hõljun selle augu kohal...

Kuidas seda auku parandada?
Kuidas iseennast hinnata, hoida, armastada?

Ma ei ole ju nii mõttetu? Või olen??

11 habrast päeva

Valida on võimatu!

päike hiilib tuppa

mis ma teen?!

Nüüd siis hakkaski uus semester. Ei olnud nii eriline kui ma lootsin. Juba jõudsin nädalavahetust ootama hakata. Vahva tudengi elu!
Esimesed nädalad igal sügisel on ülikoolis nii ärevad. Kõik esmakursuslased tunglevad agaralt oma loengutesse...ma mõtlen vaid, et see on nii kulunud tunne. Paari nädala möödudes jäävad koridorid aina inimvaesemaks. Ja kevade lõpuks on juba päris lahe koridorides jalutada, sest rahvast on nii vähe.
Jah, mina aga ootan juba nädalavahetust. Kuigi, samas pole sellestki väga midagi oodata. Peaksin miskit plaani võtma. Täna koju kulgedes avastasin, et ma pole siiani jõudnud Maarjamäel asuvasse Eesti ajaloomuuseumisse. Häbiväärne. Eriti minust, kes ma kultuuriteadust tudeerin. Samas, ei saagi ja ei tasugi kõiki ühe vitsaga lüüa. Kulgen küll sellest paigast mõni päev lausa kuus korda mööda, aga sisse pole ealeski astunud. Ehk ma siis laupäeval parandan selle vea. Loodetavasti on ilus ilm ja saab pärast teha ühe mõnusa tiiru ka Kadriorus, kuigi seal näikse olevat mingid ehitustööd, seega see väheke heidutab. Kuid lauluväljakul võiks vaikselt istuda küll. Võib olla, et jõuan ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumisse vaatam näitust "Pimedus, tume". See kriibiks kindlasti kõik sotsiaalsed probleemid jälle lahti. Mida paremat saakski üksinda teha. :P Aga kultuuriteadlasena võib seda pidada täiesti tavaliseks nähtuseks.
Nädalavahetus on küll veel kaugel, kuid ometi on mul tunne, et see tuleb üks üksik nädalavahetus. Ma ei suuda armastada selliseid tundeid. Ei tea küll miks...

i have that lot to lose

Nii, nii! Tänane ilm vaheldub nagu minu tajutav kehatemperatuur. Palva. Külmavärinad. Palva... Kuid ilm on lahe, mulle meeldib. Nüüd juba tunnen, et suvi läheb, sammub väsinult kaugemale, et uuel aastal uue hooga tulla. Ma ei igatse suve. Tegelikult igatsen ma juba pikalt sügist, et saaksin sooja salli kaela panna ja käed sõrmikutesse suruda. Iga vorstike omas pesas. Sügisesed puud ja pargiteed. Raaguvad puud ja lahkuvate lindude laul. Nüüd jääb mu akna taga linnulaulu aina vähemaks. Talveks jääbki vaid mõni üksik harakas kraaksuma, keda saadab jahedalt vilisev tuul. Ei teagi, miks selles nii suurt igatsust tunnen. Ehk olen lihtsalt nii suures tuhinas oma lõputööst. Täna sai väheke jälle asi selgemaks. Juhendajale meeldib mu teemasuund ja näib, et ta väga hea meelega juhendab mind. Olen õnnelik oma hea valiku üle.

Mmm....tahaks kuuma kakod, küünlavalgust, vaikset akustilist muusikat ja oma kallima embusesse. Kaissu!

Igatsus tulebki koos sügisega.

"I wish I'd be the one that you come to
I wish I had you near so I could prove
I wish I had the eyes to see you through
I wish I had the love that is so true
I wish I had that lot to lose"

Vihma loits

Selline muusika....ma ei teagi, see nii kutsub mind, see nii kõnetab mind. Ma tunnetan nii suurt vägevust regimuusikast. Ja ma austan noori inimesi, kes meile omast regimuusikat nii mõnusalt tulevikku edasi kannavad. Iga rahvas suudabki vaid oma rahvamuusikat nii edasi anda, et sa seda ainiti kuulama jääd. Ja see tunne... Ma tunnen regimuusikat kuuldes alati, et minu sees hakkavad mingid trummid tööle. Tunnen, et minus vallandub ürgsus ja ülevoolav energia. Vahel kujutlen kuidas ma kusagil Eesti metsades ürgse metslasena ringi jooksen. Vihm kastab mu läbimärjaks, paljad varbad vajuvad pehmesse mulda ja ma lihtsalt jooksen... Selles paistab mulle nii palju ilu!

Mäletan korda looduslaagris, kui sai õhtupimeduses sügisesel ajal lõkke ääres istutud ja kellelgi tuli idee üht vana regilaulu laulda. Mina olin siis eeslaulja ja teised jorutasid järgi...See oli lihtsalt nii lahe. Rahulik ja vaikne, kergelt unine, kuid nii mõnus ja vägev.

Jumaldan regimuusikat. Ja vahel mõtlen, et meie oma rahvas võiks olla veel natukene rohkem ürgsem. Natukene rohkem maalähedasem. Väheke enam oma juurte juures. Minu meelest on maarahva usund lausa imeline. Ja nii võimas.

Jälle uus algus

Usu endasse,usu endasse, usu endasse... Küllaltki raske on seda sõnadest kaugemale viia, aga proovima peab. Uus semester algab uue hooga. Viimane, kolmas... Loodetavasti olen tubli ja saabki kolmega tehtud, et endale uued eesmärgid püstitada. Palju on uusi ideid. Eks aasta pärast paistab, mis on.

Sain endale just selle juhendaja lõputööks, keda soovisin. Nüüd pelgan, et teen end selle targa mehe ees lolliks. Kuid samas hea võimalus areneda.

Usu endasse, usu endasse, usu endasse...

let it be

Ja muusika toob alati vastuse...

Viha Maailm

Nii palju... nii palju on vaenu ja toorest viha meie maailmas. Meie maailm on haige. Ja oleks see siis vaid tavaline külmetus... Iga päev toovad uudiseid meieni seda viha ja vaenu. Jälle on mõni kaitseväelane end ülesse poonud, jälle on tuhandeid lapsi, kellede emm ja iss on töötu, joodik või narkar.... inimesed mässavad ja märatsevad tänavatel, kusagil jookseb väike poiss relv käes ja laseb külmavereliselt kellegi maha, mõni psühh läheb ja laseb kümneid noorukeid maha, sest nad usuvad millessegi; pool maailma on kodusõjas, kus relvajõud ongi ainus jõud ja surm ainus tõde, mida usutakse... Ja mõni nolk kimub koni, lürbib pilkut ja ilgub kõige selle üle... Oh, kas me suudame päästa selle Maailma?

Miks kõik inimesed on nii katki? Miks nii paljud sünnivad katkiselt?

Kas kildudeks kukkunud vaasi annab parandada?

Kas me elame selle viha üle?

"All the lonely people
Where do they all come from?
All the lonely people
Where do they all belong?"

Hiiemäe

Hiiemäe. Ilus koht. Samas ka nii kurb koht. Leinapark, mälestusmärk neile, keda kurjus endaga viinud on. Alati kui seal käin, alati leian end mõttelt, et kui muretu on mu elu. Ma ei tea midagi sellest valust... Vaid eepilised raamatud, need pikad read täis ebaõiglast saatust. Siiski ma sellest midagi ei tea. Ei tea kunagi päris lõpuni. Ja süda muutub raskeks. Kõik need inimesed, kes on seisnud oma vabaduse eest, ka minu vabaduse eest....ja milline on olnud nende koorem. Ja mulle meenuvad mu sugulased, kes on kaotanud oma isasid ja poegi ja vendasid nende külmade seinte vahele. Need ohverdused, need kaotused.

Ja siis ma näen Tiiut. Milline naine. Tema moodi tõesti tahaks olla. Hea meel on olla tema sugulane.

Hiiemäe. Kuldsed viljapõllud. Ja mu mõte muutub kergeks. Elus on nii palju ilu.

lõksud

Yeah. Alustasin fotokoolitumist. Ja seda päris põhjalikult, niiet, lausa kahel kursusel korraga. Selle üle on mul vaid hea meel, sest lõpuks ometi saan ma neist fotoalastest terminitest aru. Jeii! Ja see teeb nii suurt rõõmu kui ilus pilt välja tuleb, mis iseendale ka meeldib. :)

Ja samas käib sess ka suure hooga. Jälle on mul tunne, et kõik läheb pekki. Aga see tunne on mul iga sessi ajal ja iga kord peale eksameid ma mõistan, et ei olnudki nii hull. Loodetavasti läheb siis sel korral ka nii! Aga kümnes juuni on mu viimane eksam, siis on tehtud!

wanted

Kas ma saaksin need ka? Palun?

maania

Ma lihtsalt tahan neid kõiki!

viiesena

Jätkates eilseid mõtteid. See on juba selge, et ma jõudsin seisukohale, et minu isiksus on täiesti tühi. Siis hakkasin aga mõtlema, mida ma siis tahan, et minu sees nii väga oleks. See kõik on ilmselt seotud suuremate otsingutega. Me kõik ju tahame teada, milleks me siin ilmas oleme, mis on meie eesmärk või kas meil üldse on oma eesmärk... Eks ma vist otsingi oma eesmärki ja seepärast tunnengi end nii tühjana. Olen vist väga nõudlik, sest tegelikult on minu elus palju asju, mida paljudel teistele ei ole, ning iseenesest võiks ju niimoodi vaikselt edasi minna ja olla õnnelik....aga ei, ma ikka tahan rohkem. Tahan nii väga, et minus oleks midagi mõtekat. Otsin seda tunnet, et voh, nüüd olen leidnud selle, mis tõesti on mu sügvam eesmärk.

Tegelikult mulle näib, et enamus inimesi on täiesti tühjad, lihtsalt kestad, mis otsivad siin elus sisu. Kõik see rahulolematus, mis meid oma eludes haarab, kõik see tüdimus, mida tunneme, kõik see kurbus, kõik see üksildus, kõik see viha....see on kõik tingitud sellest, et me oleme nii kuradima tühjad. Me ei tea mitte midagi ja samas oleme liiga nõrgad, et julgeksime minna ja neid teadmiseid saada.

Inimesed täidavad petlikult igast asjadega oma sisu. Teevad lapsi, et täitsa oma üksindust ja tühisust, uputavad end töösse, et anda endale lõpuks ometi eesmärk. Käivad trennis, kooriproovides, loevad raamatuid, tühjendavad viinapudeleid....kõik täidavad inimese sisemist tühjust, igaüks isemoodi, eesmärk ikka sama. Aga ma nii tahaks heita lihtsalt murule pikali ja tunda, et ma olen olemas, et mul on sisu, et ma ei ole lihtsalt mehhaaniliselt hingav, sööv ja tegutsev kehand, mingi masin. Et minu sisu ei tuleks milleski välisest, nagu seda on töö või lapsed, või mõni teine inimene, tahan, et see tuleks minu seest, minus juurdunud tundest, minust idanenud tahtest.

Võib-olla ma lihtsalt ei taha uskuda, et midagi sisemist ei olegi olemas, et kõik see, mis on ja tuleb, see tuleb väljaspoolt, kusagilt mujalt, kelleltki teiselt, et ma olen lihtsalt vastuvõtja, mis seda infot analüüsib ja töötleb.

Kes ma olen?

Näib, et viiesena on sellele küsimusele palju lihtsam vastata...

Muusika on ikka lahe!

vahepunkt

Kord ma lubasin iseendale, et ma ei jää kunagi ette teiste soovidele, et ma ei ummista teiste teed, kui nad soovivad minna. Ja samas lubasin endale, et olen tugev ja alati sihin oma soovide poole. Paraku pean tunnistama, et seda lubadust on äärmiselt raske pidada, eriti selle teist poolt... On raske end sundida seisma teepervele ja soovida head teed, kui hing ihkab midagi muud... Jah, ma astun kõrvale, teen tsau-tsau ja vaatan kuidas inimesed oma rõõmu poole sammuvad. Kõik on ju õige. Ikka minnakse, ma ise peaks ka minema, aga ometi ma ei lähe. Hoopiski seisan ristteel ja mõtlen, et huvitav küll, et milliselt teelt tuleb minu poole midagi head, mis tahab mu juurde tulla. Ometi ma tean, et peaksin ise asjade juurde minema, sest asjad isegi ei liigu ju... Aga ikka ma ootan. Mind valdab hirm. Hirm iseenda ees. Kord arvasin ka seda, et olen tugev inimene.... ja kui paljus inimene ikkagist eksib. Ma lihtsalt ei taha lõpuni kukkuda. Ma ei taha põhja tunda. Ühel hetkel olen ma lakanud endasse uskumast. Miks küll?

Ja sa ütled, et ei soovi end mulle peale suruda. Imelik, sest see on just see, mida ma väga püüdlikult ise püüan mitte teha - end sulle mitte peale suruda. Ometi ma tahaks end sulle igale poole suruda... isegi taskusse või lihtsalt peo peale. Kuid ma ei julge seda teha, sest ma olen kaotanud usu iseendasse, mulle lihtsalt hetkel näib, et mul ei ole mitte midagi pakkuda, et minu väärtus on null, et minu sisu ongi vaid nunnud sõnumid, et ma olen igav... Ma jumaldan iga hetke, mis me veedame koos... ometi on mul tunne, et ma pole seda kõike väärt, et mul endal pole midagi anda, kuigi ma nii väga tahaks.

Ja nüüd ma lähen ja õpin ennast uuesti Armastama! See on ikka nii, et enne peab ise ennast armastama ja alles siis saavad ka teised sind armastada. :)

Naljakas, ma ei suuda nii verbaalselt rääkida, teile silma sisse vaadata ja südamesse rääkida. Kirjutada võin küll. Ma vist kardan teie ees nutta, sest ilmselt ma teeks seda. Ükspäev, käisin raamatupoes ja juhuslikult lugesinühe juturaamatu tagakaanel olnud lühitutvustust. See raamat rääkis mehest, kes oli seni elanud näilises õnnes. Tal oli pere, töö, kodu....kõik mida võiks õnneks vaja minna. Ta peitis iseenda kõigisse neisse asjadesse, et enda sisemusega mitte tegeleda, et selle eest põgeneda.... Mina lihtsalt ei taha põgeneda ja parem kirjutan siia nutujuttu ja tekitan teist tahtmatult tunde, nagu minuga oleks midagi väga katki. Teate, ma ei tea, kas on midagi väga katki. Ma ise ütleks pigem, et see on üks vahepunkt iseenda leidmisel. Veel olen ma eksinud. Aga küll ma leian. Selle punkti leidsin ülesse, küllap leian ka järgmise. :)

Ja nüüd siis ikkagi ennast Armastama! Seda on väga vaja, tehke seda! :)

Armastust! :)

star burning bright

"And I wish I could fly like a bat from a cave
From darkness of my ignorance to light
And forever live on the echoes of our love
And die like some star burning bright

So run honey run, hide in the wind
And never stop to look inside your mind"

Mmmm....Morcheeba! Morcheeba on lihtsalt kõigi minu tunnete jaoks loodud!

Seal on piir, millest edasi me teisi ei lase.

Seal on piir, millest edasi me ennast ei usu.

Ma ei saa paluda Sul olla teisiti.

teeme ära fail

"Teeme ära" on iseenesest vägagi kiiduväärt ettevõtmine, kuid paraku leidub igal heal asjal ka oma halb külg. Nimelt näib, justkui osad idioodid kasutaksid ära teiste headust. Nimelt, nagu võluväel ilmuvad ühtäkki kraavidesse prügikotid ja ehk isegi mõni külmik, kui on kuulda, et mõned heasoovlikud inimesed hakkavad oma kodukanti koristama. Jah, mis seal siis nii väga on, idioot toob prügi, mida teine saaks koristada. Mind pahandab tülgastuseni osade inimeste küündimatus aru saada, et see on rõve ja räme ja üdini vale, kui heita oma olmejäätmed või vana kodumasin või mistahes tarbetu asi lihtsalt ühte ettejuhtuvasse kraavi. Mis sul viga on? Ma küsin, mis sul viga on? Millise osaga sa oma kehast mõtled? Arvan, et ilmselt mitte ühegagi, sest sa lepid suurima hea meelega, et sa oled šovinistlik siga, kes peab oma suurimaks tõeks reostamist. Sul on mitukümmend varianti, mida oma vana külmikuga teha, aga ikka sa valid nende seast selle kõige nõmedama. Idioodid, täielikud idioodid, ma ütlen!

kirg muusikas

See oli nii ilus! See oli ilmselt minu senise elu kõige ilusam kontsert! Aitäh Hedvig Hansonile ja tema Group'le, kes kandsid mu esmaspäeva õhtul nii lummavasse maailma. Seda on nii kaunis vaadata, kuidas inimesed nõnda kirgliselt musitseerivad. Nii palju ilusat muusikat, nii palju ilusaid inimesi. Meeliülendav, jah, ülimalt meeliülendav!

Suurimad tänud sellele inglile, kes valis loosirattast just minu nime! :)

Päikest teie päeva!

vete vägi

Mis on reaalsus? Kus lõpeb reaalsus ja algab fantaasia?

Vees on vägevust ja elu. Mulle näib, et suve lähenemisega muutun üha vesisemaks. :)

kui me nii harva näeme, küsid sa

Asjade raskust on raske määrata. See polegi nii lihtne. Sa küsid, kas see on väga karm, kui me nii harva näeme. Mul ei olegi väga midagi muud vastata kui, et "a no mis sa teed!". Nii see lihtsalt ongi. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see on kerge, et see on tühiasi. Ja ma luiskaks, kui väidaksin, et see on raskeim koorem minu elus ever. See oleks lihtsalt üks ilus romantiline vale, mis lisaks romansile vürtsi. Jah, ma igatsen iga kord, kui sind ei ole. Igatsen juba siis, kui sa veel oled minu juures. Jah, ma pean veel õppima seda, kuidas elada momendis ja võtta sellest kõik, ning püüdma mitte mõelda sellele, mis järgmisel hetkel on või ei ole. Aga praegu olen ma veel selline. Ma naudin iga hetke, mis me koos oleme, isegi kui me midagi otseselt ei tee, isegi kui me lihtsalt vaikselt naeratades teineteist vaatame... Ja ma ei tahagi midagi enamat. Tahan vaid, et oleks hea, väga hea. Isegi kui ma näen sind korra nädalas, siis ma tahan, et ka see üks kord oleks hea. Ja et järgmine kord oleks ka hea.... Ja nii iga kord. See ongi lihtne, sest sina teedki kõik heaks. Ei ole kerge sind nii harva näha. Ometi ei ole mul eales olnud plaanis end kellelegi peale suruda, ning sellele plaanile plaanin kindlaks jääda. Kitsad kohad võtavad õhu ära. Sa oled nagu koduhoovis kasvav maasikas. Nii metsikult sind ootan ja nii väga kurvastan, kui sa otsa saad. Ehhki, kui sa ei lähekski, siis ehk ei mõistakski, kui magus sa oled. Kas see on väga karm, kui me nii harva näeme, küsid sa. Ma ei tea. Inimese tugevus selgub olukorras...

ole sina see

kui sa tuled

Iga kord mil sulged enda järel ukse ja lähed, murdub minus miski. Ma nii tahan Sind hoida endale. Ja samas...ma nii üldse ei taha Sind hoida endale. Ma tahan, et teisedki saaksid osa Sinu lummavast olemisest. Nii, nagu Sa igal meie kohtumisel lummad mind. Soovin, et Maailm tunnetaks Sinu Ilu. Sa paelud mind ja peale iga lahkumist need paelad purunevad, ning ma jään joovastunult, hingeliselt vägistatult, hellalt mähitsetult järgnevatesse päevadesse kõikuma, vaikselt kolama. Iga kord tahaksin tulistada Sinu suunas kümneid ja kümneid tundeid ja mõtteid, mida tunnen ja tajun, kuid iga kord jäävad need sõnad kurku kinni ja tundub, et need on liiga palju, et lausutuna kukuksid need meie vahele maha, et Sa mõistad niikuinii... Mulle ei meeldi kui Sa lähed, aga ma armastan seda kui Sa tuled!

Miks ma vajan kinnitust väljaspoolt?

mõeldes vaid

Ma tegutsen, aga ei tee mitte midagi ära. Plaanid on mul suured, aga teod nii väikesed. Hirm rikub alati kõik ära. Hirm halvab täielikult igasuguse teovõime. Kuidas valitseda oma hirme?

Istun siin oma väikesel laual, paljad varbad krudistamas vaipa.... Mõtlen, et Sa võiksid olla siin. Soovin, et Sa oleksid siin. Tahan, et Sa oleksid siin. Aga ei ole. Kuigi mõtlen, soovin ja tahan ikka. Õnneks on vähe vaja. Ent vahel on see "vähe" pea ületamatu.

"Tahan olla laul, mis sind mu juurde toob..."
Panen vist viisiga mööda..

"Tahan olla läte, millest rõõme jood..."
Sellega veel ehk veab!

Laitse loss

Tegin algust oma Eesti mõisade vallutusretkega. Esimeseks vallutuseks Laitse loss, mis üllatas mind oma omanäolise sisu poolest. Väga mõnusad tugevad toonid. Kindlasti tahaks seda suvel ka näha!

kevadhingus - minu uus tulemine

Iga päevaga jõuab kevad ikka üha enam minuni ja ma tunnen, kuidas minusse voolab energiat. Kui terve pikk talv on energiat pidevalt välja antud, siis nüüd hakkab see tagasi tulema. Iga hommik, mil ma saan ärgata valgusesse, iga hetk, mil ma kuulen linnulaulu, iga paitus, mida jagab mulle päike, toob minusse üha enam usku, et suvi tuleb ka kohe varsti! Kuid enne veel tahan ma nautida kevadet, pritsida kannaga soppa ja käia tärkavas looduses ringi, ning ahmida sõõrmetega sisse seda igakevadist sitahaisu, mis levib üle kogu Eesti. Jah, isegi seda ma igatsen!
Eales varem pole ma suve oodanud nii, nagu ma seda sel aastal ootan..

Ei ole vaja forseerida mõtteid, neid eimillegist vormida ning välja pressida. Ideed, seal juures head ideed, tulevad just siis, kui nad on valmis ja on nende aeg tulla. Ma ikka juba mõnda aega olen üritanud nuputada, millest peaks tegema oma bakatöö. Ja ikka olen ma seda otsustamist edasi lükanud, kuid täna, täiesti ootamatult, inglise keele tunnis tekkis mul üsna kindel visioon sellest, millest üldiselt peaks rääkima minu lõputöö. Lihtsalt, vahel tuleb üks ja üks kokku panna, et saada seda tervikut. Paraku me väga sageli jätame märkamata kõige ilmselgema. Igatahes...otsustasin, et mu bakatöö peaks rääkima meie mõisadest ja kultuurist. Muidugi, peab veel sisulisemad punktid paika panema, kuid ma tunnen, et just see võib olla üks selline teema, mis mind ennast väga huvitab, ning mille puhul tunnen, et selle alaselt on Eestis küllaltki vähe tööd tehtud.
Miski pole veel lõplik, kuid vähemasti on see idee kindlam ja tugevama kaaluga kui mu varasemad, mis mul endalgi juba paari järgneva päevaga ununesid...

Ja üks maitsev üllatus sai ka valmis! Mõista, mõista, kes selle saab!

Pikka juttu ei ole.
Tulin lihtsalt ütlema, et kõik on hästi.
Me võtame alati vaevaks rääkida halvast. Või jagada suurt rõõmu.
Täna on kõik tavaline. Täna on kõik hästi.
Homme ka! :)

olen terve maailm su ees

olen terve maailm su ees

valluta need mäed
mis kõrguvad su ees
leia üles nende tipp
lase vabaks oma keel
ja su põhjast
ragisegu
võimas kõu

valluta mets
selle salalik koobas
saagu koduks su ürgsele väele
lõhu kõik
vallid
päästa valla
õndsuse
allikad

jaluta läbi
need
pikad teed
tee enda omaks
orud ja mäed

ja pärast tule
leia üles minu silmad
ja näed

olen terve maailm su ees

varjuhääled

Varjudel on hääled. Püüdsin nende sosinaid...

¤

Mulle on vaikselt ikka üha enam selgemaks saamas, et mind huvitavad vanad majad. Ikka ja jälle avastan end mõnd vana vaadates, et huvitav, mida peidavad endas need seinad... Nüüd on minus idanema hakanud soov tegelda muinsuskaitsega või vanade hoonete restaureerimisega... Kuid ehk on vara veel sellega hõisata, eks me näe, mis elu mulle veel toob.

¤

Ja täna võtsin plaani, et ma käin kõik meie väiksel Maarjamaal asuvad mõisad läbi! Tegin väheke taustauuringut, ning selgus, et Eestis on kunagi kokku olnud umbes 1200 mõista, milledest on tänaseks poolenisti või tervenisti säilinud umbes kolmandik. Noh, 400 mõisa ei saa olla ületamatu! Niiet, kui soojemad ilmad tulevad, siis läheb lahti!

ma tean küll, et kõik haigused on nõmedad
kuid tegelikult ka
vahel ma tõesti soovin, et minu kehas oleks vähem põletikke ja oksendamisega seotud haiguseid
ning rohkem grippi või suvalist külmetust
kurnav

ma igatsen kevadet

tühi tuul

igatsuse viis

heliseb

heliseb

vaikselt kõmab

hinges

tühjas heleduses

viliseb

viliseb

tuul

harju ära

Inimene harjub kõigega. See on easy...

See on kurb, et inimesed kõigega harjuvad. Inimene harjub rõhumisega, vähese toiduga, kasinate elutingimustega, alandamisega, peksmisega, solvamisega, vägivallaga, surmaga...oeh, ja mille kõigega me veel ei harju. Mulle näib ikka, et harjumine on iseenda suretamine. Me lihtsalt loobume paremast homsest, me anname alla, allume... Valime hingelise agoonia, vabatahtliku piina...

Inimene harjub kõigega. See on raske...


"These blue shoes seem to suit me well.."

Vahel on vaja nii vähe, et asju ümber hinnata.

Vahel me keeldume uskumast, sest lahendus on nii ilmselge, nii lihtne.

Me oleme rikutud. Me oleme inimesed.

visioon

Vauvavivau! Hetk tagasi tekkis täiesti geniaalne ja täiesti hullumeelne idee ühe fotonäituse jaoks. Well, neid pilte oleks ilmselt väga keeruline teha, ja üleüldse tundub see väga keerukas ettevõtmine, sest esiteks on iseendast keerukas pilti teha. Probleemiks juba seegi, et mul pole statiivi. Ja paremat objektiivi oleks ka vaja. Ning tunduvalt paremaid photoshoppimisoskuseid... Teise variandina jääb mul puudu inimesest, kes lennult mõistaks minu nägemust ja kellele oleks tahe ja vajalikud vahendid ning oskused. Kuid ehk saab minust endast ükspäev see momendil puuduv inimene! Elame ja näeme. Ma igaks juhuks siia ei kirjuta oma ideed, pärast viib keegi teine selle enne mind täide. :( Niiet, hoian kõik endale ja loodan, et ma ise olen piisavalt pädev, et hoida seda oma väikesed peakeses..

postivõlud

postivõlude jäädvustus

esimene katse...

esimesed katsetused photoshopiga...

ise olen rahul ja elu on ilus

PS! Suured tänud Piale, kes uskus minusse ja palus mind ennast pildistama. *särab tänulikkusest*